kolmapäev, jaanuar 21, 2009

Itagascar

Järgnev pretendeerib itaalia praeguste poliitiliste jõudude sügavale lahkamisele sellisena nagu ta seda väärib.

Et kurssi viia neid, kellele itaalia poliitiline olukord on täiesti tundmatu, kasutame abimaterjalina menumultifilmi „Madagascar, mis on meie eesmärgini jõudmiseks ülisobiv abivahend.

Itaalia peaministriks on kuningas Julien (Berlusconi) – lõbus leemurite pealik, kes optimistlikult reaalsust eirates suudab alati veenda teisi loomariigi esindajaid oma ajuvabade projektide tõhususes. Vahel ei usu ta isegi oma silmi, kui palju inimesi ta suudab oma võrku püüda. Meeldetuletamist väärib ka tema huumor: „Kiirustagem..., enne, kui hullumeelsusest toibutakse!“ Veendunud oma ülimuslikkuses ja selles, et elu on show, õnnestub tal igast olukorrast terve naha ja kohatute naljadega välja tulla. Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, kuidas ta flamingodest oma kuulekad ratsud teeb ning nende päid trepiks kasutab.

PDL meenutabki leemurite kogukonda – lõpmatu diskoteek, milles üheskoos lõbutseda. Kes ei tantsi, on segadusetekitaja ja peorikkuja.

Teine enamuse koalitsiooni partei on Lega Nord – pingviinide psühhopaatiline nelik. Ettevõtlikud ja enesekindlad, on neil alati kindel plaan, mis sest, et ei vasta just tervele mõistusele. Ei salli vasturääkimist. Iseloomulik on stseen, kus üks teeb lennuki projekti, teine küsib, kas see ka lendab ja esimene vastab; „Loomulikult!!“ voltides projektist paberlennuki, mille uhkusega õhku lennutab. Igasuguse loogika vastaselt õnnestub neil oma ettevõtmised teatud tulemusteni viia. Ja kui veel ei ole veendunud, et sarnanevad Lega Nordile, siis jälgige pingviinide pilku...

Opositsioonipartei PD on esindatud ahvide näol. Ninakirtsutavad intellektuaalid, kes skandaliseeruvad jämedatest naljadest. Ei armasta käsi määrida. Kui on vaja tööjõudu lennuki parandamiseks, siis ei kõhkle hetkegi, et oma liigikaaslasi mustaks tööks värvata ja kahekesi ametühing luua – „emaduspuhkus on vääramatu õigus!“ . „Aga need on ju isased ?!“. „Õigused on kõigile võrdsed!“ Rohkem, kui tööahvide õigused, meeldib neile kõvakübar ja sigar. Oluline on mängulaua taga olla.

Keda ma ei leia, on praeguse pollitika peakangelane ja rompipalle Tonino Di Pietro (IdV). Aga kui hästi järele mõelda, siis on tal paljugi ühist käekotiga relvastatud sõjaka ning kartmatu New Yorki vanamutikesega. Siseneb lavale alati siis, kui mõeldakse, et on temast lahti saadud, ega karda korra nimel vastu lõugu anda loomade kuningale. Siit õppetund – mõnikord võib selle käest, kes nõrk näib olevat, väga valusti peksa saada...

Kuidas kulgeb aga Itagascari edasine stsenaarium? Mulle meeldiks, et pingviinid leiaksid endale uue missiooni, mis neid hästi kaugele viiks ja võimalikult kauaks ajaks.

Kuningas Julienile annaksin päris oma mängumaa koos leemuritaride ja sõberleemuritega ning diskoteegituledega, mille ümbritseksin bambusest trellidega...igaks juhuks, et minevik ei korduks.

Ahvid jätaksin malet mängima, päris omaette.

Ja et Alex, Marty, Gloria ja Melman (nagu Itaalia elanikud, kes omavahel rohkem ei sarnane kui lõvi, sebra, jõehobu ja kaelkirjak) päris oma pea, südame ning jõududega tuleviku poole vaataksid...

Eks ta enam vähem nii lõppeski, kui Julien välja jätta. Kahju, et ainult filmis!

2 kommentaari:

Ruudi ütles ...

Appi kui hea!!
Sa Kristel ikka oskad! Ausõna kogu mu au ja imetlus!

Kristel ütles ...

Aitàh! Aga Oudekki aitas kah mind vàljendite tòlkimisega (nagu ikka!)