"Meie siin Ateenas teeme nii"

Tahaksin meelde tuletada ühte teksti. Ühte nendest, mis on mind sügavalt mõjutanud ja minu arusaamisi ühiskonnast rikastanud.

Poliitiline elu roiskub väga kergesti.
Siia panin kirja itaaliakeelsed mõtted selle üle,milleni viib käegalöömine ja "meie ei muuda midagi"-kontseptsioon. Ükskõiksuse hind on korruptsioon ja eliidi võimas käsi otsuste tegemisel. Ükskõiksuse hind on meie endi elud.

Mis puutub nendesse, kes ei ela oma sünnimaal, nagu ma isegi, siis arvan, et kohutus huvituda on veelgi suurem, sest pole eetiline elada ühe ühiskonna arvel ja selle sees, ilma oma panust andmata ning sellest osa võtmata.
Tuleb õppida, lugeda, selgeks mõtelda, jälgida, vaielda, rääkida.
Tuleb "võõrasse" ajalukku vaadata, et tänast mõista.
Tuleb armastada, et saada vastutustundlikuks osaks. Aga kui lõppude lõpuks valime mitte-hoolimise, sest ka see on valik, siis langeb selle valiku tulemus ikkagi meie õlgadele.

"Meie siin Ateenas teeme nii.
Meie valitsus siin eelistab paljusid vàhestele: ja seda nimetatakse demokraatiaks.

Meie siin Ateenas teeme nii.
Siinsed seadused tagavad võrdse õigluse igaühele isiklikes vaidlustes, aga me ignoreeri kunagi ektsellentsi väärtust.

Kui üks kodanik on mingil alal tunnustatud, siis kutsutakse teda teistele eelistades Riiki teenima. Aga seda mitte privileegina, mitte tasuna teenetele, ja vaesus ei ole takistuseks.

Meie siin Ateenas teeme nii.
Vabadus, mida me naudime, laieneb ka igapäevasele elule. Me ei ole kahtlustavad üksteise suhtes ega ärrita kunagi oma ligimest, kui talle meeldib elada omal viisil.
Me oleme vabad, vabad elama nagu meile meeldib, aga sellegi poolest alati valmis vastustama igat ohtu.
Ateena kodanik ei jäta kunagi hooletusse avalikke tegemisi oma isiklikku elu elades, aga eelkõige ei tegele ta avalike asjadega, et lahendada niimoodi oma isiklikke probleeme.

Meie siin Ateenas teeme nii.

Meid on õpetatud austama magistraate, meid on õpetatud austama seadusi ja mitte kunagi unustama, et peame kaitsma solvatuid.

Ja meid on õpetatud austama neid kirjutamata seadusi, mis tulenevad universaalsest tundest selle üle, mis õige ja terve mõistuse kohane.

Meie siin Ateenas teeme nii.

Inimest, kes ei huvitu Riigi asjadest, ei pea me süütuks, vaid kasutuks ja kuna vähesed on võimelised poliitikaks, siis selle eest kõik me , siin Ateenas, oleme võimelised sellele hinnangut andma.

Me ei arva, et vaidlus on takistuseks demokraatia teel.

Me usume, et õnn on vabaduse vili, aga et vabadus on ainult väärtuse vili.

Ühesõnaga, kuulutan, et Ateena on Hellase kool ja et iga ateenlane kasvab arendades endas õnneliku mitmekülgsuse, eneseusu ja valmiduse lahendada igasugune olukord ja sellpärast on meie linn avatud maailmale ja me ei aja ära kunagi ühtegi võõramaalast.

Meie siin Ateenas teeme nii. "

Perikles, Kõne Ateenlastele 416 a.C.

Karneval! Aga ilusaim on Veneetsias

Üks seni teostamata rännak.
Teisipäevase tagasihoidliku koolikarnevali ootel Veneetsiat unistades...

Roma-Bologna-Roma

Teekond...pärast pikka olude sunnil paigal olemist.
Mõttes olen alati kuskile teel. Veel läbielamata hetkedesse. Minevikku, mille väärtust tagantjärgi mõista. Emotsioonidesse, mis tundmist tahavad.
Teekond.
Võimalus märgata, jälgida, tähele panna, järele mõelda, hämmastuda.
Teekond põiki läbi Itaalia.
Maa, kus pole vaja näha kohanimesid, et mõista, kus parasajagu oled.
Lazio, võluv oma lihtsuses ja ükskõikne kõikide oma aaretega Rooma hiigelsuure varju all.
Toscana, šikk ja snobistlik, enesekindel, muinasjutuline.
Ja kui vaatepilt rongiaknast muutub lihavaks, tahkeks, uudishimulikuks ja konkreetselt elunautlevaks, siis tean, et mu sihtkoht Bologna on ligidal.
Uus maailm, teine lugu.
Soe kallistus. Naerusuised spaghetti al ragù.
Sammud. Mu saapad, mille iga samm vanadelt majaseintelt vastu kajab.
Ja porticod, porticod, porticod...
Via dell'Inferno, mis lõpeb paradiislikus veinikohas.
Bella ciao!
Lihtsalt üks tähistamist vajav päev. Üks paljudest, milleks põhjus.

Teekond. Edasi ja tagasi.
Nagu kaadrid, mis tagurpidi lähevad. Ainsa vahega, et päikese asemel on pilved.
Muidu ikka casale´d, oliivipuud, töised rekkaautod maanteedel, vabrikud, küpressid, jõed ja viinamarjaistandused, lagunenud tööriistakuurid ja roostes metall tehasekorstna kõrval.
See, mida imetleda ja see, mida näha ei tahaks.
Viimane tunnel enne Roomat. Sealt välja tulles esimene pimestav päikesekiir .
Nagu naeratus.
Nagu bentornata.
Ebamäärase värviga Tiber, mis hoolimatult oma teed läheb sajandeid seljas kandes.
Rooma räämas äärelinnad.
Hiigelsuured reklaamiplakatid. Televiisoriantennide padrik.
Rõdudelt välja riputatud pesu. Ummikud.
Caciara.
Armastus on "kõigele vaatamata" ja mitte "millegi pärast".

Teekond.
Dolce.
Valge nagu Rooma. Tumepunane nagu Bologna.

Probleemimeem kahe lauluga

Tiiu poolt saadetud meem ootas juba mitu pàeva kirja panemist - "Minu 3 probleemi koos lahendusega".

Siis, kui meem minuni jõudis, olid tüdrukud haiged. Sel hetkel tundus probleemina. Sisimas aga teadsin, et tegemist on ainult ebameeldivusega - asjaga, mis mõne päevaga mööda läheb.

On päevi, mil tundub, et kodu on kitsaks jäänud. Kõigil me arvuka pere liikmetest on rohkema isikliku ruumi vajadus. Sel hetkel tundub probleemina. Sisimas aga tean, et tegemist on püüdlusega mugavamale elule, ego näljaga uue sammu järele sotsiaalse prestiižikuse trepil.

Nii on paljude asjadega. Esialgu tunduvad probleemid, aga kui hästi järele mõtled ja nad suuremasse dimensiooni paned, siis muutuvad päris väikesteks.

Aga on ka neid probleeme, mida mul ei õnnestu läbi tagurpidi binokli vaadata. Need probleemid puudutavad mu kodumaad ja on suure mastaabiga. Viimane nädal on olnud täis sündmusi, mis mind on tugevasti kõigutanud.
Salvatore Borsellino piazza Farnesel,
Eluana ja tema isa Beppino,
Konstitutsioon ja minu vastutus kõige selle ees.

Sõnad ei ole veel küpsed tunnete täpseks tabamiseks.
Jätan nad praegu valmima ja kasutan paari vana laulu suurepärasest itaalia muusikast, mis on mu tunnetele tihtipeale rohkem väljendust andnud, kui ma ise seda kunagi olen suutnud teha.

