Ma ei kirjuta kuigi tihti oma abikaasast.Või õigemini Elu-kaaslasest. Tema olemasolek on niivõrd iseenestmõistetav.
Iseenesestmõistetavad on tema kõvahäälsed kulinaarsaadete paroodiad, millega ta oma gastronoomilisi ettevõtmisi kommenteerib.
Iseenesestmõistetavad on harjutustunnid, mil kontrabass on tema ainukeseks väljendusvahendiks ja tuldpurskavad pilgud, kui miski neid tunde häirib...
Aga sama iseenesestmõistetavad on tema pikad töised äraolekud, mil me tema lollimängimisest, cazzeggiost puudus tunneme.
Iseenesestmõistetavad on me filosoofilised arutelud, mille käigus on niivõrd hea taasavastada kuivõrd tore on kellegagi samal lainel olla, aga veelgi suurepärasem on mõnikord imestada, kuidas inimene, kellega oled 18 aastat igat oma päeva jaganud, suudab sind siiski veel üllatada.
See, mis ei ole iseenestmõistetav, on igapäevane tahe leida tasakaalu ja oskus hoida harmooniat kõikvõimalikes olukordades, mille kaudu elu ikka aeg-ajalt meid proovile paneb. Hoida peret ja igat koosoldud päeva kui loomingut. See ei ole iseenestmõistetav. See on suur anne ja armastus.
Auguri, babbo!
Auguri, babbo!
Laste poolt tehtud video "Sonsini story" babbost, tema poolt kirjutatud muusikaga