Lihtne Itaalia, mis toimib

Nagu ma eelmises postituses mainisin, oli möödunud aastas nii mõndagi postiivset. Kahjuks kadusid need uudised itaalia poliitika alaliselt keevasse katlasse ära, ilma suuremat tähelepanu tekitamata. Ma pole kunagi aru saanud, et miks need nii hädavajalikud head uudised korralikku levi ja vastukaja osaliseks ei saa...(õigemini saan aru küll, aga ei suuda aktsepteerida üleliigset huvi kõige negatiivse vastu).

Niisiis, ilma igasuguste meediapasunateta sai Riace linnapea Domenico Lucano kolmanda koha ülemaailmsel linnapeade konkursil World Major Prize. Esimese preemia osaliseks sai Mexico City linnapea Marcelo Ebrard ja "hõbemedali" Oklahoma City linnapea Mick Cornett.

See on oluline tunnustus ühele väiksele Itaalia komuunile, mis asub Calabrias - ühel raskel 'ndrangheta käe all oleval territooriumil, ühes keerulises reaalsuses.

Riace on maailmale hästi tuntud sealsest merest leitud antiiksete imeliste pronkskujude tõttu, aga praegu on need Reggio Calabrias. Nagu ütles ilusti ajakirjanik Emanuele Rossi: "Riace ei nuta neid eriti taga, sest väikeses linnas on nüüd pronksivärvi nahaga uustulnukaid, keda võeti vastu külalislahkusega, mis on omane sellele Calabriale nurgale. Maale, kust on lahkunud paljud pagedes töötuse ja 'ndrangheta eest, jättes maha eluasemed ja töökojad."

Preemia määratigi Domenico Lucanole oskusliku ning hästi organiseeritud immigrantide integratsioonipoliitika eest.

Domenico Lucano meenutab , kuidas asi alguse sai:" 1998 saabus Riacesse erakordselt suur arv immigrante - meie 1700 elanikuga väikelinna tulid 300 kurdi Iraagist ja Türgist (Sõjajärgsel perioodil vähenes Riace elanike arv praktiliselt poole võrra : 3000lt langes 1600ni).Vanalinn oli praktiliselt agoonias.

Nii otsustasimegi alustada integratsiooniprogrammi, mis põhineb. koostöö arengul põliselanikega. Praeguseks on elanikke 1800, kellest sadakond on sisserännanud. 2001.aastast osaleb Riace programmis , mis võtab vastu põgenikke Lampedusa ja Crotone immigratsioonikeskustest. Enamalt jaolt kurdid, eritrealased, nigeerlased, somaallased.

Tegime regionaalse seaduse, mis annab toetusi projektidele, milles osalevad ka immigrandid. Tänu sellele restaureerime vanalinna ning anname uut lümfi käsitööle ja ettevõtlusele.

Võtsin telefonitoru kätte ja otsisin üles mahajäetud majade Lõuna- Ameerikasse, Austraaliasse, USAsse emigreerunud omanikud. Keegi neist ei ütelnud "ei", et anda peavari neile, kes tulid siia õnne otsima , samuti nagu nad ise aastakümneid tagasi.

Banca Etica (Eetilise Panga) abil restaureerisime vanu eluasemeid. Ehitati turismiküla-hotell-restoran "Riace Village", kus pakutakse alternatiivi mereäärsele kommertsturismile - ökoloogilist puhkust, mis austab kohalikke traditsioone. Teeme sorteeritud prügi korjamist eeslitega.

Kohalike ja immigrantide paremaks "segunemiseks" tehakse käsitööettevõtteid, kus üks osaline on põliselanik ja teine sisserännanud. On saabunud ka vabatahtlikke ja kultuurivahendajaid. Avasime uue kooligi. 25st õpilasest 15 on välismaalased. See on situatsioon, mis tekitab pingeid mujal Itaalias, aga meie jaoks on see uhkuse asi. Kõik lapsed räägivad juba calabria murret: serblased, eritrealased, iraaklased. Kogu maailm ainsas klassis!

Integratsiooniprojektis osaleb ka maffiavastase preestri (ja maffia käe läbi elu kaotanud) don Puglisi poolt asutatud no-profit ühing "Città Futura", kes organiseerib laboratooriume ja kultuuriringe, et tutvustada calabria noortele seda teistmoodi reaalsust, kus itaallannad ja rumeenlannad töötlevad samu tooteid ning kus afganistani põgenik teeb vaase, milles kasvavad Riace taimed."

Pingeid ei tekkkinud siin esiteks sellepärast, et resigneerumine ja stiimulite puudumne oli jõudnud tasandini, kus igasugune uus asi tekitas uusi võimalusi ning äratas uudishimu, mis oli kaduma läinud. Teiseks - meie territooriumil on veel värske emigratsiooniajalugu , aga ka tuhandete aastate vanune kultuur, mis on meid alati võõramaalstega kokkupuuteisse viinud. Kolmandaks - see integratsiooniprogramm oli väga intensiivne töö ja selle suurepärane mõju lokaalsele mikromajandusele on kõigile nähtav.

Mimmo Lucano valiti linnapeaks juba teist korda.

Kuigi ta kuulub vasakäärmusliku Rifondazione Comunista ridadesse, toetasid teda kodanikenimekirjad. Valimiskampaania käigus sai ta ähvarduste ning hoiatuste osaliseks (kaks kuuli restorani Taverna delle Rose (mida administreerib Città Futura) ukse sees ja Lucano mürgitatud koerad) ning tema tagasivalimine oli kõike muud kui etteaimatav. Seda enam, et nii parem- kui vasakpoolsed parteid olid moodustanud temavastase valimiskartelli.

Aga võit tuli. Vaid 49 häälega, aga siiski võit. Ja see oli suur asi.

"Alates teisest Berlusconi valitsusest esitasime avalduse, et võtta vastu poliitilise pagulase staatuse ja identifitseerimise ootel immigrante. Meil läheb vastuvõtt maksma vaid 20 eurot (pàevas) inimese kohta. Lampedusas ja teistes CPTdes (centro di permanenza temporanea, nüüdseks CIE - centri di identificazione ed espulsione) on maksumus immigrandi kohta 60- 70 eurot (pàevas). Selle tõttu võime pakkuda vastuvõttu 200le inimesele. Samal ajal kui Milaano linnapea Moratti pakus seda vaid 20le sisserännanule."

Inimlikud projektid on tihti hoopis odavamad kui vangilaagritele sarnanevad CPTd. Esimestele tuleb kasum inimlikus potentsiaalis, teistele sularahas...mis kindlasti ei haise kellegi rahakotti täites...

Õnneks on huvitavad projektid ka nakatavad. Pärast Riacet on samale teelel asunud kaks teist Calabria komuuni - Caulonia ja Stigliano.

Lihtne Itaalia, mis toimib.

Vaikselt.

'ndrangheta pärusmaal.