Franco Battiato - Povera Patria

Povera patria! Schiacciata dagli abusi del potere
Vaene isamaa, rõhutud võimu poolt
di gente infame, che non sa cos'è il pudore,
nende poolt, kes häbi ei tunne
si credono potenti e gli va bene quello che fanno;
nad peavad end võimsateks, peavad õigeks seda , mis teevad
e tutto gli appartiene.
nagu kuuluks kõik neile.
Tra i governanti, quanti perfetti e inutili buffoni!
Kui palju kasutuid ja täiuslikke narre me valitsejate seas!
Questo paese è devastato dal dolore...
Maa, mis valust hävitatud
ma non vi danno un po' di dispiacere
kas tõesti jätavad teid ükskõikseks
quei corpi in terra senza più calore?
need maas lebavad kehad, kus enam soojust pole
Non cambierà, non cambierà
Ei muutu, ei muutu
no cambierà, forse cambierà.
aga võib-olla siiski
Ma come scusare le iene negli stadi e quelle dei giornali?
Kuidas vabandada välja staadionite ja ajalehtede hüääne?
Nel fango affonda lo stivale dei maiali.
Vajub mutta sigade saabas
Me ne vergogno un poco, e mi fa male
Mul on natuke häbi ja natuke valus
vedere un uomo come un animale.
näha inimest käitumas loomana
Non cambierà, non cambierà
ei muutu, ei muutu
si che cambierà, vedrai che cambierà.
ikka muutub, küll näed
Voglio sperare che il mondo torni a quote più normali
Loodan, et maailm naaseb normaalsusesse
che possa contemplare il cielo e i fiori,
et võiks imetleda taevast ja lilli
che non si parli più di dittature
et ei räägitaks enam diktatuurist
se avremo ancora un po' da vivere...
kuni meile jääb veel eluks
La primavera intanto tarda ad arrivare.
Aga kevad viivitab oma tulekuga ikka veel.

Ligabue - Ho messo via,
mida kuulates tulevad mulle alati meelde need inimesed, kes pole end kunagi säästnud, et Kevad kätte jõuaks ja alatiseks meisse jääks.
Praegusel hetkel südamega Beppino Englaro kõrval seistes...
"Panin ära oma vanu asju,fotosid ja kahetsusi, illusioone ja häid nõuandeid. Teen ruumi ja jumal teab, mida ma ootan, aga ma ei suuda mõista, miks mul ei õnnestu kõrvale panna Sind. "

Need on mu probleemid ja ka lahendused...

Ühe tavalise erakordse itaallase surm

Tema nime teavad vähesed siin Itaaliaski, välismaast rääkimata.
Vaid need,kes Internetist uudiseid otsivad, sest Veltrusconi režiim on oma kontrolli all olevast meediast ära varjutanud iga sündmuse, mis tema liiniga kokku ei sobi.
Tõlgin ära paar südamlikku kajastust, mis meenutavad GIUSEPPE GATI´d, seda sitsiilia noormeest, kes julges oma tõe järgi elada.

Beppe Grillo:
Üks poiss on surnud elektrilöögist, tööd tehes. Tema nimi oli Giuseppe Gatì. Temale pühendasin ma aasta esimese postituse.
Minu tähelepanu äratas tema kohtunik Casellit (tuntuim maffiavastane kohtunik) pooldav meeleheitlik karje, mis kajas kümnete inimeste ükskõiksuses ning vaenus.(See karje oli suunatud Salemi (Agrigento provintsis) linnapeale Vittorio Sgarbile - vt videot)
Giuseppe blokeeriti, temalt võeti andmed ja teda hoiti tundide kaupa kinni ühes toas. Tuuakse ära, et tema surm oli õnnetus ja et on alustatud uurimist selle põhjuste kohta.
Hetkel, kui kirjutan, on mul meeles Fabrizio De Andrè "Maikuu laulu" sõnad:
Kui te usute praegu
et kõik on nagu enne
sest olete taas hääletanud
kindlust ja korda
veendunud,et nii kaugeneb
hirm muutuste ees
tuleme uuesti teie uste taha
ja tõstame häält veelgi enam
ükskõik kui õigeks te end ka ei mõista
olete ikkagi kõigega seotud

