Alles hilisõhtuks sain oma tavalise hea tuju tagasi...pärast tusast ja murelikku hommikut leheuudiste seltsis, mis ei võimalda mul praegusel hetkel õnnelik olla. Itaalia demokraatia elab oma mustemaid päevi ja see, kes terve mõistuse kohaselt peaks opositsiooni tegema( Veltroni) ütleb, et sügisel hakkab võitlema...Sügisel!?!Kas enne on vaja puhkusele minna??? Riik on hädas ja kaks võimsamat poliitikut tegelevad kumbki innukalt ja veendunult oma asjadega...
Mõtlesin, et parem viin lapsed kinno. Tahtsid "Indiana Jonesi" näha. Tihti on juhtunud, et film, millelt midagi erilist ei oota, annab äkki mõtlemisainet. Seekord ahvatles mind lause, mida kasutuas koolidirektor, kui FBI survel Jonesi vallandama pidi :
"Võib-olla oleme me juba eas, kus Elu lakkab andmast ja hakkab võtma"
Polnud elu kunagi sellisest perspektiivist vaadanud...
Aga mõtiskledes hakkas tasakaal tasapisi tagasi tulema...
Õhtul vaatasin oma toimetusi tehes ühe silmaga jalgpalli. Nägin meeskonda, kellelt keegi midagi ei oodanud, aga kes uskus oma võiduvõimalusse viimase minutini ja tegi ime, ühe sellise , mida jalgpallis ikka aeg-ajalt ette tuleb.
SIIIIIIII! karjusin koos oma pojaga (tütreid asi ei huvita), kui südant põkslema panevad viimased penaltid läbi said. Mulle nii meeldib, kui asjad ootamatu pöörde võtavad.
Naeratus tuli jälle mu näole.
Veel veidi adrenaliini veres, ei tulnud und ja jäin vaatama uut saatesarja "Il cielo e la terra", mille teemaks oli ÕNN. Nii nagu poliitika, on ka itaalia televisioon armetus olukorras. Reklaami eest maksjad otsustavad, milline saatejuht neile meeldib ja milline mitte ning loomulikult jäävad vaeslapseks need saated, kus vähegi midagi mõistlikku räägitakse. Raha pannakse räige meelelahutuse peale ja tulemus on näha...Õigupoolest pole NÄHA kohe mitte midagi, peale mõne haruharva erandi. Nulli triumf...
"Taevas ja maa" oli jälle üks erand meie telemaastikus. Stuudios olid paljude religioonide esindajad, kaasa arvatud ilmalikud ja igaüks neist seletas oma õnne nägemust, rahulikult, viisakalt, HEATAHTLIKULT üksteist kuulates ja mõista püüdes. Musulmanide imam viskas isegi head nalja, kui talle esitati küsimus islami paradiisi kohta, et neitsid jms. "Einoh, neitsid on reserveeritud ainult meile,musulmanidele, teile kahjuks mitte...." Kui usumehed oma tõdede üle ka nalja hakkavad viskama, siis on ju mingit lootust!
Kaks lugu meeldisid mulle.
Zen buddist jutustas loo mehest, kes tiigri eest joostes sügavasse auku kukub, Augu põhjas on teine näljane tiiger. Mees haarab kinni esimesest ettejuhtuvast liaanist ja jääb selle otsa rippuma, üks tiiger üleval ja teine all. Äkki ilmuvad välja paar hiirt, kes liaani närima hakkavad...olukorras, kus igasugune lootus maha jätab, näeb mees maasikataime oma silme ees. Sirutab käe, nopib neist ühe ja lausub:"Milline imeline maitse!".
Teine lugu oli jalgpallist. 1950, maailmameitrivõistluste finaal Maracanas, Brasiilia - Uruguay. Kogu staadion on täis ja oodatakse Brasiilia võitu, kogu linn on pidutujus. Pärst brasiillaste väravat juba teisel minutil on kõik võidus kindlad...Teisel poolajal tegi Uruguay viigi ja 11 minutit enne lõppu tuli uruguailaste võiduvärav.
Tinaraske vaikus vajus staadionile, publik nuttis,sireenidega kiirabid sõitsid edasi-tagasi, sest paljud said infarkti (10 neist surid).
Uruguai kapten Varela võttis vaikides vastu auhinna ja samal õhtul nähti teda linna peal nutmas koos brasiillastega, kuna võit ei toonud enam rõõmu, olles põhjustanud teadmatult sellise kannatuselaine...
Oli tõesti huvitav saade, olgu pealegi, et kell 1 öösel, mil vaatajaid miinimumarv.
Uni tuli lõpuks tasapisi õnne üle mõteldes ja oma südant kuulates.
Oot-oot, kuidas see nüüd kõlaski, see lause "Inidiana Jonesist", et Elu lakkab andmast ja hakkab tagasi võtma...Aga mul on ju palju tagasi anda! Olen palju Elult saanud, imeliselt palju...
Selle õnnetundega silmad kinni vajusidki.
laupäev, juuni 21, 2008
reede, juuni 20, 2008
teisipäev, juuni 17, 2008
Progress ja jumalad
Oli aegu ja kultuure, mil inimeste elu toodi ohvriks kõrgemate vägede ja jumalate nimel. Praegu nimetatakse neid primitiivkultuurideks.
Oleme me ikka kindlad, et primitiivsus on selja taha jäänud? Tehnoloogiaga oleme inimmõistuse poolt saavutatava Everesti tippu jõudmas, aga hinge arengult püherdame sopas. Jätkame inimelude ohvriks toomist võimsamatele jumalatele, mida inikonna ajalugu tunneb - Turg ja Kasum.
Esimene neist, Turg, on üks nähtamatu tuhandekombitsaline elukas. Teda ei näe, vaid tunned hingeõhku kaela peal. Mõnikord nimetatakse teda Vabaks Turuks, aga tal on Peremees, kes oskuslikult käsklusi annab, kust kägistada ja kust vabaks lasta.
Teine, Kasum, on Püha Aksioom, milles kahelda võid ainult siis, kui oled valmis endale laskma "hullu" või "ignorantse" templi otsa ette lüüa.
Nende kahe jumala palge ees pole väärtust, mida ei põrmustata. Elu käib sinna nimekirja.
Hiljuti lugesin ELi kavatsust anda võimalus töötada üle 48 tunni nädalas (praegune seadusjärgne piir), kellel selleks soovi on. Ilus väljend - "kellel selleks soovi on"...Sisaldab endas vaba tahte kontseptsiooni. Tahetakse kehtestada uus piir - 60 tundi. On kergesti etteaimatav, kellel on seda "vaba tahet" ületunde teha: need, kellel pangalaen rahakotti rõhumas (sest Turg on inimese esmaõiguse - katuse pea peal- hinna kohtavalt kõrgeks määranud); need, kel madal palk ja kes ei saa isegi protesteerida,sest viletsate armee on ukse taga järjekorras ootamas. Ega siis pank pole heategevusorganisatsioon ning ettevõtjal on õigus üha suuremale kasumile. Nagu korrutas alati mu tööandja: "Kasum peab alati suurenema- see on areng!"
Ühiskonnas, mis inimelu ja hinge arengut väärtusteks peab, oleks töötunde VÄHENDATUD, makstes sama palka.
Berlusconi IV valitsus näitab omakorda "suurt lahkust" üles, võimaldades ettevõtjal ületundide pealt vähem makse maksta, seega jääb töötajale mõni sent rohkem taskusse. Ja seda riigis, kus 1300 inimest aastas tööpaigal sureb...Küll on tore, et keegi ka tööliste peale mõtleb! Laisad virisevad, need, kes arengut ja kasvu ei soovi! Mille arengut? Ettevõtja pangaarve oma? Arengut mille poole? Kindlasti mitte parema elu poole, sest tulemused on selgesti nähtavad.
Arvan, et kurja juur on kultuurituses. Kultuuri all ei pea ma silmas tsirkust, mida võimu juures olijad leiva kõrvale jagavad. Üks asi on meelelahutustööstus, mis toodab Kasumit ning järgib Turu nõudeid ja teine asi on kultuur, mis sügavuti läheb, mis kahtlema õpetab, mille ainsaks börsiks on südametunnistus. Sellele Kultuurile (ja neile, kes seda teha püüavad) oleme juba ammu selja pööranud.
Jumalad kaitsevad alati oma positsiooni ja ei armasta kahtlusi.Kultuur ning sellega paratamatult kaasnev hinge areng on neile ohtlik: vabastab kummardamisest, õpetab lugema ridade vahelt ja asjade seest, peab altruisimi ning ühiste huvide silmaspidamist ainsaks mõistusepäraseks arenguprintsiibiks.
Kultuur aitaks meil näha, et kuningas on alasti. Kultuur paneks üha enam inimesi endalt küsima - milleks meile kuningas?
Jumalatele pole vaja isemõtlejaid, vaid omologeeritud maailmavaadetega autoome, kes rahulduvad uue SUViga, uhke maja ja muude tarbimise rõõmudega, kes usuvad, et olukord on "normaalne" ja vältimatu, et alternatiive pole.
Turu ja Kasumi preestritel on alati õigustusi varrukast võtta: "Nii toimib maailm, nii on see alati olnud." Ei tea, kus me omadega oleks, kui esimene kahel jalal käia oleks samamoodi mõtelnud.
Praegu oleks Hingel vaja selg sirgeks ajada ja kahe jala peale tõusta. Siis võiksime mõne järjekordse inimelu mõnitava seaduse kirjutajale otse silma vaadata ja omad nõudmised esitada.
Hing peab alati avarduma - see on areng!
Oleme me ikka kindlad, et primitiivsus on selja taha jäänud? Tehnoloogiaga oleme inimmõistuse poolt saavutatava Everesti tippu jõudmas, aga hinge arengult püherdame sopas. Jätkame inimelude ohvriks toomist võimsamatele jumalatele, mida inikonna ajalugu tunneb - Turg ja Kasum.
Esimene neist, Turg, on üks nähtamatu tuhandekombitsaline elukas. Teda ei näe, vaid tunned hingeõhku kaela peal. Mõnikord nimetatakse teda Vabaks Turuks, aga tal on Peremees, kes oskuslikult käsklusi annab, kust kägistada ja kust vabaks lasta.
Teine, Kasum, on Püha Aksioom, milles kahelda võid ainult siis, kui oled valmis endale laskma "hullu" või "ignorantse" templi otsa ette lüüa.
Nende kahe jumala palge ees pole väärtust, mida ei põrmustata. Elu käib sinna nimekirja.
Hiljuti lugesin ELi kavatsust anda võimalus töötada üle 48 tunni nädalas (praegune seadusjärgne piir), kellel selleks soovi on. Ilus väljend - "kellel selleks soovi on"...Sisaldab endas vaba tahte kontseptsiooni. Tahetakse kehtestada uus piir - 60 tundi. On kergesti etteaimatav, kellel on seda "vaba tahet" ületunde teha: need, kellel pangalaen rahakotti rõhumas (sest Turg on inimese esmaõiguse - katuse pea peal- hinna kohtavalt kõrgeks määranud); need, kel madal palk ja kes ei saa isegi protesteerida,sest viletsate armee on ukse taga järjekorras ootamas. Ega siis pank pole heategevusorganisatsioon ning ettevõtjal on õigus üha suuremale kasumile. Nagu korrutas alati mu tööandja: "Kasum peab alati suurenema- see on areng!"
Ühiskonnas, mis inimelu ja hinge arengut väärtusteks peab, oleks töötunde VÄHENDATUD, makstes sama palka.
Berlusconi IV valitsus näitab omakorda "suurt lahkust" üles, võimaldades ettevõtjal ületundide pealt vähem makse maksta, seega jääb töötajale mõni sent rohkem taskusse. Ja seda riigis, kus 1300 inimest aastas tööpaigal sureb...Küll on tore, et keegi ka tööliste peale mõtleb! Laisad virisevad, need, kes arengut ja kasvu ei soovi! Mille arengut? Ettevõtja pangaarve oma? Arengut mille poole? Kindlasti mitte parema elu poole, sest tulemused on selgesti nähtavad.
Arvan, et kurja juur on kultuurituses. Kultuuri all ei pea ma silmas tsirkust, mida võimu juures olijad leiva kõrvale jagavad. Üks asi on meelelahutustööstus, mis toodab Kasumit ning järgib Turu nõudeid ja teine asi on kultuur, mis sügavuti läheb, mis kahtlema õpetab, mille ainsaks börsiks on südametunnistus. Sellele Kultuurile (ja neile, kes seda teha püüavad) oleme juba ammu selja pööranud.
Jumalad kaitsevad alati oma positsiooni ja ei armasta kahtlusi.Kultuur ning sellega paratamatult kaasnev hinge areng on neile ohtlik: vabastab kummardamisest, õpetab lugema ridade vahelt ja asjade seest, peab altruisimi ning ühiste huvide silmaspidamist ainsaks mõistusepäraseks arenguprintsiibiks.
Kultuur aitaks meil näha, et kuningas on alasti. Kultuur paneks üha enam inimesi endalt küsima - milleks meile kuningas?
Jumalatele pole vaja isemõtlejaid, vaid omologeeritud maailmavaadetega autoome, kes rahulduvad uue SUViga, uhke maja ja muude tarbimise rõõmudega, kes usuvad, et olukord on "normaalne" ja vältimatu, et alternatiive pole.
Turu ja Kasumi preestritel on alati õigustusi varrukast võtta: "Nii toimib maailm, nii on see alati olnud." Ei tea, kus me omadega oleks, kui esimene kahel jalal käia oleks samamoodi mõtelnud.
