Ühe tavalise erakordse itaallase surm

Tema nime teavad vähesed siin Itaaliaski, välismaast rääkimata.
Vaid need,kes Internetist uudiseid otsivad, sest Veltrusconi režiim on oma kontrolli all olevast meediast ära varjutanud iga sündmuse, mis tema liiniga kokku ei sobi.
Tõlgin ära paar südamlikku kajastust, mis meenutavad GIUSEPPE GATI´d, seda sitsiilia noormeest, kes julges oma tõe järgi elada.

Beppe Grillo:
Üks poiss on surnud elektrilöögist, tööd tehes. Tema nimi oli Giuseppe Gatì. Temale pühendasin ma aasta esimese postituse.
Minu tähelepanu äratas tema kohtunik Casellit (tuntuim maffiavastane kohtunik) pooldav meeleheitlik karje, mis kajas kümnete inimeste ükskõiksuses ning vaenus.(See karje oli suunatud Salemi (Agrigento provintsis) linnapeale Vittorio Sgarbile - vt videot)
Giuseppe blokeeriti, temalt võeti andmed ja teda hoiti tundide kaupa kinni ühes toas. Tuuakse ära, et tema surm oli õnnetus ja et on alustatud uurimist selle põhjuste kohta.
Hetkel, kui kirjutan, on mul meeles Fabrizio De Andrè "Maikuu laulu" sõnad:
Kui te usute praegu
et kõik on nagu enne
sest olete taas hääletanud
kindlust ja korda
veendunud,et nii kaugeneb
hirm muutuste ees
tuleme uuesti teie uste taha
ja tõstame häält veelgi enam
ükskõik kui õigeks te end ka ei mõista
olete ikkagi kõigega seotud

Avaldan ühe blogikommentaari, mis on pühendatud Giuseppele.
"Täna hommikul suro Giuseppe Gatì. Me nàgime seda oma silmadega , aga ei taha seda siiamaani uskuda. Giuseppe suri tööl avades piimajahutusvanni kraani.
Ta suri ühes määrdunud puukuuris.
Suri üks sõber, üks puhas inimene, tervete põhimõtetega.
Ainsaks tema sooviks oli kaitsta oma maad, mida ta maha jätta ei tahtnud. Ta jäi Campobello di Licatasse, üks väike külake Agrigento provintsis, kus tuleb kergesti tahtmine jalga lasta. Ta töötas oma isa meiereis, oma "neiude" seltsis, oma kitsedega, keda ta iga päev karjamaale viis.
Ta oli aus poiss, printsipiaalselt seaduslikkuse ja õigluse poolt.
Giuseppe oli pühendanud kogu oma jõu selleks, et äratada noori Campobellolasi, et nad tõstaks pead selle räpase ja väiklase ühiskonna vastu.
Ta oli liiga puhas, et elada selle jälkuse ja leha sees.
Ta karjus kord:"Elagu Caselli! Elagu maffiavastased kohtunikud!" ja teda kritiseeriti selle pärast, aga ta pani liikvele need roiskuvad veed, mis meid on lämmatamas.
Ta oli armastusväärne poiss, andis armastust ja otsis seda.
Giuseppe isa ütles täna valus ja pisarates:"Olen alati olnud uhke tema üle, mis siis, et vahel teda noomisin. Olin tema pärast lihtsalt mures. Aga ma olen uhke kõige selle üle, mida ta teinud on."
Giuseppe teadis seda.
Ka meie ,kõik tema sõbrad, oleme tema üle uhked.
Me ei oska oma valu väljendada. Me ei suuda seda veel uskuda.
Jätan teid Giuseppe sõnadega:"Meie, ausate sitsiillaste moment on kätte jõudnud. Meie, kes me tahame võidelda tõeliste muutuste eest. Nende vastu, kes jätkavad meie maa hävitamist on meil moraalne kohus üles tõusta."

Sonia Alfano:
Eile õhtust saadik püüan mõista, kahtlusi eemale peletada, kinnitada endale, et need on asjad, mis juhutvad. Aga ma ei suuda. Helistasin Beppe Grillole, et paluda tal Giuseppet mälestada ja helistasin prokurör Casellile, et ütelda, kuidas Giuseppe teda imetles.
Kirjutasin sõnumi Giuseppe facebook´ile, et teda veelkord ligidal tunda, et mitte tõele näkku vaadata.
Nüüd tahan ma tema poole pöörduda.
Giuseppe,sa kaitsesid oma maad suurepäraselt, tõelise võitlejana.Ka nende eest, kes alati virisevad, aga ei liiguta ennast kunagi.
Nüüd, kui me sind tunneme, jätkame su kõrval olemist, aga palume veel sinult üht:
Oma suurte, vabade ja siiraste silmadega, vaata sealt ülevalt meie poole ja aita meil vihale ja meeleheitele mitte järele anda.
Ciao Giuseppe, kohtume Teisel pool seda Elu, mida sina väärikalt elasid!

Otsustasin kirjuatada Giuseppest väikese lootusega südames, et suudan viia ühe õrna valguskiire nende paljude sitsiillaste eludele, kes teevad oma kodusaarest imelise paiga.
Mulle meeldiks, et ühel heal päeval ütleksid välismaalased :"Ah jaa, Sitsiilia... Viola ja Alfano, Falcone ja Borsellino, Pirandello ja Quasimodo, Majorana ja Sciascia, Giuseppe Gatì maa... ja mitte maffiamaa.