teisipäev, märts 30, 2010
reede, märts 26, 2010
Lootus on lõks
"Ma ei kuule lootust Teie sõnades, Maestro?"
"Lootus on lõks, lootus on üks kole sõna, seda ei tohi kasutada.
Lootus on välja mõeldud peremeeste poolt. Lootus on kui töö nõudjatele öeldakse, minge koju tagasi, mõne kuu pärast võtame teid uuest tööle, saate oma koha tagasi, küll kõik laheneb, uskuge.
Ärge lootke kunagi. Lootus on lõks. Lootus on närune asi, välja mõeldud nende poolt, kes kamandavad."
"Kuidas see film lõpeb, Maestro?"
"Ma ei tea, tahaksin, et lõpeks sellega, mida Itaalias kunagi toimunud pole , revolutsiooniga. Paljudes riikides on toimunud revolutsioon,e Itaalias mitte. Oleks vaja midagi sellist, mis lunstaks, mis annaks tagasi väärikuse rahvale, kes on alati kellegi ülemvõimu all olnud, kellegi ori. Lunastus ei ole kunagi lihtne, see on valuline. Midagi on vaja ohverdada... Ja kui see nii ei lähe, siis mingu pealgi rappa, nagu on läinud juba kolme generatsiooni vältel."
Maestro on suurim Itaalia elavatest režissööridest Mario Monicelli. Vanus 95 aastat.
Oma unustamatute filmide kaudu on ta alati kritiseerinud suure humaansuse, geniaalse teravuse ning vastutustundliku valulikkusega itaalia ühiskonda läbi aegade. Ja vakka ei ole ta praegugi, mil Itaalia on läbi elamas üht väga tumedat perioodi.
Tema oli ainult üks paljudest kultuuritegelastest, kes osalesid eilses "Annozero" saate internetiülekandes. RAI (riigitelevisiooni) saatekavadest oli välja jäetud enamik poliitilise analüüsi teleprogramme ja seda tänu peaminister Berlusconi pressingutele RAI ning meedia järelvalveorganite (Agcom) juhtide peale, seega polnud võimalik saate regulaarne eetrisseminek. Tsensuuriga mitte leppides kanti "Annozero" üle Internetis ja satelliitkanalitel, kriitilisem ja kõrgetasemelisem kui kunagi varem.
Saade toimus Bolognas, aga paljudel Itaalia väljakutel olid üles pandud ekraanid, kus seda ühiselt vaadata. See ühtehoidmise tunne, see tahe sellelt Itaalialt, kes ei nõustu alla andma, oli niivõrd tugev, et täna tundub olevat mulle natukene teistmoodi. Veidi kompaktsem, veidi otsustavam, veidi tugevam.
Ja pühapäeval lähen valima.
Ja pühapäeval lähen valima.
neljapäev, märts 18, 2010
Kuidas Alfredo võileib demokraatiat raputas
Et kõik otsast peale ära rääkida, peab alustama ühest võileivast. Sellest, mida nõudis Alfredo Milioni tühi kõht natuke enne 27. veebruari keskpäeva, just enne kui oli vaja esitada Rooma Kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, pidi seejärel aga uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna...”("... so' annato a magnà 'n panino...") ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümne minutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.
Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus , kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest?
Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees - kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata?
Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Rooma provintsis valimistel välja jääma, kuna dokumendid ei olnud esitatud tähtaegselt. Sellise otsuse Appellatsioonikohus tegigi, aga mida muidugi PDL juhtidel ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaatidel oli võimatu alla neelata.
Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu , kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest reeglipäraseks tegemise.Kui toime pandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”.Valitsus nimetas selle eufemistlikult "tõlgendavaks dekreediks", sest seaduse muutmine valimisperioodil on Põhiseaduse vastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas.
Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamuses Itaalia linnades.Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt...
Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud - kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle Põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast.
Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust.
Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.
