Need, kes on lugenud "Sõrmuste Isandat", mäletavad ehk sellist võimsat eset nagu palantir. Sauroni salaside naaberriikidega, mis avas tee kurjusele Sarumani südames ja viis hulluseni Denethori.
Meie pere palantir on arvutihiir - side netisügavuste lõpmatusega, nabanöör ahvatleva digitaalmaailmaga.
Ükskõik, kes meist viiest oma käpa selle peale saab, tunneb seletamatut rahuldust tungimas soontesse, mis elektriseerib käsivarre ning hakkab kergelt pähe.
"Ma ju ütlesin juba eile, et mina olen esimene!"viriseb ilmajääja.
"Nüüd ma juba alustasin.Ootad!" kõlab närviline vastus.
Sellest hetkest tasub muuta taktikat. Tuleb teeselda ükskõiksust. Aga niipea, kui hiireomanik püsti tõuseb ja tualeti poole suundub, siis tuleb oma tagumik kohe tooli peale sättida.
"Ma ainult hetkeks...kontrollin posti...oota, ma kirjutan kohe vastuse...kõigest paar minutit"
Hiirevõimust ilmajäänu põrnitseb rahulolematult käed ristis rinnal.
Võib mõjuda ka aitamise strateegia.
"Tee niimoodi - on lihtsam..." ja kui käsi kord hiire peal, siis sellest enam lahti ei lase. Arvuti taga istuja tüdineb su õpetamisest ning annab alla.
Olukord muutub pingelisemaks perioodidel, mil nonna Eestist meie juures ja tahab eesti ajalehti lugeda.
"No kas tõesti ei jätku siis seda kümmet minutit vaninimesele," rõhub ta osavalt halastustunde nupule meie mitte just eriti osavõtlikes südametes.
Aga ka nonna muutub, kui hiire kätte saab. Kümne minuti asemel vallutab arvuti pooleks tunniks ja kui püsti tõuseb, ütleb kerge trotsiga hääles: "Noh, eks tehke siis teie..."
Ühes asjas oleme ühel nõul. Sõnatul kokkuleppel ei näita me kunagi välja seda joovastavat võlu 84 aastasele itaalia nonnale. Ei või iial teda...
Meie pere palantir on arvutihiir - side netisügavuste lõpmatusega, nabanöör ahvatleva digitaalmaailmaga.
Ükskõik, kes meist viiest oma käpa selle peale saab, tunneb seletamatut rahuldust tungimas soontesse, mis elektriseerib käsivarre ning hakkab kergelt pähe.
"Ma ju ütlesin juba eile, et mina olen esimene!"viriseb ilmajääja.
"Nüüd ma juba alustasin.Ootad!" kõlab närviline vastus.
Sellest hetkest tasub muuta taktikat. Tuleb teeselda ükskõiksust. Aga niipea, kui hiireomanik püsti tõuseb ja tualeti poole suundub, siis tuleb oma tagumik kohe tooli peale sättida.
"Ma ainult hetkeks...kontrollin posti...oota, ma kirjutan kohe vastuse...kõigest paar minutit"
Hiirevõimust ilmajäänu põrnitseb rahulolematult käed ristis rinnal.
Võib mõjuda ka aitamise strateegia.
"Tee niimoodi - on lihtsam..." ja kui käsi kord hiire peal, siis sellest enam lahti ei lase. Arvuti taga istuja tüdineb su õpetamisest ning annab alla.
Olukord muutub pingelisemaks perioodidel, mil nonna Eestist meie juures ja tahab eesti ajalehti lugeda.
"No kas tõesti ei jätku siis seda kümmet minutit vaninimesele," rõhub ta osavalt halastustunde nupule meie mitte just eriti osavõtlikes südametes.
Aga ka nonna muutub, kui hiire kätte saab. Kümne minuti asemel vallutab arvuti pooleks tunniks ja kui püsti tõuseb, ütleb kerge trotsiga hääles: "Noh, eks tehke siis teie..."
Ühes asjas oleme ühel nõul. Sõnatul kokkuleppel ei näita me kunagi välja seda joovastavat võlu 84 aastasele itaalia nonnale. Ei või iial teda...
1 kommentaar:
Ma saan Teist aru, meil kàis asi tàpselt samamoodi. Hommikuti nii muuseas nàgu peas ja kùlg ees arvuti ette:)Teine siis seljataga mineteid lugemas.
Kuniks me ei jaksanud enam vaielda ja ostsime teise arvuti. Nùùd on ònneks rahu majas.
Postita kommentaar