neljapäev, jaanuar 15, 2009

See patokraatlik maailm


Ma ju ütlesin, et võimu juures olijatel on ränke psühholoogilisi probleeme!!!
Kui minus kümmenkond aastat tagasi esimest korda kahtluseuss pead tõstis, et kogu see vabaduse ja demokraatia jutt on suur silmakirjalikkus, siis mõtlesin, et ma vist ei ole päris normaalne. Tundus olevat nii ilmne, et kurikaval pettus on toimimas, aga kui keegi teine seda ei näe, siis olen see loll ikkagi mina. Siis leidsin vandenõuteooriad (mulle meeldib küll rohkem sõna "komplotism") ja oma suureks kergenduseks mõtlesin, et kui olengi hull, siis pole ma vähemalt ainus :)

Olen täiesti tavaline ja keskmine pragmaatiline pereema, kes nii lihtsalt end igasuguste teooriatega kaasa vedada ei lase, aga alalhoidlik emavaist haistab kõrbelõhna ja mu "kutsikate" saatus vaevab mu südant.
See selleks.

Vaadeldes viimase 10 aasta sündmusi (nii siin kui mujal maailmas), on minus üha kasvanud veendumus, et poliitikutel pole kõik kruvid päris oma koha peal. Olen kindel nende haiges vaimus, aga olen sunnitud nende poolt kehtestatud seadusi järgima ning ennast "valitseda" laskma. Hullumeelsetel, niisiis...Et suurem osa meist, maailmakodanikest, ei köhata, siis tekkib mul taas tunne, et lolli roll jääb minu (ja võib-olla ka mu laste) kanda.

Nüüd siis leian, et aastakümneid enne mind on haritud inimesed tõsiseid uurimusi teostanud ja ühele teadusharule (kui nii öelda võib) aluse pannud. Järgnev on vaba tõlge (õigemini kokkuvõte) paarist väga heast itaaliakeelsest blogist - "Tra Cielo e Terra" ja Segni del Tempo.

2006 aastal avaldas Kanada kirjastus Red Pill Press poola psühholoogi Andrzej M. Lobaczewski uurimuse "Poltical ponerology", milles autor lahkab, kuidas ta oma pikaajalise karjääri jooksul on avastanud korrelatsiooni nähtuste, mida tavaliselt "kurjuseks" nimetatakse, ja vaimse patoloogia vahel. Diagnoos oleks "sotsiopaatia" st. täielik empaatiavõime ja südametunnistuse puudumine suhtlemises teiste ühiskonna liikmete või elusolenditega üldises plaanis. Lobazcewski ja ta kolleegid ei piirdunud mitte lihtsalt selle nähtuse kirjeldamisega, vaid analüüsisid ka sotsiopaatia rolli sotsiaalsetes gruppides, valitsustes, ühiskonna- ja majanduslikus elus.
Poliitiline poneroloogia on teadus (kreeka keelest poneros- kurjus) poliitilistele eesmärkidele kohandatud kurjuse (halva) olemusest. Kui see levib suurele skaalale, väljendub see "patokraatias" ehk vaimuhaigete valitsuses.

Sotsiopaadid on maailma elanikkonnast umbes 6%, aga nende roll on olnud kõikides kultuurides (kaasaarvatud meie oma) domineeriv.

Miks? Iga meile tuntud kultuur (civiltà) on alguse saanud orjusest ja massimõrvadest. Meie ajalugu on olnud vägivalla ajalugu. Psühhopaatide oluline roll on tingitud sellest, et nad on väga aldid valetama, tapma, petma, varastama, piinama, manipuleerima ning ka üldiselt kannatusi põhjustama oma kaaskodanikele ilma selle pärast vähimatki südametunnistuse piina tundmata. Ainsaks eesmärgiks enesekindluse säilitamine ja autoriteedi kinnitamine. Esimene suguharu pealik, kes ajuloputuse abil 100st mõrtsukast sõjaväe tegi, oli kindlasti geneetiliste puuetega psühhopaat. Sellest ajast peale on neil olnud sotsiaalne edumaa võimu juurde pääsemisel ning selle ellu viimisel.

Kogu me ajaloo näiliku hullumeelsuse taga on nende psühhopaatide janu võimu järele, millest nad IGA hinna eest kinni hoiavad. Viimase 50 aastaga on neil õnnestunud hõivata kõik toolid "nuppude toas", aga samas võime märgata, et MITTE ÜKSKI poliitikutest pole oma illegaalsete tegude eest tõeliselt vastutanud. Tekitatakse tulemusteta skandaale, mis juhivad tähelepanu kõrvale ning loovad mulje, nagu demokraatia toimiks.