Praegu oleks Hingel vaja selg sirgeks ajada ja kahe jala peale tõusta. Siis võiksime mõne järjekordse inimelu mõnitava seaduse kirjutajale otse silma vaadata ja omad nõudmised esitada.
Hing peab alati avarduma - see on areng!
neljapäev, juuni 05, 2008
Ei Lissaboni leppele
Peata EL Lissaboni lepe! Teeme oma hääle Iirimaal kuuldavaks!
13. detsembril 2007 kirjutasid EL liikmesriikide valitsused alla „Lissaboni leppele", mille nad loodavad jõustada 1. jaanuarist 2009. See lepe hakkab määrama Euroopa Liidu edasist toimimist ja nagu Euroopa Põhiseadus, mille Prantsuse ja Hollandi valijad 2005. aastal tagasi lükkasid, määrab ta Euroopa neoliberaalsele vabaturumajanduse kursile. Euroopa kodanike sotsiaalseid vajadusi ei võeta arvesse. Selle asemel, et arvestada eurooplaste soovidega demokraatia, sotsiaalsuse, rahumeelsuse ja ökoloogilisuse järele, määrab see lepe EL-i arengu kindlalt neoliberaalsena.
Et see võimupööre õnnestuks, eiravad kõik valitsused üleskutseid referendumiteks ning valetavad oma rahvastele selle sisu kohta.
Me palume iirlastel hääletada selle EL leppe vastu!
Me paneme oma lootused iirlastele ja kaaseurooplastele, et nad liituks selle püüdlusega.
Me ütleme JAH Euroopale, aga tahame uut algust. Me tahame rahumeelset, sotsiaalset, ökoloogilist ja demokraatlikku Euroopat ja me ütleme EI euroliidu militariseerimisele, tema neoliberaalsele orientatsioonile ja demokraatlike vabaduste vähendamisele.
Me püüdleme Euroopa Liidu poole, mis on inimeste oma, inimeste loal ja inimeste jaoks, aga see saab võimalikuks vaid juhul, kui kõigi EL liikmesriikide kodanikele antakse õigus ise otsustada, kas Lissaboni leping peaks olema tulevase valitsuse aluseks. Meie ütleme EI ja palume teil
Kirjutada alla üleskutsele siin
16069 inimest 26 EL riigist on juba alla kirjutanud (alates 12. maist 2008)
Mõtlemisainet leppe kohta siit
13. detsembril 2007 kirjutasid EL liikmesriikide valitsused alla „Lissaboni leppele", mille nad loodavad jõustada 1. jaanuarist 2009. See lepe hakkab määrama Euroopa Liidu edasist toimimist ja nagu Euroopa Põhiseadus, mille Prantsuse ja Hollandi valijad 2005. aastal tagasi lükkasid, määrab ta Euroopa neoliberaalsele vabaturumajanduse kursile. Euroopa kodanike sotsiaalseid vajadusi ei võeta arvesse. Selle asemel, et arvestada eurooplaste soovidega demokraatia, sotsiaalsuse, rahumeelsuse ja ökoloogilisuse järele, määrab see lepe EL-i arengu kindlalt neoliberaalsena.
Et see võimupööre õnnestuks, eiravad kõik valitsused üleskutseid referendumiteks ning valetavad oma rahvastele selle sisu kohta.
Me palume iirlastel hääletada selle EL leppe vastu!
Me paneme oma lootused iirlastele ja kaaseurooplastele, et nad liituks selle püüdlusega.
Me ütleme JAH Euroopale, aga tahame uut algust. Me tahame rahumeelset, sotsiaalset, ökoloogilist ja demokraatlikku Euroopat ja me ütleme EI euroliidu militariseerimisele, tema neoliberaalsele orientatsioonile ja demokraatlike vabaduste vähendamisele.
Me püüdleme Euroopa Liidu poole, mis on inimeste oma, inimeste loal ja inimeste jaoks, aga see saab võimalikuks vaid juhul, kui kõigi EL liikmesriikide kodanikele antakse õigus ise otsustada, kas Lissaboni leping peaks olema tulevase valitsuse aluseks. Meie ütleme EI ja palume teil
Kirjutada alla üleskutsele siin
16069 inimest 26 EL riigist on juba alla kirjutanud (alates 12. maist 2008)
Mõtlemisainet leppe kohta siit
esmaspäev, juuni 02, 2008
Uhkelt itaallane
Lugesin Katu postitust Itaalias elamise raskustest. Mind ei hämmastanud postitus iseenesest, sest meil kõigil tuleb ette hetki, kus näeme asju mustemalt, aga küll kommentaarid, mille kaudu itaallaste vigade nimekiri väga pikaks ja rängaks osutus. Ma ei saa vaikselt lasta kaalukausil ühele poole vajuda...
Tulin Itaaliasse 1990 ja olin 22 aastane. Olen sellele imelisel maale kohutavalt palju võlgu. Sain tunda jäägitut ja autentset armastust, sõprust, mis sind kunagi hätta ei jäta, õppisin vastutustunnet riigi ees ja minus ärkas kodanikuteadvus. Itaalia on täis sügava hinge ja vaimuga inimesi. Nii sügava, et jätavad hingetuks kogu maailma.
Kust on pärit siis Terzanid, Savianod,Ughid, Falconed, Borsellinod, Pasolinid, Forleod, Pollinid, Benignid, Rossellinid, Rubbiad, Monicellid, Morod ja Berlinguerid, Togliattid ja De Gasperid... ja need on ainult esimesed, kes mulle pähe tulevad??
Kus elavad siis need miljonid inimesed, kes igapäev nendest eeskuju võtavad ja kogu oma jõuga Itaaliat edasi viivad??
Ma pole itaallastelt kunagi midagi oodanud. Pole tahtnud, et nad minu moodi mõtleksid, aga pole ka iseenda vaadetest lahti öelnud. Olen oma kaasmaalasi aktsepteerinud ja nemad on aktsepteerinud mind. Olen oma kaasmaalasi armastanud ja
olen nendelt rohkem vastu saanud, kui ma neile anda olen suutnud.
Oleme vastastikku rikastunud.
Teatud inimestega on mul probleeme ja on siiamaani, Mitte sellepärast, et tegemist on itaallastega. Võitlen oma väikest igapäevast võitlust ebaviisakuse, kultuurituse, eelarvamuste ja rassismi vastu olgu ta siis itaalia, eesti, slovaki või hiina oma.
Et eestlaste ja itaallaste puhul on tegemist kahe täpselt vastastikuse rahvusega (nagu must ja valge, yin ja yang), seda nentis juba Indro Montanelli, kes 30ndatel Tartu Ülikoolis õppejõuks oli.
Et igal rahval on oma pahed ja voorused, ka see on ilmselge. Aga usun, et see ei takista meid siiski üksteist LUGU PIDAMAST!
Seega pühitsen uhkusega tänast Itaalia Vabariigi aastapäeva!
Tulin Itaaliasse 1990 ja olin 22 aastane. Olen sellele imelisel maale kohutavalt palju võlgu. Sain tunda jäägitut ja autentset armastust, sõprust, mis sind kunagi hätta ei jäta, õppisin vastutustunnet riigi ees ja minus ärkas kodanikuteadvus. Itaalia on täis sügava hinge ja vaimuga inimesi. Nii sügava, et jätavad hingetuks kogu maailma.
Kust on pärit siis Terzanid, Savianod,Ughid, Falconed, Borsellinod, Pasolinid, Forleod, Pollinid, Benignid, Rossellinid, Rubbiad, Monicellid, Morod ja Berlinguerid, Togliattid ja De Gasperid... ja need on ainult esimesed, kes mulle pähe tulevad??
Kus elavad siis need miljonid inimesed, kes igapäev nendest eeskuju võtavad ja kogu oma jõuga Itaaliat edasi viivad??
Ma pole itaallastelt kunagi midagi oodanud. Pole tahtnud, et nad minu moodi mõtleksid, aga pole ka iseenda vaadetest lahti öelnud. Olen oma kaasmaalasi aktsepteerinud ja nemad on aktsepteerinud mind. Olen oma kaasmaalasi armastanud ja
olen nendelt rohkem vastu saanud, kui ma neile anda olen suutnud.
Oleme vastastikku rikastunud.
Teatud inimestega on mul probleeme ja on siiamaani, Mitte sellepärast, et tegemist on itaallastega. Võitlen oma väikest igapäevast võitlust ebaviisakuse, kultuurituse, eelarvamuste ja rassismi vastu olgu ta siis itaalia, eesti, slovaki või hiina oma.
Et eestlaste ja itaallaste puhul on tegemist kahe täpselt vastastikuse rahvusega (nagu must ja valge, yin ja yang), seda nentis juba Indro Montanelli, kes 30ndatel Tartu Ülikoolis õppejõuks oli.
Et igal rahval on oma pahed ja voorused, ka see on ilmselge. Aga usun, et see ei takista meid siiski üksteist LUGU PIDAMAST!
Seega pühitsen uhkusega tänast Itaalia Vabariigi aastapäeva!
Tellimine:
Postitused (Atom)