Roma-Bologna-Roma

Teekond...pärast pikka olude sunnil paigal olemist.
Mõttes olen alati kuskile teel. Veel läbielamata hetkedesse. Minevikku, mille väärtust tagantjärgi mõista. Emotsioonidesse, mis tundmist tahavad.
Teekond.
Võimalus märgata, jälgida, tähele panna, järele mõelda, hämmastuda.
Teekond põiki läbi Itaalia.
Maa, kus pole vaja näha kohanimesid, et mõista, kus parasajagu oled.
Lazio, võluv oma lihtsuses ja ükskõikne kõikide oma aaretega Rooma hiigelsuure varju all.
Toscana, šikk ja snobistlik, enesekindel, muinasjutuline.
Ja kui vaatepilt rongiaknast muutub lihavaks, tahkeks, uudishimulikuks ja konkreetselt elunautlevaks, siis tean, et mu sihtkoht Bologna on ligidal.
Uus maailm, teine lugu.
Soe kallistus. Naerusuised spaghetti al ragù.
Sammud. Mu saapad, mille iga samm vanadelt majaseintelt vastu kajab.
Ja porticod, porticod, porticod...
Via dell'Inferno, mis lõpeb paradiislikus veinikohas.
Bella ciao!
Lihtsalt üks tähistamist vajav päev. Üks paljudest, milleks põhjus.

Teekond. Edasi ja tagasi.
Nagu kaadrid, mis tagurpidi lähevad. Ainsa vahega, et päikese asemel on pilved.
Muidu ikka casale´d, oliivipuud, töised rekkaautod maanteedel, vabrikud, küpressid, jõed ja viinamarjaistandused, lagunenud tööriistakuurid ja roostes metall tehasekorstna kõrval.
See, mida imetleda ja see, mida näha ei tahaks.
Viimane tunnel enne Roomat. Sealt välja tulles esimene pimestav päikesekiir .
Nagu naeratus.
Nagu bentornata.
Ebamäärase värviga Tiber, mis hoolimatult oma teed läheb sajandeid seljas kandes.
Rooma räämas äärelinnad.
Hiigelsuured reklaamiplakatid. Televiisoriantennide padrik.
Rõdudelt välja riputatud pesu. Ummikud.
Caciara.
Armastus on "kõigele vaatamata" ja mitte "millegi pärast".

Teekond.
Dolce.
Valge nagu Rooma. Tumepunane nagu Bologna.