Sinna ja tagasi

Pärast klantsima löödud,organiseeritud ja digitaalset Tallinnat, pärast uimast, ajas muutumatut ja enesega rahulolevat Abruzzot, vajusin hea meelega taas Rooma tuksuvasse ja lämmatavase embusesse.Võtsin kohvrist välja selle suve 3 ilusaimat kingitust: Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" K.lt Tallinnas, Oscar Wilde´i "De profundis" L.lt Pescinas ning Frank Schätzingi "Il quinto giorno"(eesti keelses tõlkes "Parv") S.lt Roomas. Esimene oli meeldivalt üllatav, teine lihtsalt vaimustav ja kolmas üsna haarav.

Aga praeguses hingeseisundis on nende raamatute kirjanduslik väärtus isegi teisejärguline. See,mis need ootamatud annid mulle niivõrd armsaks teeb, on side erinevate eksistentside vahel, omavahel kaugel paiknevad inimhinged, mis teatud hetkel samal sagedusel võnkuma hakkavad ning üksteisele emotsioone jagavad.

Mõnikord on tegemist aastakümnete taguse sidemega, mis pikkadest vaikuseperioodidest ei hooli ning esimese ühise naeruga endise elujõu saab.
Mõnikord on sõprus "esimesest silmapilgust", mis hetkega juured sügavale ajab.
Mõnikord on sündinud poolehoid läbi diametraalsete erinevuste ning umbususust on välja kasvanud usaldus ja hoolimine (mis elab üle isegi hääle Berlusconile :)!!)

Kõige selle jätan endasse nendest päevadest, veedetud kohtades, mis mulle koduks on olnud - mõistvad pilgud, jutuvada veiniklaasi taga ning sammud, mis kaasteelisega ühes rütmis kõlavad, olgu siis Tallinna munakividel või Pescina mägiteedel.

Pean andma küll õiguse oma mehele, kes ütleb, et oma vanasse kodukohta tagasi minnes meenuvad kõik need põhjused, miks sa sealt kord ära tulid (täpsustan - kehtib nii Tallinna kui Pescina kohta).Siiski langeb mu pilk pühendusele, mis ühes nendest raamatutest:
Alla mia amica
sorella parte dell'anima
Mu sõbrannale
õele osakesele hingest
ja mõtlen, et ka see negatiivne vääris läbielamist.