Mateeriat ei ole olemas

Ja see käib lahtrisse "fantastiline ja istrueeriv":

HAARP Uue Maailmakorra uusim relv

Aeg-ajalt leian mulle saadetud sõnumite seast põnevaid videosid ning huvitavat infot. See video käib "huvitava info" lahtrisse:

Perekonnast minu moodi

Ramloffi post emadest viis mind tagasi mu hiljutiste mõtiskluste juurde pere üle...
Pole olnud võimalust eriti kellegi teisega asja arutada ja võib-olla pole seda ka alateadlikult teha tahnud kartes liialt õli tulle valada. Sest mu arvamus on veidi ebakonventsionaalne.
La famiglia è un concetto mafioso.
Perekond on maffialik kontseptsioon. Ringkond, kuhu satud olude sunnil, kus oled moraalselt kohustatud ülejäänud liikmeid armastama ja millega oled soetud elu lõpuni. Kui otsustaksid mingil põhjusel välja astuda, siis oleks see kohutavaks koormaks kogu ülejäänud elu kestel. Võib psüühhikale isegi surmavalt mõjuda.
Mulle võidakse ette heita neid sõnu olles ma ise juba 15 aastat ilusat elu nautinud koos oma mehe ja kolme lapsega. Arvan, et see on võimalik olnud just tänu meiepoolsetele jõupingutustele , et tunnete manipuleerimisest eemale hoida, et igat ühte omaette armastusväärse ning täieõigusliku indiviidina näha. Teisiti ei peaks ma vastu. Kui arvata, et lastel pole õigus oma vanemaid kritiseerida, siis on see minu meelest emotsionaalne võimumäng, mis mõlemale poolele kannatusi kaasa toob.
Olen ikka arvanud, et armastust ei saa kelleltki nõuda, ei oma elukaaslaselt ega lastelt. Kas osakme seda tunnet üleval hoida või siis laseme temast lahti, kui elutee lihtsalt teises suunas läheb. Nagu näiteks laste puhul, kes omi valikuid tegema peavad ka siis ,kui see vanematele õudsena tundub. Tihti avastad just sellisel lahtilaskmise hetkel, et armastus on ellu jäänud...
Perekond on meie ühiskonna aluspõhi. Mõnikord kardan, et just traditsionaalse pere hierarhilise iseloomu tõttu, on ühiskond natuke viltu kasvanud. Inimestel on vaja õhku ja usaldust, mitte ahelaid. Lähedaste inimeste poolt konditsioneeritult on väga keeruline aru saada, kes SINA oled ja mida sul siin maailmas teha on.
Tahaksin näha perekondi, mis oleks vaba valiku pesad, killukesed mitte arvustavast, vaid usaldavast eluhoiakust. Äkki läheks me elu Maa peal siis veidi kergemaks...võib-olla...

"Lost"ist ,eneseteadvusest ning elu mõttest

Leian "Lost"is mõnevõrra tänapäeva ühiskonna metafoori. Et satud ühte paika, mida ei tunne, seejärel leiad, et oled mõistetamatult "teiste"-poolse vägivalla ohver. Peas kõlab küsimus -miks on see kõik nii julm ja mõttetu?
Mulle meeldis idee, et moodustati ühiskond, kus igaüks võttis endale sobiva rolli järgides oma sisimat kutsumust.
Mulle meeldis ka saatuse-aimdus, mis iga inimese käekäiku mõjutas ning hullumeelselt õigeid otsuseid sundis vastu võtma.
Mulle meeldis eneseteadvus, mis ka kõige nõrgemates ja ebakindlamates teed rajas ning pead tõstis.
Mulle meeldis valmidus oma eneseteadvuse pärast surra.
Kui eneseteadvus pead tõstab, paneb küsimärgi alla igasuguse autoriteedi ja hirmu tundmatuse ees.
Alzare la testa e agire!
Pea püsti ajada ning tegutseda! Kui palju on nendes lihtsates sõnades energiat. Kena oli ka seda filmikaadrites näha.
Vahel lähen mõttes mõne põlvkonna võrra tagasi. Neil oli selline suur ülesanne - diktatuurihullustele lõpp peale teha ning rusudest jälle midagi üles ehitada. Nad viisid oma ülesande auga lõpuni, vaatamata sellele, et nende head usku (buona fede) kasutasid ära uued võimuahned. See, mis tundus meie eelkäijatele parim viis maailmas olemiseks (demokraatia) tühjendati oma sisust , muudeti lõksuks nig kasvatati üles (kultuuri labastamise ning TV abil) uus põlvkond laboratooriumihiiri, kellel poleks enam vaimset võimet pettust läbi näha.
Milles seisneb pettus?
Samal ajal, kui meie oma vasak- ja parempoolseid võitlusi peame, on keegi, kes maksab palka mõlemile. Ükskõik, kes võimul, ohjad on ikka pankurite ning ülejäänud vabamüürlaste käes. Ja meil on "vaba valiku illusioon"! Naeruväärse palga eest anname ühiskonnale - NENDE ÄRANÄGEMISE JÄRGI SALAKAVALALT VOOLITUD ÜHISKONNALE- kõige kallima, mis meil on. Oma eksistentsi, oma elukogemuse. 1500 euro eest kuus müüme oma Elu, sest töö hõlmab 90% meie ajast, mis teisiti kuuluks enesetäiendamisele või oma lastele ligemal olemisele... mis teisiti kuluks lihtsalt sellele, et ilma igasuguse olelusvõitluseta, -võistluseta keskenduda ÕNNELIKUKS OLEMISELE...Usun ,et oleme selleks Maa peale sündinud...
Õnneks on inimlik enesetadvus vintske surema. Elab veel kõige kiuste paljudes meist!
Mina arvan, et meie põlvkonna ülesanne on see pettus paljastada, mitte alistuda, mitte lubada endale sellist armetut ühiskonda pähe määrida, kus raha väärtus on suurem kui inimelu, kus mõttesuurust naeruväärsusega surmatakse.
Niisiis, alziamo la testa! Siamo Esseri Umani sul Pianeta più bello!Pea püsti! Me oleme Inimesed ilusaimal planeedil! Meie Teadvus on suurim väärtus!
"Lost"ist alustasin ja "Lost"iga lõpetan.
Ehk nii mõnedki meist peavad seda nõmedaks TVseriaaliks.Võimalik ,et tegijatel oligi selline kavatsus.Mina arvan et Lost on nagu õunauss, kes on võimeline meie veendumuste sisse kahtluste tunneleid uuristama. Paljudele pikka aega televiisori ees olijatele võib äkki avaneda värav eneseteadvuse juurde.
Le vie del Signore sono Infinite...
Elu teed on lõputud...