Fotol oleval plakatil on Dantelt laenuks võetud lause:"Jätke kõik lootus, teie, kes valite"
Fotod 13.märtsi meeleavalduselt piazza del Popolol
teisipäev, märts 16, 2010
Kellelgi on kõrini
Vaevaliset ja nördimust täis seedib Itaalia mõni nädal tagasi ilmsiks tulnud Tsiviilkaitse skandaali. Silme ees seisavad ikka veel kulutulel levinud õigusorganite poolt salvestatud telefonikõned, tänu millele saime teada, et lisaks räpasele “želatiinsele” äri ja poliitika korruptsioonikokteilile, eksisteerivad ka Tsiviilkaitse allettevõtjaid, kes Abruzzo maavärina öösel naersid, kuna miljoneid eurosid oli laekumas eesootavate ülesehitustöödega.
Itaalia valitsus püüab närviliselt telefonikõnede pealtkuulamisi oluliselt piirata – eriti nüüd kui nende abil taas on avalikkuseni jõudnud 56 aresti mitte sugugi vähem kõhuvalu tekitavas juhtumis: 2 miljardi euro suurune rahapesu läbi riiulifirmade, mille keskmes Itaalia suurimad telefonikompaniid Fastweb ja Telecom Sparkle. “Sajandi pettus”, nii nimetavad seda magistraadid pärast neli aastat kestnud eeluurimisi ületas uudisekünnise kohe ka rahusvahelises meedias – ka Eestis. Itaalia riigile tekitatud kahju ainuüksi võltsarvelduste tõttu laekumata jäänud käibemaksust ulatub 365 miljoni euroni. Tegemist on mänedžeride, poliitilise elu tegelaste ning paremäärmuslaste (kes muuhulgas Itaalia riigi eksisteerimist ei poolda) suhetevõrguga, mis tegutses “täielikult illegaalses kontekstis eesmärgiga petta Maksuametit, turgu ja aktsionäre”. Võrgustiku niidid jooksevad üle Itaalia Milanost Calabriani, USAst Šveitsini, läbi Prantsusmaa Aasiani välja. Areteeritute hulgas on ka mõned järelvalveorganite (DIA, GdF) esindajad.
Kõige suurema šoki avalikus arvamuses tekitas aga kindlasti telefonikõne PdLi (Berlusconi juhitav partei) parlamendiliikme Nicola Di Girolamo ning Gennaro Mokbeli, organiseeritud kuritegevusega seotud tegelase vahel (kes tunnistab muuhulgas ühes pealtkuulatud kõnes, et on sooritanud kümme mõrva):
“Sa hakkad mulle närvidele käima, Nico’! Kui sulle on külge hakanud parlamentääritõbi, siis on see sinu probleem...tänaseks on mul sinust kõrini”.
Tegemist on kõnelusega enne 2008 aasta valimisi. Pärast Di Girolamo parlamenditoolile istumist ei ole Mokbeli võimalik enam kaksiti mõista.
Di Nicola vabandab ühe oma “eksimuse” pärast ning Mokbel vastab (kahjuks oma eheduses tõlkimatut) mahlakat rooma murret kasutades: “Mul on täiesti kama, mida sa ütled...sa võid saada ka Vabariigi presidendiks, aga minu jaoks jääd sa ikka uksehoidjaks selles mõttes, et sa oled mu ori, sa oled sama palju väärt kui uksehoidja, jõudis kohale? Kas sulle meeldis end kellegina tunda? Nüüd tuleb sul võlg kinni maksta, oma elu arvelt, sest oma elu sul enam ei saa olema.” Seda kõike sellepärast, et Gennaro Mokbel garanteeris Nicola Di Girlamole koha parlamendis tänu oma sidemetele ‘ndranghetaga st. tänu nende poolt kontrollitud häältele...
Itaalia parlamendis istuvad mõned juba süüdimõistetud suhetes maffiaga, Majandusasjade asesekretäri (sottosegretario all’Economia) Nicola Cosentino pea kohal tihenenvad kohtupilved sidemete kohta Casaleside camorraklanniga, aga ‘ndrangheta oli veel institutsioonides esindamata... Nagu ütleb siinne kõige kriitilisema sulega ajakirjanik Marco Travaglio : “Par condicio, kõikidele (maffiatele) võrdsed tingimused!”
