Armastan ekselda itaalia blogides.Leian nendest mõtlemisainet ja head kirjutamisoskust. Mõni päev tagasi komistasin ühe väga aruka blogi otsa nimega Pleonastico, millest ühe postituse autori lahkel loal ära tõlkisin:
"Oli ükskord...kõik muinasjutud algavad niimoodi... et seejärel lõppeda sõnadega...ning elasid õnnelikult elu lõpuni. Kahju, et selles loos pole keegi õnnelik ja kui ongi, siis hoiab ta end kõrvaliste pilkude eest peidus. Aga alustagem otsast peale.
Oli kord küla, kus elasid kaks hiiglast. Nad ei sallinud teineteist sugugi, sõimlesid alatasa omavahel ja uhkustasid, et kellel on suurem ja ilusam kodu. Mõnikord tuli ette ka mõni kõrvakiil, aga kunagi ei mindud liiale. Kumbki neist tegeles oma asjadega ja kiusas naabreid, kes tahes või tahtmata olid ettekäändeks mõneks lööminguks ja kes nende tagajärjed oma rahu hinnaga kinni maksid. See on ju teada asi, et maailm on türannide päralt.
Kõigele vaatamata, oli teatud tasakaal. Võib-olla sellepärast, et mõlemad hiiglased, näitamaks kui tublid nad on,üritasid oma elurajoonis asju toimima panna.Elurajoonid, mis olid olukorra rõhutamiseks müüriga eraldatud.
Ühel ilusal päeval otsustasid idahiiglase naabrid, et neil on villand sellisest olukorrast ja lõhkusid müüri ära. Sellest päevast muutus kõik. Idahiiglase elurajoonis varisesid üksteise järel kokku kõik majad ja lõpuks varises kokku ka tema enda eluase. Läänehiiglane vaatas vaenlast vaevu vaoshoitud rõõmuga ning kraapis kokku riismed, mis hävingust järgi olid jäänud, muutudes sellega kül ainuvõimsaks peremeheks.
Loomulikult, inimesed on alati valmis võitja vankrile hüppama, kõik laulsid oode läänehiiglase voorustele(tõelised või eeldatavad, mis nad siis olid). Kinnitati, et see teine hiiglane oli kõiges eksinud, et tema ideed olid absurdsed, et ainsad õiged ideed olid võitjal ja muud sellist. Üks võidab, teine kaotab. Tundus, et niimoodi asi lõppebki.
Aga ühel koledal päeval ründasid küla metslased, kes küla ligidal elasid ja hävitasid templi, mille läänehiiglane oli küla keskele püstitanud. Esialgu tundus, nagu oleks tegemist surmava löögiga, aga hiiglane rahustas külaelanikke:"Olge rahulikud, pole midagi lahti, läheme oma eluga edasi nagu siiamaani...pöörduge tagasi oma tegemiste juurde..." Sellega kaasnes lubadus metsalised maa pealt hävitada. Rahvas jätkas rahulikult oma tööd,kogu mets tehti maatasa, aga metsalistest polnud jälgegi. Kannatad said ainult vaesed maamehed, kes külast väljas, metsa ligidal elasid, kellel polnud mingit pistmist metsalistega ja kes poleks kärbselegi liiga teinud.
Nagu kiuste, vaatamata hüüdlausetele, millega hiiglane külaelanikke aeg-ajalt julgustas, ei edenenud asjad enam hästi. Üha rohkem inimesi hakkas hiiglases kahtlema. Elu külas muutus, suhted polnud enam need, mis varem. Hiiglase otsused ei võitnud enam populaarsust, tema ideed ei tundunudki enam nii õiged.
Kuni saabus päev, mil hiiglase poolt üles ehitatud ja ülistatud kolossaalne hoone - ainus võimalik elumudel- kokku kukkus. Nagu oli rusudeks saanud müür ja idahiiglase kodu, nii oli ka läänehiiglase palee lõpp-peatusesse jõudnud. Hoone oli niivõrd suur, et mattis varisedes enda alla kogu küla ja ta elanikud.
Siikohal muinasjutt lõppeb ja meie peame leidma moraali.
Jättes kõrvale metafoorid, näen ma jutu mõtete selles, et liberismi ja plaanimajanduse(mitte kommunismi, mis on teine asi) vahel ei ole võitjaid, vaid ainult kaotajad: kodanikud. Ajalugu on meile õpetanud, et kriisihetked maksavad kinni tavalised inimesed, kellel pole hävingus mingit süüd.Süüdlased, kõrgem klass, rüüstavad nii palju kui võimalik.
Pole mingit kahtlust, et nõukogude plaanimajandus oli õigustamatu. Aga kui kellelgi oli veel kahtlusi libersimi tõelises iseloomus, siis 11.september 2001 paljastas tema tüelise näo. "Leiame süüdlased ja karistame neid. Minge rahus shoppama!". Ameerika presidendi sõnad päev pärast tragöödiat on äärmiselt selged sellel,kes tahab aru saada:"Tähtis on osta, tarbida,turg käima panna; ülejäänu on teisejärguline - kaasa arvatud inimeste elu."
Vabal turul on selles mängus (teoreetiline)suure reguleerija roll, mehhanism, mis toimib täiuslikult ilma välise abita. Muinasjutt, mis on paljudele kalliks maksma läinud - massimõrv, milles vähesed rikastuvad paljude arvel.
Vaatame juba aastakümneid pealtlagunevat süsteemi, mis üha suuremaid tükke kaotab ja mitte ainult USAs. Freddie Mac ja Fannie Mac on kõigest viimased pikas seerias.
Jättes kõrvale pateetilised katsed nähtusele kõrvalist tähtsust anda ja mida itaalia ajakirjandus naeruväärselt kinni üritab mätsida, ilmneb tõde, mida varjus tahetakse hoida: ameerika majandussüsteem ei seisa enam püsti, libersitlik majandusmudel on läbi kukkunud.
Nüüd (kui mitte hilja pole) tuleb leida uusi mehhanisme, mis võimaldaksid majandusele tasakaalu, vältides rikkuse liigset kontsentreerumist aheldamata investeeringuid ja võimekust. On vaja süsteemi, mis pakuks võimalusi, mitte armuande, mis paneks oma eesmärgiks (lõpuks ometi) vaeste arvu vähendamise, mis toodaks heaolu paljudele ja mitte vähestele.
Praegu tuleb meil aga pealt vaadata pöörast kihutamist krahhi poole, ilma et märkaksime - need, kes meid innustavad üha kiiremini jooksma, hakkavad ise järk-järgult end võistlusest välja libistama, et kindlamatest istekohtadest kinni haarata.
Ja taaskord maksavad arve kodanikud, süüdi ainult oma pimeduses.
Autor ilBuonPeppe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar