kolmapäev, aprill 08, 2009

Et haavatud L´Aquila (kotkas) uuesti tiivad avaks



Täna on kolmas päev peale tragöödiat.
L´Aquila ja selle ümbrus on kogu maale nagu lahtine haav, liiga sügav ja värske, et mitte ääretult haiget teha.
Ka eile õhtul vaatasime lastega laes kõikuvat lampi ning esemeid, mis kirjutuslaual nihkusid. Ei ole veel lõppenud...Siin Roomas tunneme vaid tugevamaid tõukeid, aga Abruzzo väriseb jätkuvalt.

Meie pere side Abruzzoga on tugev nagu nabanöör. Mu mehele Vittoriole ja mu tütrele Johannale on see ka sünnikohaks.
Elasime Abruzzos, Pescina külas (80 km L´Aquilast) 1998 kuni 2006.
Kaheksa pikka aastat, mitte kerget aga elujõulist.
Minu suhted Abruzzoga on olnud vastakad . Ühelt poolt oli mul raske harjuda pärast avali ja südamlikku Roomat selle veidi endassetõmbunud ja ettevaatliku maaga, kes väga lihtsalt oma usaldust ei kingi. Mul oli raske harjuda pärast tolerantset pealinna nende antiiksete ja kinniste traditsioonidega.
Alles mõne aasta möödudes leidsin Abruzzoga ühise keele - siis kui avastasin varahommikused jooksutunnid mägede vahel, mis kinkisid mulle mõõtmatu jõu ja millest siiamaani puudust tunnen.
Seistes aastaid silmitsi Abruzzoga leidsin endast omadusi, mis teisiti oleks peitu jäänud ning praegu olen tänulik nende keeruliste aastate eest.

On veel üks asjaolu, mis meid Vittorioga mõtlema pani.
Kui 2006 aastal otsustasime tagasi Rooma kolida, siis võtsime ka kaalutlusele variandi, et osta maja Paganicas (praeguse maavärina epitsentris).Me kavatsused oli tõsised, aga asjad ei läinud sujuvalt ja leidsime end pidevalt takistuste eest. Nii see plaan sinnapaika jäigi. Täna oleme tänulikud ka nende takistuset eest, mis tegid nii, et meil selle maavärina kogemus üle elamata jäi...
Sügav haav on sellegi poolest me sees, mõeldes L´Aquilale - linnale, kus Vittorio oma konservatooriumiaastad veetis ja kuhu alati oma eesti külalisi viisime.

L´Aquila on üks diksreetne ja tagasihoidlik linn Itaalia südames. Harva räägitakse temast meedias, vaatamata ta 750 aastasele ajaloole.
L´Aquila on poeetiline linn, kus oli tänav "via delle 100 stelle" (saja tähe tänav) nagu rääkis eile arhitekt Portoghesi. Armastatud kogu maailma poolt nagu kogeme praeguses eriolukorras, mil paljud riigid oma abi pakuvad.
Itaallaste poolt koguti kõigest kahe tunniga kokku vajalik kogus annetatud verd vigastatude tarbeks.
Nüüd on sellest linnast järel ainult rusud nagu mitmetest küladest L´Aquila lähistel.
Eilseni oli kogu linn evakueeritud ja täna kuulen tuttavatelt, kes sinna uuesti läksid, et tulid tagasi täiesti segastena, sest linnas pole enam pidepunkte, mille järgi orienteeruda...rääkimata rohketest imelistest monumentidest.
Ma ei oska seda ette kujutada, sest liiga tugevalt on mu silme ees veel keskväljak oma värvilise turuga, toomkirik ning päikeselised vanalinnas veedetud hommikupoolikud, parima köögiga restoranid, mida tihti nautimas käisime.

Läheb kaua aega enne kui normaalsus taastub...kardan, et mitmeid aastaid.
Mõned ministrid pakkusid välja, et ehitada uus L´Aquila natuke eemale, aga neile tuletati meelde, et L´Aquila vapi peale on kirjutatud "Immota manet" /(jääb liikumatuks), mille antiikse tähenduse kohta ei ole kindlaid interpretatsioone, aga praegusel juhul oli arusaadav, et selle all mõeldakse "...dà ècc' 'nc' muvèm'..."(abruzzo murdes "siit me ei liigu").

Et abruzzolaste proverbiaalne sitkus ja põikpäisus neid taas aitaks!


Itaaliablogist artikkel maavärina üle elanud inimeste lugudest.

kell 12.30 ùtlevad uudistes : "L'Aquila è morta/L'Aquila on surnud".
Mu mòistus keeldub uskumast. Ei ole vòimalik...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

:) guerra totale al nano corrotto .. :)

Tiiu ütles ...

Vahel pole sõnu....
Kaitsku Sind ja Su peret õnneingel!