Jumal tänatud, et millestki jälle vaimustuda

Aastaid on mööda läinud korrast, kui midagi vaimustuse väärset lugesin või kogesin. Olen püüdnud edasi elada tänu kunagiste hingeseisude värskendamisele Vasco laulude või mõningate raamatute abiga, mille nimekiri on õnneks üsna pikk. Olin juba lootust kaotamas. Kartsin ühte kahest - et kas inimlik loominguvõime on nii mandunud ja turuseaduste poolt jalge alla tallatud või on liikvel "aardeid", mis ei leia teed tundmatuse rüpest väljapoole. Minu põikpäisus tahtis uskuda viimast varianti.
Ja nüüd hoiangi ma teda käes - Gregory David Roberts "Shantaram". 1174 lehekülge täis elu, mõtisklusi ning avameelsust. Üks nendest raamatutest, mida tahaksid, et ei lõpeks kunagi ära. Nagu Tolkien, nagu Melville.
Juba avasõnadega oli armastus esimesest silmapilgust, mis järjest süvenes "müts maha"-tundeni. Just see, millest puudus tundsin - et kui raamatu kinni paned oled natuke parem inimene kui seda alustades
Robertsi raamat on autobiograafiline, käsikiri kirjutatud vangla-aastatel , seejärel kaduma läinud ning kaks korda ümber kirjutatud.

"Hingel ei ole kultuuri. Hingel ei ole rahvust. Hingel ei ole värvi, aktsenti, elustiili. Hing on igaveseks. Hing on üks. Ja kui süda tunneb ära tõe- ja valuhetke, siis ei suuda hing jääda liikumatuks..."

Mis mõtet on valima minna...?

Kui kõik nii läheb nagu ette kuulutatakse, peaksin ma 13.aprillil valima minema.On kaks võimalust - anda oma hääl korrupteeritute parteile või mafiosode parteile(tsiteerides Ascanio Celestinit).
Kui suur mõte on valida inimesi,kellel REAALNE võim praktiliselt puudub ning kes tegeliku ning (peaaegu) nähtamatu võimu käpiknukkudena parlamendis oma isiklikke probleeme lahendavad? Enamus meie elu puudutavaid aspekte otsustatakse rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, kelle juhid ei ole rahva poolt valitud ning kelle otsustest meid ei informeerita. Meie silme all on demokraatia ILLUSIOONIKS muutunud.
Kas on mingit sisulist vahet vasak- ja parempoolsete programmideski? Mõlemad pasundavad reformidest, kodanike heaolu tagamisest, pensionitest, legaalsusest ilma, et midagi konkreetset ära teeks. Kui valitsusaeg läbi saab, siis on alati vabandus valmis "meil ei lastud töötada". Kord on süüdlasteks opositsioon, kord ebausaldatavad liitlased.
Kui kogu selle masendava ning silmakirjaliku valimiskampaania üle elan, mis tulemas on...
Kui minu kodanikuväärikus Vatikani rünnakutele vastu peab...
Kui inimlik vastutustunne meis ellu jääb...
Peaks kasvõi korra hääletusstreigi tegema. Lihtsalt, et tugitoolis istujatele meelde tuletada, et RAHVAS eksisteerib, et polegi marksistide poolt väljamõeldud termin 6 miljardi päisele lambakarjale.