Tulnukad...?

Ex-ET
by Esma-Movie

Ühe kevadpäeva tähendus

Oma igapäevast tiiru ajalehtedes tehes leian selle artikli, mis toob minusse suurema kevade, kui see, mis praegu väljas puhkemas.
See räägib sellest, kuidas eile tulid kokku 40 000 inimest Casal de Principe´sse, camorra peakvartalisse, et meenutada ühte mõrvatud preestrit, kes oli veendunud, et kristlus, et kirik on täiesti kokkusobimatu mafiatega. Ta pidas vajalikuks ka sakramentide mittevõimaldamist neile, kes on end camorra saastaga määrinud.

Poolteist aastat tagasi pidas seal loengut Roberto Saviano, tühjade toolide ning seintele kirjutatud solvangute vahel. Aga eile oli Casal de Principe täis inimesi ja ainuüksi see on samm edasi. Nii nagu on samm edasi julgete katoliiklastest preestrite hääl, kes oma usku tõemeeles tunnetavad ja mitte silmakirjalikkuses ei ela.

"Üks sõdiv maa. Võitlevate vägedega, kaotatud ja võidetud lahingutega, surnute ja haavatutega, kangelaste ja reeturitega. Jah, sõda. See on kujutluspilt, mis jääb pitserina meelde siin, Casal de Principes, "Campania feroxi" poolt laastatud. Prügi, mürgid, guappod, mõrtsukad, ausad ja ebaausad, hävituse haavad külade, maa ning inimeste elude peal. Ja nagu igas sõjas, on ka siin ellujäänud, lesed, langenute orvud, vennad ja vanemad. Nende jaoks on olemas ka presidendi poolt välja antud medalid. Selle mälestuseks, mida juba 14 aastat hoiavad kangekaelselt elus "Libera" ja don Ciotti, preester ning mälutu ja resignerrunud Itaalia kriitiline südametunnistus.
"Ma enam ei või! Igal aastal järjest pikeneb mafia, camorra ja ndrangheta ohvrite nimekiri," ütleb ta lavalt 40 000 inimese ees, kes on tunud sellele Lõuna-Itaalia maalapile kogu riigist. Ka Põhjast. Et mitte unustada, aga ka selleks , et karjuda "eetika vabastab ilu".

Imeilus ja naiivne hüüdlause sellel poliitikute poolt solvatud maal, kes jahuvad legaalsusest ilma kunagi kasutamata sõna "camorra". Mölisejad, kes saavad hääli ning käske bossidelt.
Aga see hüüdlause meeldib ühele vanale mehele. Tema nägu on selliste hulgast, keda varem võis Lõunas tihti kohata. Lai ja siiras, kortsudega, mille on näole jätnud vaevalisea töös möödunud eluaeg. See on Gennaro Diana nägu.
Tema poja nimi oli Giuseppe, don Peppino, preester, kelle mafia tappis 19.märtsil 15 aastat tagasi.
See päev oli pühendatud temale. Tema nägu on sümbolina trükitud plakatitele ja särkidele, loosungile, mis lava ette riputatud. Üks katoliiklik "Che Guevara" kooliõpilastele. Vana Gennaro vaatab enda ümber ja naeratab:
"Nad tapsid mu poja, aga sealt algas nende kaotus. Camorra ei ole võitnud."
Tema kõrval Iolanda, Gennaro abikaasa, musta riietunult ja teine poeg Emilio.
"Õhtul enne mõrva palus don Peppino oste zeppoleid (maiustused) San Giuseppe (isade pühaku) päevaks. Meie kandis on nii tavaks."
19. märtsil 1994, kell 7 hommikul tungis casalese camorristide grupp kirikusse. Sel kellajal oli vähe usklikke ning don Peppino oli ilma igasuguse kaitseta. Mõrtsukad tulistasid. Tapsid altari ja Jeesuse püha näo ees, nagu tapeti monsinjoor Romero Salvadoris.

Lavalt kõlab üks Vasco Rossi laul.
"Voglio trovare un sensa a questa storia"/"Tahan leida mõtet sellele loole."
Jah, milline on mõte sel lool, mis räägib ühe preestri surmast?
"See on camorra metsik jõud," vastab Emilio Diana "Bossid ei kannatanud välja , et üks preester räägib kirikus nende, puutumatute, vastu."
"Armastusest oma rahva vastu ei ole ma vait," ütles don Peppino, kel olid väga selged ideed oma maa pahede kohta."
"Tsiivilsete institutsioonide lagunemine lubas camorral hiilida selle kõikidele tasanditele. Camorra täidab Riigi tühja kohta, mis väljendub administratsioonides koruptsiooni, venitamiste ning teenete kaudu. Niimoodi muutub camorra hälbeliseks Riigiks, paralleelseks selle ametlikuga."

