Kunagi ütles Alexander Dumas, et probleemide taga tuleb tihti naisi otsida - "Cherchez la femme".
Mina, kes olen väsinud nägemast/kuulmast Itaalia ning itaallaste kohta näpuga näitajaid, nii välismaised kui kohalikke vingujaid, armastan ikka tähelepanu juhtida toimivale, positiivsele Itaaliale. Arvan, et kui seda esile ei tõsta ja kui seda märgata ei taha, siis ta sinna hädaldamise mädasohu vajubki...
Ja tahan ütelda, et tegelikult on tihti nutikate loominguliste lahenduste taga itaallased, seega "cherchez l'italien", kuigi esmapilgul jääb märkamatuks.
Fotol on Copenhagen Wheel, elegantne valge ülitehnoloogiline hübriidjalgratas. Punase ketta sees tagarattal on arvuti, gps, bluetooth ning patarei, mis akumuleerib kineetilist energiat, vajaduse korral kasutatav kui sõitja väsinud või kui tee ülesmäge.
See on Bostoni MITi SENSEable City Lab'i projekt. Aga...
SENSable City Lab'i direktor on itaallane, arhitekt Carlo Ratti.
Selle realiseerijaks ning tehniliseks konsultandiks on itaalia firma Ducati Energia.
Jalgratas iseenesest on teise itaalia firma Cinelli mudel Mystic.
Projekti finantseeris Ministero dell'Ambiente, Itaalia Keskkonnaministeerium ning fotodki on itaalia fotograafilt Max Tomasinellilt.
Selliseid näiteid on tegelikult palju, igast eluvaldkonnast ning maailmanurgast ja kõige selle pärast ongi mul põikpäine usk itaallastesse. vaatamata kehvadele aegadele, mis , tõsi küll, on juba liiga pikka aega kestnud...
Sadakond aastat tagasi tulid need ohkavad, armastust täis sõnad pähe ühele naapoli luuletajale nimega Aniello Califano.
"Oje vita , oje vita mia...oje core 'e chistu core..."
Muusika tegi nendele sõnadele helilooja Enrico Cannio.
Aastaarv oli 1915. Euroopat oli käristamas I maailmasõda. Sündis üks maailmas tuntumaid naapoli laule "'O surdato 'nnamurato" - "Armunud sõdur".
Tavaliselt oleme me harjunud kuulma seda laulu marsirütmis lõbusates olukordades või staadionikurvidelt jalgpalli partii ajal. Aga tegelikult on selle laulu puhul tegemist ühe sõduri valurikka tundega, kes rindel meenutab oma koju jäänud armastatut. Kindlasti üks ilusaimaid hümne armastusele terves maailmas, läbi aegade.
"Armunud sõduri" kaunimad esitusi on minu arvates vaid kaks.
See on Anna Magnani 1971 aasta filmis "La Sciantosa". Nannarella (nagu Magnanit Itaalias südamlikult kutsutakse) kirglik ning traagiline interpretatsioon liigutab kindlasti absoluutselt igat südant. Sellest ei olegi mõtet sõnu teha, vaid lihtsalt kuulata /vaadata kauni itaallanna erakordset väljendusrikkust:
Anna Magnani taga, kitarr käes, on näha üht ülinoort näitlejat, Giovanni Calonet. Tema kustnikunimi on tänaseks väga tuntud - Massimo Ranieri. Ja just Ranieri ongi teine, kelle esitust ei taha näitamata jätta. 2000ndate alguses tegi Massimo kolm CD ning ülemaailmset turneed naapoli lauludega ( üks ilusam kui teine ja loodan nendest veel tulevikus rääkida).
Tema taaselustas "'O surdato 'nnamurato" tõelise olemuse. Ranieri jaoks oli see omamoodi vajadus, sest pärast Naapoli jalgpallimeekonna hümniks saamist aastal 1975, oli laul hakanud oma Magnani antud sõjavastast identiteeti kaotama.
