Vittoriole, Larale, Roomale

21.aprill on üks ilus päev.

Peab sünnipäeva mu kodulinn, mu mees ja üks mu parimatest sõbrannadest.

See fakt on mind alati veidi hämmastanud. Justkui koonduksid ühte kohta paljude emotsioonide kiired. Ja juhul, kui olen argipäeva vajunud, siis on võimatu mitte mõelda kogu sellele armastuse ja mõistmise hulgale, mille osaliseks olen saanud neilt kolmelt.

Täna mõtlen tahes tahtmata veel ühele tähendusele. On algamas 21. aasta , mille jooksul on Itaalia mulle koduks olnud. See on selline tasakaalupunkt, mil Eestis ja Itaalias elatud aastad on võrdsed.

21 + 21. Seegi number on 21...

Seejärel muutub tasakaaal Itaalia kasuks, kuigi mu südames on see tasakaal juba ammu Itaalia pole vajunud, sest siin elatud aastad on olnud teadlikuma elu aastad, mille jooksul on toimunud olulisim mu elus.

Ja see on olnud väga ilus. Mitte kerge, aga ilus.

Muu pole oluline.

Ve vojo 'na cifra de bene.

Rara la vita in due... fatta di lievi gesti,

Haruldane on elu kahekesi...täis vaevumärgatavaid žeste

e affetti di giornata... consistenti o no,

ja hetki...kaalukaid või mitte

bisogna muoversi... come ospiti... pieni di premure

tuleb liikuda...nagu külalised... hoolivalt

con delicata attenzione... per non disturbare

õrna tähelepanuga...et mitte häirida

ed è in certi sguardi che... si vede l'infinito

ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust

Stridono le auto... come bisonti infuriati,

Kriiskavad autod...nagu vihased piisonid

le strade sono praterie...

tänavad on justkui preeriad

accanto a grattacieli assolati,

päikeset valgustatud pilvelõhkujate kõrval

come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa

kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist

ed è in certi sguardi... che s'intravede l'infinito

ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust

Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore,

Kogu... universum...kuuletub...armastusele

come... puoi tenere... nascosto... un amore.

kuidas...võiksimegi hoida peidus...üht armastust

ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene,

ja nii...hoiabki ta meid...oma ahelates,

tutto... l'universo... obbedisce... all'amore

kogu...universum...kuuletub...armastusele

Come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa

Kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist

ed è in certi sguardi... che si nasconde l'infinito

ja on teatud pilkudes...kuhu peitub lõpmatus

Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore

come... puoi tenere... nascosto... un amore,
ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene
tutto... l'universo... obbedisce all'amore...
(obbedisce all'amore)

Ciao Edmondo...Lillekimbu asemel

“Surevad alati ühed ja samad”, kõlab kuulsa koomiku Totò kuulus ütlus kirjeldades geniaalselt tunnet, mille kohaselt sureksid justkui ikka üht tüüpi inimesed - need, keda tahaksid igavesti elus näha.

Ajakirjanik Edmondo Berselli oli minu jaoks üks nendest.

Tema nimi on tuttav liiga vähestele.Enamalt jaolt nendele, kes Itaalia mõistmise püüdes ei jäta vahele ainustki ajaleheanalüüsi ega absurdsetele kellaaegadele surutud kultuuri tegevaid telesaateid. Aga kui sa teda lugema/kuulma sattusid, siis ei olnud võimalik unustada tema haruldasi tähelepanekuid ning vaimukaid tõeterasid.

Edmondo Berselli oskas olla irooniline olemata õel, sügav olemata intellektuaalne, kerge olemata pealispinnaline, halastamatu, aga armastav. Ta oli oskus seostada igapäevane erakordsega, kerge tõsisega ning seletada üht teise läbi. Ühesõnaga üdini itaallane, kahtlematult emilia-romagnalane.

Kui oleks minu otsustada, teeksin tema artiklid ja raamatud välismaalastele kohustuslikuks kirjanduseks, tema telesaated abimaterjaliks itaalia keele õppimisel - et koos keelega õppida seda tundeküllast ratsionaalsust (või ratsionaalset tundeküllust), mis on ainus võti vastuolulise Itaalia avastamiseks.

Mul on olnud mitu korda plaanis talle kirjutada, et lihtsalt aitäh ütelda.

Mõtlesin, et aega on. Täna olen aga siin, pannes kokku seda väikest kimpu tänusõnadest ja on liiga hilja.

Oleks justkui puudus sõbrast, kes jagaks tähelepnekuid juba tehtud reisilt.

Aga teekond jätkub...

Grazie di tutto!

Edmondo Berselli suri 59 aastaselt 11.aprillil 2010 Modenas

L'Aquila - aasta hiljem

Homme kell 3.32, ööl 5. ja 6.aprilli vahel, magab muu maailm oma tavalist und.

L'Aquila mitte. Kuidas saada sõba silmale, kui jõuab taas kätte päev ja kellaaeg, mis muutis alatiseks su elu.

L'Aquila ja tema ümbuskonna külad on täna, aasta pärast maavärinat, sama viirastuslikus seisundis. Telkides, päris lahtise taeva all, pole enam kedagi. Kes on leidnud mingi elamislahenduse omapead, kellele on anutd korter kiiruga üles kerkinud "new town'ides", keegi on ikka veel ranniku-Abruzzo hotellides, sõites iga päev maha hulga kilomeetreid (ca 150 edasi-tagasi) et töökohani jõuda või et lapsi kooli viia.

Endistel elu täis piazzadel valitseb vaikus, mis elanikel klimbi kurku toob. Nende kodu, nende aastasadade vanune ajalugu, nende identiteet on ühtäkki hapraks ja õhuliseks muutunud. Piazzade asemel saadakse nüüd kokku kaubanduskeskuses - vanaisadest kuni lastelaseni. Pidepunktiks, sotsiaalse elu keskmeks on suur tarbimiskatedraal nimega "L'Aquilone".

"L'Aquila bella me come eri prima te voglio revedé," laulab põikpäine "kärurahvas", kes ämbrite ja kärudega rusudeookeanist igal pühapäeval eemaldavad seda tilka, mis nende võimuses.

Nüüd on möödas esimene aasta.

Rongkäigud tõrvikutega, mälestusmissad toimuvad täna õhtust kuni homme hommukuni paljudes Abruzzo linnades ja külades.

Ka seda on vaja - et minevikuga lepitust otsida ja et ennast taas oma tuleviku peremehena tunda.