Di Girolamo teeb tagasiastumispalve, mis võetakse 3.märtsil parlamentääride poolt vastu suure hääleteenamusega. Tema kõnele, milles ta eitab oma suhteid organiseeritud kuritegevusega, järgnevad aplausid ja kallistused enamusparteide liikmete poolt. Taas reakodaniku seisuses, ootab Di Girolamot vangla.
Korruptsiooniskandaalidest särisevas kliimas elektriseeruvad ka poliitikud. Mantrana korrutavad nad iga päev, et ei ole tegemist Mani Pulitega nagu aastal 1992 kui niinimetatud Esimene Vabariik oma lõpu leidis. Pikapeale hakatakse seda ehk uskumagi, sest enamus asjaosalisi kinnitab, et nad on süütud ja kui ongi toimunud midagi ebaseaduslikku, siis ilma nende teadmata.
Mitu kohtuprotsessi kaelas, on Berlusconist on ühtäkki saanud aususe ning “puhaste“ valimisnimekirjade apostel, kes hakkab kiires korras välja töötama korruptsioonivastast seadust. Valimised on ligidal... Valimisnimekirja mahuvad kah Milani jalgpallimeeskonna füsioterapist Giorgio Puricelli, peaministri geomeeter Francesco Magnano ja tema poolt hiljuti avastatud uus "poliitiline talent" - hambahügieenik ja baleriin Nicole Minetti, kellega ta kohtus oma haiglasoleku ajal pärast Milano agressiooni. Eluaastaid 25, veetlevus ja rinnapartii märkimisväärsed, millised "teened" aga CVs, jääb valija oletada... Iroonilisel kombel on need kandidaadid aga võib-olla "puhtamad" pidades silmas kohtuaulaid...
"Süüdimõistetud jäädu välja," ütleb ka Lega Nordi liider Umberto Bossi, kes on ära unustanud iseenda kohta käiva lõpliku kohtuotsuse 90ndatel Enimonti maxi-altkäemaksus (Bossi arvel on ka veel teine lõplik kohtuotsus Itaalia lipu solvamise eest, kui ta sellega tagumikku lubas pühkida) Parito Democratico teeb üldiseid noomitusi, sest kuu aja pärast tulevatel regionaalsetel valimistel on nad kandidaatideks esitanud mõne Prokuratuuridele hästi tuttava subjekti.
Kogu maailmas huvi äratanud ja Berlusconiga kaassüüdlase rollis Millsi protsess lõppes aga vahepeal kuriteo aegumisega. Mills on süüdi korruptsioonis, kuna võttis vastu 600 000 dollarit altkäemaksu Itaalia praeguselt peaministrilt kohtuorganitele valetamise eest, aga ta pole enam karistatav, kuna peaminister võttis mõni aasta tagasi vastu seaduse aegumise tähtaegade lühendamise kohta. Berlusconi entourage ning temale ustavad meediakanalid hõiskavad võitu ja kasutavad häbematult sõna “õigeksmõistmine”, mil pole muidugi midagi ühist “aegumisega”. Aga see käib praegu kehtiva videokraatia juurde - oluline on, kuidas asjad tele-ekraanilt paistavad, kuna suur osa itaallasi hangivad informatsiooni ainult telekanalitest.
Berlusconile aga sellest ei piisa: ”Tahan täielikku õigeksmõistmist!”. Ei tea, kas ta siis on otsustanud kohtusaali oma nägu näidata või arvab, et teda mõistetakse õigeks lihtsalt sellepärast, et nõudmine on sisse antud. “Talibanidest kohtunike kamp on hullem kui kriminaalid. Nad on demokraatia kõige tõsisem patoloogia,” jätkab peaminister. Väidab, et justiitsreform on vältimatu, et võtta võim ära magistraatidelt ja anda tagasi “suveräänsele rahvale”, kelle all mõistab ta ilmselt enda pooldajaid.
“Stop ka telefonikõnede pealtkuulamisele, elame nagu politseiriigis. Me ei ütle nendele ei, aga nende elluviimiseks on vaja tõsiseid süütõendeid.” Selles loogikas on tõesti midagi patoogilist.Telefonikõnede pealtkuulamiste k a u d u leitakse tõsiseid süütõendeid, kui viimased olemas, siis pole enam mõtet resursse pealtkuulamiste peale raisata. Kui reform ellu viiakse, siis jäävad need loo alguses mainitud šokeerivad dialoogid avalikule arvamusele teadmata.
27.veebruaril värvus aga Piazza del Popolo aga lillaks - lillad lipud, sallid, loosungid, “lilla rahvas” on Berlusconivastase rahvaliikumise nimetus – kandes sõnumeid nagu "Väike mees, suur korruptsioon", "Tahame tagasiastumist." Organisaatorite andmetel 200 000 itaallast, kes nõudsid, et seadus kõigile võrdne oleks. Osalejaid küll pea kolm korda vähem kui liikumise esimesel meeleavaldusel, 5. detsembri No Berlusconi Dayl, aga sedakorda toimus kogu organisatsioon ilma ühegi partei rahalise ning logistilise abita, küll aga ühinesid rahva eestvõtmisega eranditult kõik opositsiooniparteid. Lihtkodanikud nõudsid, et tehtaks lõpp ad personam seadustega Berlusconi tarbeks, mille arv on jõudnud 36ni. Manifestatsiooniga liitus rohkesti kultuuritegelasi, kellest kõige aplaudeeritum oli 95 aastane üks armastatuimaid itaalia režissööre Mario Monicelli. "Olen siin teile ütlemaks - pidage vastu, ärge andke alla,ajage minema korruptandid, tehke plats puhtaks kogu juhtklassist, kelle käes on tervishoid , haridus ning poliitikutest."
L'Aquila elanikud juba alustasidki. Pärast eelmise pühapäeva meeleavaldust "Võtame oma linna tagasi", mille vallandas Tsiviilkaitse skandaal, tungisid 6000 inimest ka sel pühapäeval läbi politseinikerea Aquila kesklinna "punasesse tsooni", kuhu sissepääs on keelatud. Aga mitte tühjade kätega, vaid kärudega, mille abil alustada rusude eemaldamist. Vaatamata valitsuse kuulutustele on ajalooline kesklinn ikka veel samas seisus nagu 11 kuud tagasi. On püsti pandud uusi identiteedituid äärelinnu, aga abruzzolased ei loobu nii kergesti oma kaunist kodulinnast. Linn on 4 ja poole miljoni tonni rusude all, millest on eemaldatud vaid ääretult väike osa. Juba teist pühapäeva muutus hauavikne L'Aquila kesklinn taas elusaks. Juba see on reageerimise märk ja vastus läbi telefoniliinide kuuldud ahne naeru. "Kärude mäss" aga jätkub, lubavad L'Aquila elanikud, kes jonnakuses ning põikpäisuses ei jää sugugi alla eestlastele.
Adesso basta!
Itaalia valitsus püüab närviliselt telefonikõnede pealtkuulamisi oluliselt piirata – eriti nüüd kui nende abil taas on avalikkuseni jõudnud 56 aresti mitte sugugi vähem kõhuvalu tekitavas juhtumis: 2 miljardi euro suurune rahapesu läbi riiulifirmade, mille keskmes Itaalia suurimad telefonikompaniid Fastweb ja Telecom Sparkle. “Sajandi pettus”, nii nimetavad seda magistraadid pärast neli aastat kestnud eeluurimisi ületas uudisekünnise kohe ka rahusvahelises meedias – ka Eestis. Itaalia riigile tekitatud kahju ainuüksi võltsarvelduste tõttu laekumata jäänud käibemaksust ulatub 365 miljoni euroni. Tegemist on mänedžeride, poliitilise elu tegelaste ning paremäärmuslaste (kes muuhulgas Itaalia riigi eksisteerimist ei poolda) suhetevõrguga, mis tegutses “täielikult illegaalses kontekstis eesmärgiga petta Maksuametit, turgu ja aktsionäre”. Võrgustiku niidid jooksevad üle Itaalia Milanost Calabriani, USAst Šveitsini, läbi Prantsusmaa Aasiani välja. Areteeritute hulgas on ka mõned järelvalveorganite (DIA, GdF) esindajad.
Kõige suurema šoki avalikus arvamuses tekitas aga kindlasti telefonikõne PdLi (Berlusconi juhitav partei) parlamendiliikme Nicola Di Girolamo ning Gennaro Mokbeli, organiseeritud kuritegevusega seotud tegelase vahel (kes tunnistab muuhulgas ühes pealtkuulatud kõnes, et on sooritanud kümme mõrva):
“Sa hakkad mulle närvidele käima, Nico’! Kui sulle on külge hakanud parlamentääritõbi, siis on see sinu probleem...tänaseks on mul sinust kõrini”.
Tegemist on kõnelusega enne 2008 aasta valimisi. Pärast Di Girolamo parlamenditoolile istumist ei ole Mokbeli võimalik enam kaksiti mõista.
Di Nicola vabandab ühe oma “eksimuse” pärast ning Mokbel vastab (kahjuks oma eheduses tõlkimatut) mahlakat rooma murret kasutades: “Mul on täiesti kama, mida sa ütled...sa võid saada ka Vabariigi presidendiks, aga minu jaoks jääd sa ikka uksehoidjaks selles mõttes, et sa oled mu ori, sa oled sama palju väärt kui uksehoidja, jõudis kohale? Kas sulle meeldis end kellegina tunda? Nüüd tuleb sul võlg kinni maksta, oma elu arvelt, sest oma elu sul enam ei saa olema.” Seda kõike sellepärast, et Gennaro Mokbel garanteeris Nicola Di Girlamole koha parlamendis tänu oma sidemetele ‘ndranghetaga st. tänu nende poolt kontrollitud häältele...
Itaalia parlamendis istuvad mõned juba süüdimõistetud suhetes maffiaga, Majandusasjade asesekretäri (sottosegretario all’Economia) Nicola Cosentino pea kohal tihenenvad kohtupilved sidemete kohta Casaleside camorraklanniga, aga ‘ndrangheta oli veel institutsioonides esindamata... Nagu ütleb siinne kõige kriitilisema sulega ajakirjanik Marco Travaglio : “Par condicio, kõikidele (maffiatele) võrdsed tingimused!”
Di Girolamo teeb tagasiastumispalve, mis võetakse 3.märtsil parlamentääride poolt vastu suure hääleteenamusega. Tema kõnele, milles ta eitab oma suhteid organiseeritud kuritegevusega, järgnevad aplausid ja kallistused enamusparteide liikmete poolt. Taas reakodaniku seisuses, ootab Di Girolamot vangla.
Korruptsiooniskandaalidest särisevas kliimas elektriseeruvad ka poliitikud. Mantrana korrutavad nad iga päev, et ei ole tegemist Mani Pulitega nagu aastal 1992 kui niinimetatud Esimene Vabariik oma lõpu leidis. Pikapeale hakatakse seda ehk uskumagi, sest enamus asjaosalisi kinnitab, et nad on süütud ja kui ongi toimunud midagi ebaseaduslikku, siis ilma nende teadmata.
Mitu kohtuprotsessi kaelas, on Berlusconist on ühtäkki saanud aususe ning “puhaste“ valimisnimekirjade apostel, kes hakkab kiires korras välja töötama korruptsioonivastast seadust. Valimised on ligidal... Valimisnimekirja mahuvad kah Milani jalgpallimeeskonna füsioterapist Giorgio Puricelli, peaministri geomeeter Francesco Magnano ja tema poolt hiljuti avastatud uus "poliitiline talent" - hambahügieenik ja baleriin Nicole Minetti, kellega ta kohtus oma haiglasoleku ajal pärast Milano agressiooni. Eluaastaid 25, veetlevus ja rinnapartii märkimisväärsed, millised "teened" aga CVs, jääb valija oletada... Iroonilisel kombel on need kandidaadid aga võib-olla "puhtamad" pidades silmas kohtuaulaid...
"Süüdimõistetud jäädu välja," ütleb ka Lega Nordi liider Umberto Bossi, kes on ära unustanud iseenda kohta käiva lõpliku kohtuotsuse 90ndatel Enimonti maxi-altkäemaksus (Bossi arvel on ka veel teine lõplik kohtuotsus Itaalia lipu solvamise eest, kui ta sellega tagumikku lubas pühkida) Parito Democratico teeb üldiseid noomitusi, sest kuu aja pärast tulevatel regionaalsetel valimistel on nad kandidaatideks esitanud mõne Prokuratuuridele hästi tuttava subjekti.
Kogu maailmas huvi äratanud ja Berlusconiga kaassüüdlase rollis Millsi protsess lõppes aga vahepeal kuriteo aegumisega. Mills on süüdi korruptsioonis, kuna võttis vastu 600 000 dollarit altkäemaksu Itaalia praeguselt peaministrilt kohtuorganitele valetamise eest, aga ta pole enam karistatav, kuna peaminister võttis mõni aasta tagasi vastu seaduse aegumise tähtaegade lühendamise kohta. Berlusconi entourage ning temale ustavad meediakanalid hõiskavad võitu ja kasutavad häbematult sõna “õigeksmõistmine”, mil pole muidugi midagi ühist “aegumisega”. Aga see käib praegu kehtiva videokraatia juurde - oluline on, kuidas asjad tele-ekraanilt paistavad, kuna suur osa itaallasi hangivad informatsiooni ainult telekanalitest.
Berlusconile aga sellest ei piisa: ”Tahan täielikku õigeksmõistmist!”. Ei tea, kas ta siis on otsustanud kohtusaali oma nägu näidata või arvab, et teda mõistetakse õigeks lihtsalt sellepärast, et nõudmine on sisse antud. “Talibanidest kohtunike kamp on hullem kui kriminaalid. Nad on demokraatia kõige tõsisem patoloogia,” jätkab peaminister. Väidab, et justiitsreform on vältimatu, et võtta võim ära magistraatidelt ja anda tagasi “suveräänsele rahvale”, kelle all mõistab ta ilmselt enda pooldajaid.
“Stop ka telefonikõnede pealtkuulamisele, elame nagu politseiriigis. Me ei ütle nendele ei, aga nende elluviimiseks on vaja tõsiseid süütõendeid.” Selles loogikas on tõesti midagi patoogilist.Telefonikõnede pealtkuulamiste k a u d u leitakse tõsiseid süütõendeid, kui viimased olemas, siis pole enam mõtet resursse pealtkuulamiste peale raisata. Kui reform ellu viiakse, siis jäävad need loo alguses mainitud šokeerivad dialoogid avalikule arvamusele teadmata.
27.veebruaril värvus aga Piazza del Popolo aga lillaks - lillad lipud, sallid, loosungid, “lilla rahvas” on Berlusconivastase rahvaliikumise nimetus – kandes sõnumeid nagu "Väike mees, suur korruptsioon", "Tahame tagasiastumist." Organisaatorite andmetel 200 000 itaallast, kes nõudsid, et seadus kõigile võrdne oleks. Osalejaid küll pea kolm korda vähem kui liikumise esimesel meeleavaldusel, 5. detsembri No Berlusconi Dayl, aga sedakorda toimus kogu organisatsioon ilma ühegi partei rahalise ning logistilise abita, küll aga ühinesid rahva eestvõtmisega eranditult kõik opositsiooniparteid. Lihtkodanikud nõudsid, et tehtaks lõpp ad personam seadustega Berlusconi tarbeks, mille arv on jõudnud 36ni. Manifestatsiooniga liitus rohkesti kultuuritegelasi, kellest kõige aplaudeeritum oli 95 aastane üks armastatuimaid itaalia režissööre Mario Monicelli. "Olen siin teile ütlemaks - pidage vastu, ärge andke alla,ajage minema korruptandid, tehke plats puhtaks kogu juhtklassist, kelle käes on tervishoid , haridus ning poliitikutest."