Avaldan ühe blogikommentaari, mis on pühendatud Giuseppele.
"Täna hommikul suro Giuseppe Gatì. Me nàgime seda oma silmadega , aga ei taha seda siiamaani uskuda. Giuseppe suri tööl avades piimajahutusvanni kraani.
Ta suri ühes määrdunud puukuuris.
Suri üks sõber, üks puhas inimene, tervete põhimõtetega.
Ainsaks tema sooviks oli kaitsta oma maad, mida ta maha jätta ei tahtnud. Ta jäi Campobello di Licatasse, üks väike külake Agrigento provintsis, kus tuleb kergesti tahtmine jalga lasta. Ta töötas oma isa meiereis, oma "neiude" seltsis, oma kitsedega, keda ta iga päev karjamaale viis.
Ta oli aus poiss, printsipiaalselt seaduslikkuse ja õigluse poolt.
Giuseppe oli pühendanud kogu oma jõu selleks, et äratada noori Campobellolasi, et nad tõstaks pead selle räpase ja väiklase ühiskonna vastu.
Ta oli liiga puhas, et elada selle jälkuse ja leha sees.
Ta karjus kord:"Elagu Caselli! Elagu maffiavastased kohtunikud!" ja teda kritiseeriti selle pärast, aga ta pani liikvele need roiskuvad veed, mis meid on lämmatamas.
Ta oli armastusväärne poiss, andis armastust ja otsis seda.
Giuseppe isa ütles täna valus ja pisarates:"Olen alati olnud uhke tema üle, mis siis, et vahel teda noomisin. Olin tema pärast lihtsalt mures. Aga ma olen uhke kõige selle üle, mida ta teinud on."
Giuseppe teadis seda.
Ka meie ,kõik tema sõbrad, oleme tema üle uhked.
Me ei oska oma valu väljendada. Me ei suuda seda veel uskuda.
Jätan teid Giuseppe sõnadega:"Meie, ausate sitsiillaste moment on kätte jõudnud. Meie, kes me tahame võidelda tõeliste muutuste eest. Nende vastu, kes jätkavad meie maa hävitamist on meil moraalne kohus üles tõusta."

Sonia Alfano:
Eile õhtust saadik püüan mõista, kahtlusi eemale peletada, kinnitada endale, et need on asjad, mis juhutvad. Aga ma ei suuda. Helistasin Beppe Grillole, et paluda tal Giuseppet mälestada ja helistasin prokurör Casellile, et ütelda, kuidas Giuseppe teda imetles.
Kirjutasin sõnumi Giuseppe facebook´ile, et teda veelkord ligidal tunda, et mitte tõele näkku vaadata.
Nüüd tahan ma tema poole pöörduda.
Giuseppe,sa kaitsesid oma maad suurepäraselt, tõelise võitlejana.Ka nende eest, kes alati virisevad, aga ei liiguta ennast kunagi.
Nüüd, kui me sind tunneme, jätkame su kõrval olemist, aga palume veel sinult üht:
Oma suurte, vabade ja siiraste silmadega, vaata sealt ülevalt meie poole ja aita meil vihale ja meeleheitele mitte järele anda.
Ciao Giuseppe, kohtume Teisel pool seda Elu, mida sina väärikalt elasid!

Otsustasin kirjuatada Giuseppest väikese lootusega südames, et suudan viia ühe õrna valguskiire nende paljude sitsiillaste eludele, kes teevad oma kodusaarest imelise paiga.
Mulle meeldiks, et ühel heal päeval ütleksid välismaalased :"Ah jaa, Sitsiilia... Viola ja Alfano, Falcone ja Borsellino, Pirandello ja Quasimodo, Majorana ja Sciascia, Giuseppe Gatì maa... ja mitte maffiamaa.