Eile nagu täna.
Kõik on samamoodi sellel maal, kus bossid valivad linnapäid ning saadikuid, kus Berlusconi valitsuse üht võimast allsekretäri, Nicola Cosentinot, on viie pentito (mafia endised kahetsenud kaastöölised, kes magistratuuriga koostööd teevad) poolt osutatud kui referenti camorristide klannidele, kes tegelevad, prügiäriga, kaubanduskeskuste, ehitustööde ning euroopa fondide kasutamisega.
Neid kutsutakse "casalesi" (pärit Casal de Principest).
Aga "casalesi" ei ole mite ühe klanni, vaid ühe rahva nimi, on kirjas loosungil.
"Ka minu isa oli casalese," räägivad Federico Del Prete lapsed. Tema oli ametilt tänavamüüja, ametühingutegelane kutsumuselt.
Raevust ja kodanikutundest andis üles pettuste kordasaatjaid ning väljapressijaid. Ta tapeti 18.veebruar 2002.
"Isa jäeti üksi. Ta avastas kilekottide racket´i (kilekotid, mida sundkorras kõik tänavamüüjad kasutama pidid), mis tõi tulu 5 miljonit eurot. Del Prete andis nad üles ning talle anti "juhuihukaitse", mis ei toiminud iga päev."
Kui Federico lapsed lavale lähevad, et medalit vastu võtta, siis hoiavad nad käest kinni.
Nendega koos Domenico Noviello pereliikmed. Ka tema oli väikeettevõtja, kes andis kohtusse väljapressijad. Ka tema oli üksi ja ka tema tapeti oma julguse pärast.

"Ja nüüd aitab! Basta!" tõstab don Ciotti häält lava peal.
"Kirik peab ütlema kõval ja kindlal häälel, et mafiaga seotud mehed ja naised, nende käsilase ja toetajad, peavad Kirkust välja jääma."
See on sõda, mida peab konkreetsetet tegudega sõdima, "töö, sotsiaalne õiglus, julgeolek"
Sest kõige ohtlikum mafia on sõnade mafia.
"Aga sõnades oleme me kõik olemas, alati" ütleb don Ciotti melanhoolselt.

Tänanest "L'Unità"st

PS. 2003 mõisteti selles mõrvas süüdi eluaegse vanglakaristusega Nunzio De Falco (hüüdnimega o lupo/hunt).Tema advokaadiks oli Geatano Pecorella, Berlusconi ex-advokaat, Saadikutekoja Õiguskomisjoni president (!?). Irooniline, kas pole?

Irooniliselt võime siia lisada ka omapärase kokkusattumuse, et o Lupo´t /Hunti kaitses Pecorella (tõlkes "lambatall")

Napoli mon amour

Kui peaksin tegema mingi edetabeli oma südames itaalia linnadele, millega kokku olen puutunud, siis näeks see vist välja nii:
-pole vist mõtet öeldagi - Roma, unico grande amore
-Napoli
-Venezia
-Siena
-Bologna
-Firenze
-Bolzano
...
-Perugia
-Pisa
-Milano
Paljusid kohti on ka veel pärast teist aastakümmet käimata, aga pikapeale ehk õpin lõplikult tundma seda maailma maailmas, mis on Itaalia.

Olen vist üks väga vähestest eestlastest, kes armastavad Napolit. Pean iseenast selletõttu justkui "väljavalituks", kellele elu on andnud võimalusi temaga sõprust sobitada ning tema südamesse pugeda. Selleks ei olegi tegelikult palju vaja. Piisab sellest, et lasta end selle linnal kaasa haarata, ilma kohut mõistmata, lihtsalt vaadeldes ning oma hinge avades.
Natuke umbusku on mõistusepärane, aga oluline on , et ennast lukku ei keera.
Ülejäänu teeb Elu.
Sest Napoli on elus linn, kogu oma hädade ja iluga, kogu oma keevas suurejoonelisuses, oma valus ja hingestatuses.
Napoli on äärmused äärmustes, südamevalu suurimas imetluses.
Napoli on nagu sünnitus, veri ja näkkupaisatud toorus, aga mille taga peitub Elu nägu, see pulseeriv reaalsus, mis armastama õpetab.

