See algas juba suvel mustlaste sõrmejälgedest, mille võtmist hädavajalikuks peeti ja samal ajal käisid agressioonid gaydele.
Nädal aega tagasi õigustasid Rooma linnapea ning Vabariigi kaitseminister oma avalikes kõnedes fashistlikku minevikku.
Siis valiti Miss Italia, kus osales SSlasest massimõrvar Erich Priebke. Teda oli isegi žüriisse kutstud, aga juudi kogukonna protest sundis teda videoülekandega leppima. Suurte silmadega jälgisin teleekraani, kust naeratav koduarrestis mõrvar konkurentidele õnne soovis. Mõtlesin, et on halb unenägu...
Üleeile peksti surnuks Abdul, musta nahavärviga itaallane, kes olla paki küpsiseid varastanud. "Räpane neeger",öeldi talle, aga justiitsorganid ei pea seda rassistlikuks agrassiooniks.
Samal ajal läheb edasi koolireform, mis tahab koonada 87.000 õpetajat, vähendada õppetunde 40lt 24ni ning taaskehtestada algkoolis üksainus õpetaja kõikide ainete jaoks.
Meie elud aga jätkavad oma igapäevast rada,lootuses, et hullemaks ei lähe. Lõppkokkuvõttes - olgu, kuidas on, mis see meisse puutub.
Ka peaministri meediaimpeerium väidab, et kõik on korras, kõik läheb suurepäraselt...
Meenuvad eesti sugulaste-tuttavate hämmingus ja ebalevad pilgud, kui tahtsin nendest asjadest rääkida: "Kas sind siis huvitab poliitika? Sa lähed nii põlema.Ega meie ju midagi ei otsusta!"
Nagu poliitika oleks pokker, mida ainult härraste mõisas mängitakse."Mõisaelanikud" on seda arvamust meis hoolikalt toitnud. Aga kui mängulaual on minu talu ja minu elu, siis ei saa ma ükskõikne olla.
Ma ei taha mõisahärraks saada, tahan ainult meelde tuletada, et igaühel on siin maailmas õigus oma mängu mängida, oma elu jaoks oma reegleid kehtestada. Üksainus reegel peab ühine olema - teistele olendile mitte kahju teha, aga see ongi tänases maailmas kõige rikutum reegel.
Mind, näe, hämmastab jälle ükskõiksus,mis on tihtipeale suurem süü Elu ees, kui mõnede võimust pööraste kurja-tegijate hullumeelsused.
Elu pole mitte ainult kingitus, Elu on ka vastutus.
Mõtlen tihti nende itaallaste peale, kes kindlasse surma läksid selleks, et terve mõistuse printsiipe kaitsta. Ma ei pea silmas mitte ainult Teise Maailmasõja partisane, la Resistenza´t. Mõtlen ka tapetud ajakirjanikele, magistraatidele, Falconele, Borsellinole ja paljudele vähem kuulsatele, kelle üksildased lahingud on surmaga lõppenud.
Kui me ükskõiksed oleme, siis surevad nad veel korra.
Tahan üles ärgata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar