Ma pean veel nägema üht "otsekohest", kes ei avalda impulsiivselt oma pealispinnalisi hinnanguid ning sententse nii nagu sülg neid suhu toob.
Kooli ukse juures laste väljumist oodates hakkavad tihtipeale emad-isad elu üle arutama ja ühe käest nendest tuligi kuuldavale "Io le cose le dico in faccia. Se non mi piaci,non mi piaci"/"mina ütlen kõik otse näkku. Kui sa mulle ei meeldi, siis ma nii ka ütlen". Teised ümber heaksiitvalt noogutamas.
Ilmselt, kui oleksin tahtnud otsekoheste rivisse kuuluda, oleksin pidanud oma arvamust väljendama: e chissenefrega se non ti piaccio!!!/mis see mulle korda läheb, et ma sulle ei meeldi!!
Miks peaksin ma hindama kedagi, kes oma mõtteid mulle otsekohesuse nimel iga hinna eest nina alla tahab hõõruda?
Eraelus hoian ma sellistest eemale (ja ei lähegi talle seda ütlema), aga töökohal on muidugi keeruline. Mulle meenub mu töökaaslane Agneszka (Poolast), kes oma puuduvat taktitunnet põhjamaalastele omase "otsekohesusega" sildistas ning minult toetust ootas. Üritasin talle asjatult selgeks teha, et oma arvamust saab avaldada ka sõnu paremini valides ning oma impulsse kontrolli all hoides. Agneszkat ma siiski ei suutnud veenda. Tema arvates oli probleem selles, et kolleegid on "kahepalgelised", aga minu äranägemise järgi oleksid paljud asjad lahenenud, kui oleksime viisakuse (ja rõhutan veelkord) taktitunde piiridesse jäänud. Kui ta leping lõppes, olin sunnitud omanikule ta kohta negatiivse hinnangu andma, kuna me elu oli otsekoheselt põrguks läinud ja see ei tõstnud töö efektiivsust. Ilmselt läks ta ära teadmisega, et "salakavalad" sõid ta välja...
On kaks asja, mida pean suurimateks väärtusteks - ausus ja "umiltà"/(millel eesti keeles täpset vastet polegi, aga lähim mõiste on tagasihoidlikkus - inglise keeles ilmselt humbleness, modesty). Seda nö. otsekohesust ei suuda ma kummagagi liita.
11 kommentaari:
“Rooma riigis oli kunagi kreeklane Zenon, kõige kuulsam filosoof ja parim õpetaja, kelle juurde kõik oma poegi õppima saatsid. Rooma konsulil sai hing täis, ta kutsus Zenoni välja senati ette ja küsis:”Räägi, mida inimene on võimeline ära õppima, mida mitte?”.
Zenon vastas:”Esimene asi, mida inimene ära õppida ei saa, on taktitunne. Üks inimene on taktitundeline, tuhat ei ole. Kui taktitundetu hakkab matkima taktitundelist, tekib nähtus, mida nimetatakse viisakuseks. Teine asi, mida inimene ära õppida ei saa, on maitse. Ühel seda on, kümnel tuhandel mitte. Arukamad valivad endale eeskuju ja tekib mood. Ärge minge vale jäära järel, võite muutuda naeruväärseks. Kolmas asi, mida õppida ei saa, on vaprus ja julgus. Üks on julge, sada tuhat on arad. Tavaline inimene on niivõrd arg, et tal on sellepärast piinlik. Siit tekib nähtus, mida nimetatakse hulljulguseks.”
Pärast aplausi Zenonile söendas konsul öelda: “Kallis kreeklane, sa jätsid nimetamata väga olulise asja, mida meie roomlased juba ammu teame- ka huumorimeelt ei saa õppida, seegi peab olema kaasasündinud.”
Selle peale vastas Zenon: “Auväärne konsul- meie, kreeklased, oleme juba sajandeid veendunud, et huumorimeel koosneb kolmest komponendist: taktitunne, maitse ja julgus.”"
Nii, Kristel, vòtan vàljakutse vastu, niiet vòta heaga Bolognasse veinipudel kaasa. Veenmise lòpetan nàost-nàkku, aga homseks yritan vastava blogisissekande lòpetada. Vihjeks: umiltà, viisakus ja otsekohesus yldse ei vàlista teineteist.
Janke, òpetlik lugu - ilus kommentaar, tànud!Kui Rooma satud, anna teada!
Oudekki, ma tean kùll, et ei vàlista, aga hirmuàratavalt suurel protsendil "otsekohestest" kahjuks umiltà ja viisakus puuduvad...on muidugi erandeid :), mis kinnitavad reeglit!
Pudeli vòtan ma igal juhul!!!
Ma ti sei fatta la provvista di vino bono,si?
Väga ilus lugu janke!
Mina olen ka üks neist, kes veel on vahest taktitundetu aga alati aus. Olen end üritanud koolitada ja nüüd suudan juba suu hoida ja olla aus vaid siis kui mu käest seda küsitakse.Vahest ka siis solvutakse, sest tihti tegelikult ei soovita tõde teada saada..
Ise eelistan ka sada korda koledat tõtt ilusale valele..
Inimesed, kes mulle ei meeldi, neist hoian eemale, muidugi ei lähe ma seda neile ütlema.
Varem olin aga tüüpiline taktitundetu kisakõri, kes igal hetkel pidi oma maailma kõige õigemat ja ausamat arvamust avaldama.
p.s. ma veini ei joo :) aga Bolognasse tulen küll!
Siis on mul tòsiselt hea meel, et sinuga lòpuks ometi kokku saan!
Janke lugu on nii hea, et võttis sõnatuks, polegi nagu midagi enam õelda. Aga no ma natuke ikka ütlen kuigi ümber veenda ei kavatse veinile ei pretendeeri. :)
Minu arvates nii hull see olukord ei ole, et lausa 99%. Asi lihtsalt selles, et need taktitundetud paistavad välja. Kuid on ju võimalik olla otsekohene ka oma "sõnu paremini valides ning oma impulsse kontrolli all hoides", nagu Sa ise mainisid. Lihtsalt taoline otsekohesus ei jää silma, sest ei riiva kedagi. Samuti võib olla otsekohene huumorit kasutades, nii saab öeldud see mis vaja, ilma kedagi solvamata. Muidugi peab enne kindel olema, et teine pool su huumorit ka jagab.
otsekohesus on voorus siis kui on vaja "ei" öelda. Ei ole midagi tüütumat, kui inimene kes muudkui lubab, sest lihtsalt ei suuda ei öelda ja lubadusi siis muidugi ei täida, sest ei suuda või ei taha.
Otsekohesus on minu jaoks ikka voorus, kuid seda kasutatakse tihti kurjast!
Suusi, tegelikult on su kommentaar vàga veenev :)
http://tatsutahime.diaryland.com/jaanuar09.html#2009-01-16_11:14
Kas sul ikka veinikelder on?
Otsekohesus ei pea tähendama ebaviisakusetut lahmimist; ebaviisakalt lahmida annab ka ilma otsekohesuseta.
Kui keegi küsib, et "Kas mu uus kleit sobib mulle?" ja ma vaatan, et ta näeb selles välja nagu viinerikilesse pakitud heinakuhi, siis kas ma peaksin imalalt naeratama ja kiitma, et jaa, jaa! Või üritaksin otsekoheselt, aga taktitundega selgeks teha, et ta võiks selle parem mõnele sõbrannale edasi müüa, sest see ei rõhuta tema parimaid omadusi? Pigem ikka viimane, eks. Me kõik eelistaksime ise kuulda tõde, mis sest, et tõde ei pruugi olla pehme ja udusuline.
Otsekohesus ei tähenda taktitunde ja viisakuse puudumist.
Ma olen oma elus palju kannatanud otsekohesuse puudumise pärast nii suhetes kui sõprustes. Kui inimesed ei julge olla otsekohesed, siis mis nad on? Lipitsevad, pugejad, valelikud, varjajad, hämajad, võltsid. Ma ei taha sellist asja oma ellu.
Tuletagem meelde "Kasuemast" Vestat, kes oli kõike muud kui otsekohene, pigem kasutas sellist hägust "ümbernurga" rääkimist, aga ometi suutis seejuures eriti vastik olla, nii et keegi teda eriti ei sallinud selle pärast.
Ning kõigi noorte teismeliste tüdrukute märg unistus on ju Gregory House, kes on hea näide sellest, mismoodi otsekohesus ei pruugi tingimata eriti jäme ebaviisakus olla (House on harva otseselt ebaviisakas, lihtsalt eksib kõigi silmakirjalike ja otsekohesust taunivate sotsiaalste reeglite vastu ning KUI ta on ebaviisakas, siis ta ongi tahtlikult ebaviisakas, mitte lihtsalt otsekohene).
Minu jaoks läheb otsekohesus samasse ümbrikku koos sõnade "siirus", "ausus", "lojaalsus", "konkreetsus".
Ma ei suudaks sõprussuhteid aretada inimesega, kes ei oleks otsekohene, sest ma ei saaks ta sõnades kunagi kindel olla.
Kõikidele sõnadele saab anda teatud teise mõõtme, kui hakata vaatama, et mis selle sõna vastandsõna on. Mis on otsekohesuse vastandsõna või -väljend? Hämamine? Valetamine? Lipitsemine?
Eks igatùhte hàirib asi, millega tal rohkem kogemusi on olnud. :D
Ilmselt on elu mind sààstnud pugejatest, aga vastutasuks andnud taktitundetuid...XD
Aitàh arvamuse eest, Nirti!
ma ei hakka köiki kommentaare lugema, aga väljendan siiski oma möistmist ja tuge sinu arvamusele. mu oma ema on mulle silmakirjalikkust ette heitnud just nimelt selle pärast, et ma olen liialt taktitundeline. tänan selle mötte valjakirjutamise eest, nyyd on mul veel kindlam tunne olla see, kes ma olen.
Postita kommentaar