"Ilma sinuta ei oskaks ma elada, oled osa minust. Ma armastan sind"
Loomulikult läks kohe mõte tütarlapsele, kellele see suunatud oli. Mõni tund hiljem sain ka teada, kes see on, sest siinkandis tunnevad üksteist ka mitme suure trepikoja elanikud. Tervitame üksteist ja vahetame paar sõna juttu kui aega.
Kõnealune neiu ei ole mitte teismeealine nagu ehk kirjutise põhjal võiks arvata. Ta läheneb kolmekümnele ja peab piadina(jumalate toidu:)) baari mõni meeter eemal.Ta pole eriti silmatorkav,ta on lihtne ja sõbralik. Nagu ta ragazzo´gi/poiss, keda ma nüüdsest natuke teise pilguga vaatan, sest mulle nii hirmsasti meeldib kui inimesed ei häbene oma tundeid ning mõnikord ka ebaratsionaalseid asju teevad.
Nagu itaalia mehed ikka (põhinen ainult isiklikele kogemustele, kui keegi peaks tahtma vastu vaielda) - oma väljavalitu pärast on nad võimelised kummalisteks tegudeks ega väsi juurdlemast selle üle, mis armastatule meeldida võiks, kuidas teda üllatada.
Mulle meeldib nende puhul oskus naisi pjedestaalile panna ,olgu see siis ema, abikaasa või tütar.
Äkki sellepärast, et mulle endale meeldib hullupööra selle itaallasliku pjedestaali peal olla...
Lisan ühe Zucchero Fornaciari ilusa laulu, mis emblemaatiliselt ja mehelikult meid tulemusteta mõista püüab, imetledes ja tundeid mitte varjates.
2 kommentaari:
See on suurepärane traditsioon, austada ema , naist, õde, naissugulast. Mina olen vastupidisega kokku puutunud ja suisa esivanemate puhul.
Itaalia on tugevate perekondlike traditsioonidega maa, kus ema ja naise roll on kindlalt paigas. Mõnikord on mul tunne,et Itaalia mehed on suisa memmepojad. Siis jälle näen, kuidas nad naist ülistavad. Minu põhjamaiselt tagasihoidliku temperamendi jaoks oli see alguses võõristav, liialt emotsionaalne, isegi teatraalne. Kui sa juba kord oled väljavalitu, siis tehakse kõik,et tunneksid ennast kuningannana. Naissugu austada nad oskavad.
Postita kommentaar