Muljeid kuristiku äärelt

Kaks päeva tagasi olid ajalehtedes suured pealkirjad "Oleme kuristiku ääre peal". Kõik ütlesid nii - Confindustria, ametühing, hädine opositsioon. Btp, Bot, spread, FTSE Mib ja mida paganat kõik veel tundusid olema nagu pommi timer, mis piiksudes plahvatuseni jäänud minuteid luges... ja mis tegelikult tundus Berlusconi peaministritooli alla paigutatud olevat.

Õhtupoole ilmus uudis, et president Napolitano on eluaegseks senaatoriks teinud Mario Monti, ühe võimalikest uutest peaministritest tehnilise valitsuse eesotsas. Ikka seesama kes on kaks korda olnud EÜ komissar finantsalal, töötanud international advisorina nii Goldman Sachsis kui Coca Cola Company's, istudes kurikuulsate Trilateraalse Komisjoni ja Bilderbergi grupi juhtkondades... See senaatoriks määramine  tundub olevat eelsamm enne uueks valitsusjuhiks määramist.

Võtab natuke kõhedaks.

Berlusconi aeg on otsas pärast 17 aastat. 

Mäletan veel hästi aastat 1992- 93. See oli periood, kus tundus kõik on muutumas. Oli Tangentopoli, Craxile visati münte ning Montecitorio ees oli hilihõhtuni inimesi. Õhus oli energiat ning soovi kõike uuesti üles ehitama hakata. Esimene Vabariik, prima Repubblica, oli lõppenud.

Teine Vabariik aga algas Berlusconiga ning osutus hullemaks kui esimene... mõnikord tuli esimese Vabariigi poliitikuid isegi taga nutta, nii kriminaalsed kui need ka olnud poleks.

Berlusconi aeg on otsas , aga rõõmu ma ei oska sellest tunda.

Rahvas ei suutnud teda kukutada. Kõik need miljonilised meeleavaldused, No Berlusconi Day, kõik need rahvapoolsed initsiatiivid ei viinud kusagile. Nüüd läheb ta, finantsmaailma/jumal Turu püstol pähe sihtimas, rotid kaovad uppuvalt laevalt kuivema pesa otsinguil ja see on hale vaatemäng. 

Millised on teised valikud peale Monti? Teha uued valimised nagu Hispaanias? 

Aga enne oleks vaja ka uut valimissseadust, sest see praegune võimaldab parlamenti saata, mitte valitud, vaid parteijuhtide poolt määratud saadikuid. Samuti ei garanteeriks see piisavat stabiilsust ning võtaks liiga palju aega. 

Ja keda valida uuegi valimisseaduse puhul????

Loen võimaliku Monti valitsuse võimalike ministrite nimesid ja hakkab paha. Mõned jääksid isegi samaks.

Jääb järele revolutsioon nagu soovitas/nõudis vanameister Mario Monicelli. Need aga, kes revolutsiooni peaksid tegema, on hinnaalandusega IPhone'i järjekorras. 

Vaatan siin uudiseid ning Monti naeratavat nägu (kuigi Berlusconi pole veel tagasi astunud). Welfare 'i on Monti pidanud üleliigseks kulutuseks. Tööturg muutub ilmselt sama "paindlikuks" kui hiinlastel, pensioni saaks kätte järgmise elu ajal (siis kui uuesti sünnid, aga enne pead tõestama, et oled ikka sina).

Võib-olla on need kõik liialdused.

Võib-olla Monti hakkab hoopis rohkem maksustama finantstulusid? Hakkab ta võitlema maksudest kõrvalehoijatega, korruptsiooniga või varimajandusega? Muie trügiks vägisi näole, kui poleks tunnet, et lihtrahva (minu) tagumiku all midagi kahtlastelt tiksub...

Ei taha tegelikult hädaldada.

Itaallased on selline kummaline rahvas, kes on alati endast parima andnud ka kohutavaimates olukordades. Raskused tõmbavad neist tavaliselt välja geniaalsuse. Ajalugu räägib enda eest.

Ja kes teab, mida selle perioodi kohta 50 või 100 aasta pärast kirjutatakse?