Massimo Ranieri variant on veidi introspektiivsem, isiklikum, aga suurepärane. Minu jaoks seda enam, et arranžeering on omapärane, vaid kahe instrumendiga - kontrabass, mis mängib poognanga pikki noote ning klahvpillid, mis üheksainsaks hingetõmbeks sulavad. Kontrabassil on mu abikaasa Vittorio ning klahvpillidel Claudio Storniolo.
Olen kuulanud seda lugematutel kontserditel 6 aasta jooksul, mil turnee kestis ja ikkagi on liigutav:
Niisiis, 1975, ühe tähtsa jalgpallipartii ajal, sai "Armunud sõdurist" ka staadionilaul.
Oli pühapäev, 7.detsember. Napoli oli Itaalia meistrivõistluste pingereas teine, vaid ühe punkti kaugusel Juventusest. Napoli pidi mängima Lazioga ning Juventus Torinoga. Vaid pärast mõnda minutit läks Napoli kohe juhtima tänu karistuslöögile. Boccolini poolt löödud värav teeb seisuks Lazio 0- Napoli 1. Pidi aga ootama Torino tulemusi. Kõigest 15 minutit enne partii lõppu ilmus tabelile, et Torino oli värava teinud! Torino 1 - Juventus 0. Napoli punkti võrra Juventusest ees. Sel hetkel hakkakski keegi kurvilt vana viisi üles võtma ja hteke pärast laulis Napoli fänne täis Olimpico staadion seda täiest kõrist...
Sellest ajast on "Armunud sõdurit" lauldud meeskonna tähtsamatel hetkedel, siis kui võit käegakatsutav. Erinevalt näiteks "Roma, Roma, Romast", mida lauldakse iga partii alguses ning "Grazie Romast", mida lauldakse võidetud partii lõpus.
Eks ole omapärane selle laulu tee eesliinildelt staadionile.
Võib-olla on siin mingi seos Winston Churchill lausega, et "Itaallased kaotavad sõdu nagu jagpallipartiisid ning jalgpallipartiisid nagu sõdu".
Aga südames, päris sügaval südames jääb sinna laulu see armastus, see valu, mida siin nii tihti suure humaansusega naeratusega looritatakse.
Naapoli murdes:
Staje luntana da stu core, a te volo cu 'o penziero: niente voglio e niente spero ca tenerte sempe a fianco a me! Si' sicura 'e chist'ammore comm'i' so' sicuro 'e te...
Oje vita, oje vita mia... oje core 'e chistu core... si' stata 'o primmo ammore... e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!
Quanta notte nun te veco, nun te sento 'int'a sti bbracce, nun te vaso chesta faccia, nun t'astregno forte 'mbraccio a me?! Ma, scetánnome 'a sti suonne, mme faje chiagnere pe' te...
Oje vita, oje vita mia... oje core 'e chistu core... si' stata 'o primmo ammore... e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!
Scrive sempe e sta' cuntenta: io nun penzo che a te sola... Nu penziero mme cunzola, ca tu pienze sulamente a me... 'A cchiù bella 'e tutt''e bbelle, nun è maje cchiù bella 'e te!
Oje vita, oje vita mia... oje core 'e chistu core... si' stata 'o primmo ammore... e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!
ja itaalia keeles:
Sei lontana da questo cuore, da te volo con il pensiero: niente voglio e niente spero oltre che tenerti sempre a fianco a me! Sei sicura di questo amore come io sono sicuro di te...
Oh vita, oh vita mia... Oh cuore di questo cuore... sei stata il primo amore... e il primo e l'ultimo sarai per me! Quante notti non ti vedo, non ti sento tra queste braccia, non ti bacio questa faccia, non ti stringo forte tra le mie braccia?! Ma, svegliandomi da questi sogni, mi fai piangere per te... Oh vita, oh vita mia... Scrivi sempre che sei contenta: io non penso che a te solamente... Un pensiero mi consola, che tu pensi solamente a me... La più bella di tutte le belle, non è mai più bella di te!