L'Aquila elanikud juba alustasidki. Pärast eelmise pühapäeva meeleavaldust "Võtame oma linna tagasi", mille vallandas Tsiviilkaitse skandaal, tungisid 6000 inimest ka sel pühapäeval läbi politseinikerea Aquila kesklinna "punasesse tsooni", kuhu sissepääs on keelatud. Aga mitte tühjade kätega, vaid kärudega, mille abil alustada rusude eemaldamist. Vaatamata valitsuse kuulutustele on ajalooline kesklinn ikka veel samas seisus nagu 11 kuud tagasi. On püsti pandud uusi identiteedituid äärelinnu, aga abruzzolased ei loobu nii kergesti oma kaunist kodulinnast. Linn on 4 ja poole miljoni tonni rusude all, millest on eemaldatud vaid ääretult väike osa. Juba teist pühapäeva muutus hauavikne L'Aquila kesklinn taas elusaks. Juba see on reageerimise märk ja vastus läbi telefoniliinide kuuldud ahne naeru. "Kärude mäss" aga jätkub, lubavad L'Aquila elanikud, kes jonnakuses ning põikpäisuses ei jää sugugi alla eestlastele.
Adesso basta!
teisipäev, märts 09, 2010
Õppetund
Mõnikord saab Elult õppetunni läbi lähedaste inimeste, kes käituvad nii nagu ei oska oodata.
Teinekord jälle tuleb see õppetund võhivõõraste kaudu, kellelt niikuinii midagi ei oota.
On sedagi ette tulnud, et üllatad ennast ise oma etteaimamatute tunnete või käitumisega.
See kass aga tundub olevat Valgustuse osaliseks saanud...
Ja nii ta meenubki mulle ikka ja jälle praegusel stressi täis perioodil, kui see, kellest õppust võtta...
Teinekord jälle tuleb see õppetund võhivõõraste kaudu, kellelt niikuinii midagi ei oota.
On sedagi ette tulnud, et üllatad ennast ise oma etteaimamatute tunnete või käitumisega.
See kass aga tundub olevat Valgustuse osaliseks saanud...
Ja nii ta meenubki mulle ikka ja jälle praegusel stressi täis perioodil, kui see, kellest õppust võtta...
"Olen Italistani kodanik"
Üks ajalehele "La Repubblica" saadetud kiri:
"Tere, olen Italistani kodanik. Elan Milano 2 linnosas, peaministri poolt ehitatud elamus. Töötan ühes Milaano ettevõttes, mille aktsionär on peaminister. Autokindlustus on peaministri oma, samuti nagu minu pensioni kindlustus. Ostan ajalehti, mille omanikuks on peaminister või tema vend, mis teeb sama välja. Käin peaministri pangas. Pärast tööd teen sisseoste peaministri kaubanduskeskuses, kus ostan peaministri osalusega ettevõtete kaupu. Kui otsustan kinno minna, siis võin ma valida ühe kinosaali peaministri omanduses olevast kinosaalide võrgustikust, kus ma vaatan peaministri filmikompanii poolt toodetud ja levitatud filmi (neid filme finantseeritakse ka avalike rahadega, mida määrab peaminister).
Kui jään koju, siis vaatan peaministri televisioonikanaleid digitaaldecoderiga, mida toodab peaministri firma ja kus näidatakse peaministri filmikompaniide poolt toodetud filme ja mida katkestavad peaministri reklaamifirmade poolt tehtud reklaamiklipid. Elan kaasa jalgpallimeeskonnale, mille omanikuks on peaminister.
Vaatan ka RAId (riiklikku televisiooni), mille juhtkond on määratud peaministri poolt valitud parlamentääride poolt. Kui ma televiisorit ei taha vaadata, siis loen raamatut, mille kirjastus on peaministri oma. Peaminister teeb seadusi, mille kiidab heaks Parlament, kus mitmed enamuskoalitsiooni saadikud on peaministri alluvad ja/või tema advokaadid, aga mis valitseb eranditult minu huvides. Issand, milline õnn!!"
Tellimine:
Postitused (Atom)