Protsentuaalselt jagab Lobazcewski süsteemi selliselt: 1% olemuslikke (essentsiaalseid) psühhopaate, kes moodustavad Võrgustiku tuuma. 5 % on teisi aktiivseid ja käitumishäiretega elemente, mis moodustavad nö. esimese tasandi. Neid omakorda ümbritsevad 12% "normaalseks" sündinud, aga liiga kaua psühhopaatide mõju alla jäänud kas perekondlike, sotsiaalsete või lihtsalt iseloomu nõrkuse tõttu ning selle pärast sekundeerivad esimeste tahet.

Niisiis kokkuvõttes on Süsteemis osalejaid 18%. Ühiskondlikesse terminitesse teisendades oleks 6 % nö aristokraatiat ja 12% kõrgkodanlust, kellel on iseenesestmõistetavalt ka tugev majanduslik seljatagune.


Psühhopaatidel on suur edumaa sotsiaalses elus, kuna ei oma moraali, eetikat, halastust ega solidaarsustunnet ning saavad selle tõttu probleemideta petta ("tõemasin" ei registreeri nende puhul mingeid olulisi parameetrite võnkeid ka ilmsemate valede välja ütlemisel ) ning jõuda oma eesmärgile. Olukordades, kus tavaline inimene jääb seisma tänu südametunnistusele ning vastutustundele, läheb sotsiopaat rahumeeles edasi nagu teerull, jättes enda teel maha laipaderea -suurepärane omadus hierarhiaredelite tippu jõudmiseks.

Ühiskonnas, mille liidrite tegevusest on ilmselgelt näha, et edu on saavutatav ainult pettuse ja ebaaususe läbi, tekib väga lihtsalt tendents neid eeskujuks võtta ning seega ühiskonna enda pääsematult allakäigule määrata.

Need psühhopaadid mõtlevad ülejäänud inimkonnast erinaval kombel ja on võimelised tavalisele inimesele täiesti ettekujutamatuteks tegudeks. Tihtipeale on nad äärmiselt karismaatilised ning suudavad masse endaga kaasa viia. Tundub ka, et neil puudub praktiline käsitlus tulevikust ning tegutsevad ainult impulsiivselt oma hetkelisi soove järgides. Vaene ja infantiilne sisemine elu sunnib neid pidevalt järjest tugevamaid adrenaliinilaenguid taga ajama, saades joovastust teiste inimeste manipuleerimisest tulenevast võimust.

Lobaszewski juhib tähelepanu sotsiopaatide heale psühholoogilisele vaistule. Nad analüüsivad väga hästi tavalise inimese mõttemaailma ja teavad kõiki meie nõrku kohti, millele nad osavalt vajutavad oma eesmärkide saavustamiseks. Neil on teatud hüpnootiline mõju, mis pärsib ja hägustab me mõtlemisvõimet ning hakkame selgemalt asju nägema alles pärast seda, kui meil on õnnestunud nende mõjuväljast vabaneda.

Sotsipaadid ei himusta mitte ainult võimu ja varandust, vaid tunnevad mõnu selle välja petmisest (mitte selle välja teenimisest). Nad tunnevad, et neil on kõik õigused selleks.

Teeseldes lojaalsust oma rahvale, tirivad nad inimesi mitteoluliste põhjuste pärast konfliktidesse (Ruanda, Palestiina) kasutades ära kergesti silmatorkavaid füüsilisi, ideoloogilisi ja religioosseid erinevusi. Nad tunnetavad väga hästi oma erinevust teistest ja on välja arendanud võime omasuguseid juba lapseeast ära tundma. Nad teavad, et neil teatud inimlikud omadused puuduvad (tähtsaim neist armastusvõime) ning seetõttu jälgivad tähelepanelikult me tundeid, et neid siis simuleerida manipuleerides külmavereliselt teiste eksistentse.

Probleemiks on patokraatia teadvustamine, selle absurdse mängu läbi nägemine. Kui rahvas selleni jõuaks, siis oleks meil olemas mingi alternatiiv, siis võiksime teha mingi jõupingutuse, et lokaalselt ja detsentraliseeritult leida lahendus rahumeelsele suuna muutmisele. Selleks oleks vaja inspireeritud juhte, kelle võimalused on praegustes hierarhiates eos purustatud. Loota, et läbi valimiste leida mehi-naisi, kas hakkavad vastu võtma mõistuspäraseid inimlikke otsuseid kasutades südametunnistust, on puhas fantaasia. Psühhopaat on oma mängulavastuses me unistused õiglasest ühikonnast ette näinud ja kindlustab, et need jäävadki unistusteks.