Kaks päeva tagasi olid ajalehtedes suured pealkirjad "Oleme kuristiku ääre peal". Kõik ütlesid nii - Confindustria, ametühing, hädine opositsioon. Btp, Bot, spread, FTSE Mib ja mida paganat kõik veel tundusid olema nagu pommi timer, mis piiksudes plahvatuseni jäänud minuteid luges... ja mis tegelikult tundus Berlusconi peaministritooli alla paigutatud olevat.
Õhtupoole ilmus uudis, et president Napolitano on eluaegseks senaatoriks teinud Mario Monti, ühe võimalikest uutest peaministritest tehnilise valitsuse eesotsas. Ikka seesama kes on kaks korda olnud EÜ komissar finantsalal, töötanud international advisorina nii Goldman Sachsis kui Coca Cola Company's, istudes kurikuulsate Trilateraalse Komisjoni ja Bilderbergi grupi juhtkondades... See senaatoriks määramine tundub olevat eelsamm enne uueks valitsusjuhiks määramist.
Võtab natuke kõhedaks.
Berlusconi aeg on otsas pärast 17 aastat.
Mäletan veel hästi aastat 1992- 93. See oli periood, kus tundus kõik on muutumas. Oli Tangentopoli, Craxile visati münte ning Montecitorio ees oli hilihõhtuni inimesi. Õhus oli energiat ning soovi kõike uuesti üles ehitama hakata. Esimene Vabariik, prima Repubblica, oli lõppenud.
Teine Vabariik aga algas Berlusconiga ning osutus hullemaks kui esimene... mõnikord tuli esimese Vabariigi poliitikuid isegi taga nutta, nii kriminaalsed kui need ka olnud poleks.
Berlusconi aeg on otsas , aga rõõmu ma ei oska sellest tunda.
Rahvas ei suutnud teda kukutada. Kõik need miljonilised meeleavaldused, No Berlusconi Day, kõik need rahvapoolsed initsiatiivid ei viinud kusagile. Nüüd läheb ta, finantsmaailma/jumal Turu püstol pähe sihtimas, rotid kaovad uppuvalt laevalt kuivema pesa otsinguil ja see on hale vaatemäng.
Millised on teised valikud peale Monti? Teha uued valimised nagu Hispaanias?
Aga enne oleks vaja ka uut valimissseadust, sest see praegune võimaldab parlamenti saata, mitte valitud, vaid parteijuhtide poolt määratud saadikuid. Samuti ei garanteeriks see piisavat stabiilsust ning võtaks liiga palju aega.
Ja keda valida uuegi valimisseaduse puhul????
Loen võimaliku Monti valitsuse võimalike ministrite nimesid ja hakkab paha. Mõned jääksid isegi samaks.
Jääb järele revolutsioon nagu soovitas/nõudis vanameister Mario Monicelli. Need aga, kes revolutsiooni peaksid tegema, on hinnaalandusega IPhone'i järjekorras.
Vaatan siin uudiseid ning Monti naeratavat nägu (kuigi Berlusconi pole veel tagasi astunud). Welfare 'i on Monti pidanud üleliigseks kulutuseks. Tööturg muutub ilmselt sama "paindlikuks" kui hiinlastel, pensioni saaks kätte järgmise elu ajal (siis kui uuesti sünnid, aga enne pead tõestama, et oled ikka sina).
Võib-olla on need kõik liialdused.
Võib-olla Monti hakkab hoopis rohkem maksustama finantstulusid? Hakkab ta võitlema maksudest kõrvalehoijatega, korruptsiooniga või varimajandusega? Muie trügiks vägisi näole, kui poleks tunnet, et lihtrahva (minu) tagumiku all midagi kahtlastelt tiksub...
Ei taha tegelikult hädaldada.
Itaallased on selline kummaline rahvas, kes on alati endast parima andnud ka kohutavaimates olukordades. Raskused tõmbavad neist tavaliselt välja geniaalsuse. Ajalugu räägib enda eest.
Ja kes teab, mida selle perioodi kohta 50 või 100 aasta pärast kirjutatakse?