On kaks asja, mis psühhopaati alistuma paneks : veelgi suurem psühhopaat või mitte-vägivaldne vastuseis (ükskõik, milliseid tagajärgi see ka siis ei tooks). Viimane oleks teostatav. Kui üha rohkem rahvast keelduks sõrmegi tõstmast järjekordse psühhopaadi nõudel - kui keelduksime makse maksmast, kui sõdurid keelduksid võitlemast, kui teeksime üldstreike, siis süsteem kukuks kokku iseenesest.

Peame õppima eristama inimlikke ja psühhopaatilisi väärtusi, mis paneks aluse VASTUTUSTUNDELE, tänu millele on võimalik uus inimväärne kultuur üles ehitada.


Inglise keeles: Kevin Barrett "Twilight of the Psychopaths" ja
Silvia Catori "The Trick of the Psychopath's Trade".



4 kommentaari:

Oudekki ütles ...

See on kòik vàga òige, aga ma kardan, et kysimus ei ole mitte vandenòus, vaid selles, mida hàrra John Emerich Edward Dalberg Acton kunagi ytles: "vòim korrumpeerib; absoluutne vòim korrumpeerib absoluutselt".

Kelle iganes sa liiga kauaks vòimule jàtad, ta muutub psyhhopaadiks. Mida suurem see vòim on, seda hullemaks ja kiiremini ta selleks muutub. Stalin oli 20. alguses tavaline vòimuahne tegelane, kelle puhul 40. oli tema jàlitusluul veel kòige vàiksem psyyhiline probleem....

See tàhendab, et oleks òigustatud nòue, et mitte yhtegi valitavat kohta yle kahe valimisperioodi jàrjest ei tohi pidada....

Kristel ütles ...

Ka sellest rààgitakse nendes artiklites, aga jàtsin liigse pikkuse tòttu vàlja.
Autoritel on arvamus, et mitte ei korrupteeri vòim isseenesest, vaid et VòIM on korrupteeritud sellele pùùdlevate ùksiskute làbi. Ei tea, kas tòlge tuli selgeltmòistetav, aga igaks juhuks panen kirja ka originaali :)
"Psicopatici dal momento che non hanno limitazioni a quello che possono o non possono fare per arrivare in alto, e quelli con alti incarichi sono generalmente elementi patologici. Non è che il potere corrompe, ma è corrotto dai singoli individui che cercano il potere."

Kirjutaks kohe alla ja kahe kàega :)piirangule kahe valimisperioodi kohta. Siis saaksime ka Berlusconist lahti, aga muidugi, alati on vòimalus, et "morto un Nano, se ne fa un altro".

Siiri ütles ...

Annan sulle edasi meeme teatepulga. Kliki siia http://worldandhome.blogspot.com/2009/01/otsi-uusi-blogituttavaid.html

Oudekki ütles ...

Kuigi "psyhhopaatlus" on osaliselt geneetiline, siis osaliselt see sòltub siiski keskkonnast. Lisaks on asi veel selles, et seda "psyhhopaatluse" eelsoodumust on teatud mààral enamikul yhiskonnast, kuid see lihtsalt ei saa vòimalust vàlja areneda. Suure vòimu keskkond loob lihtsalt soodsad tingimused selle jaoks, et inimene muutuks jàrk-jàrgult niisuguseks, kes millegi ees tagasi ei kohku. "Tshetsheenia sòduri syndroom" on yks selle vaatepunkti tòestusi. Need sòdurid ei olnud eelnevalt valitud psyhhopaadid, kyll aga tolle sòja olukord kujundas nad inimesteks, kes olid pàrast valmis ka omaenese last aknast vàlja viskama, sest too nuttis.

Loomulikult, ma ei vaidle vastu, et vòim tòmbab ligi ka "psyhhopaate", aga lisaks sellele ta ka loob neid. S.t. kui me ka mòtleks vàlja viisi, kuidas takistada psyhhopaatiliste vààrtustega inimesi vòimu juurde tulemast, siis vòim praegusel kujul looks neid ikka. Seega, ma arvan, et tuleb piirata yksikisiku vòimu.

Pealekauba ei suuda ma vàlja mòelda yhtegi demokraatlikku ja isikuvabadust austavat viisi, kuidas vòimalikke psyhhopaate tòrjuda. Niisugust, mis ei aitaks psyhhopaatidel hoopis "meid" tòrjuda vòi mis meid tasapisi psyhhopaatideks ei muudaks :P