Napul'è mille culure
Napoli on tuhat värvi
Napul'è mille paure
Napoli on tuhat hirmu
Napul'è voce de' creature
Napoli on laste hääl
che saglie chianu chianu
mis tõuseb õhku aeglaselt
e tu sai che nun si' sulo.
ja sa tead, et pole üksi
Napul'è na camminata
Napoli on jalutuskäik
int'è viche mmiezo l'at'
kitsastel tänavatel inimeste hulgas
Napul'è tutto nu suonn'
Napoli on üks suur uni
e o sape tutto munn'
sead teab terve maailm
ma nun sanno 'a rità
aga nad ei tea tõde
Napul'è nu sole maro
Napoli on kibe päike
Napul'è addore mare
Napoli on mere lõhn
Napul'è na carta sporca
Napoli on üks määrdunud paberileht
e nisciun se ne'mporta
kus kellelegi ei lähe see korda
e ognuno petta ciorta
kus igaüks ootab oma saatust.

Kumminuia vihinal

Mul keerleb peas juba mõnda aega üks küsimus:
kui üks normatiiv, üks seadus on ilmselt konstitutsioonivastane, kuidas peab siis üks kodanik käituma? Vaikselt sõna kuulama? Või sellest üle astuma?
Kas tuleb enne moraal või seadus, ükskõik kui ebaõiglane see ka siis ei oleks?

10.märtsil kirjutasid Rooma linnapea Gianni Alemanno ning politseiprefekt Giuseppe Pecoraro alla protokollile meeleavalduste distsiplineerimise kohta. Ametlikult on lubatud ainult kuus marsruuti ja sedagi tetud päevadel. See protokoll on vastuolus kahe põhikirja järgse õigusega - §16, mi tagab vabalt liikumise õiguse ja §17, mis tagab vabaduse meeleavaldusteks.

Täna oli haridustöötajate streik.Et protesteerida katastroofiliste tagajärgedega Berlusconi valitsuse hariduspoliitika vastu.
Üliõpilasliikumise Onda/laine esindajad tahtsid ühineda selle streigiga väljudes ülikoolihoonest, aga mõlemad väljapääsud blokeeriti täies "võitlusvarustuses" politsei poolt. Üliõpilaste survele vastati, nagu heaks tavaks, kumminuiadega.
Samuti nagu oli seda tehtud märtsi alguses Pisas, kui 300 üliõpilast tahtsid osa võtta neofashistlike gruppide poolt esinema kutsutud parlamentääri Marcello Pera,hariduse kaubastamise ning privatiseerimise toetaja, raamatu esitlusest.



Veebruari lõpus aeti samal viisil laiali vasakpoolsete meeleavaldus uusfashistliku Forza Nuova esindusruumide avamise vastu.



Veel võiks seda nimekirja jätkata Pomeglianos asuva FIATi tööliste protestiga,kes vabriku sulgemise tõttu tööst ilma jäävad. Seal, Napoli ligidal, kus on eluks kaks valikut - kas töö või camorra, on see eriti traagiline.
Kumminuiad lasti käiku sealgi.

Uudistesaadetes oli juttu (tähtsusejärjekorras kuuenda-seitsemenda uudisena) ainult tänastest Rooma kokkupõrgetest. Teistest poleks me ilma internetita üldse midagi teada saanud...

Mul on ikka veel üks küsimus: kas nii ongi nüüd normaalne???

Minu seiklused facebookis

Ausalt öelda, panin end sinna kirja vastu tahtmist. Ühel heal hetkel nägin, et informatsioon igasuguste ürituste, petitsioonide ning algatuste hakkas suurelt osalt läbi selle kanali käima. Siis , mõni kuu tagasi, võtsin ette ja registreerusin.

Mul oli sellest ettekujutus nagu ühest kuratlikust ennasttäiendava orwelliku mehhanismiga arhiivist ja ega see arvamus muutunud pole.
"Millele sa mõtled praegusel hetkel??????"
Eks ajab natuke õuduse peale küll...

Teisest küljest jälle, pole kunagi oma tõekspidamisi ja orientatsiooni varjanud, vaid, vastupidi, neid levitanud. Kui mõni sauronlik "silm" seda arhiivi kasutab, siis on ta juba ka teisiti omale tarvilikke andmeid kogunud. Kaotada poleks nagu midagi. Võita aga küll...

Olen facebooki kaudu saanud kohest teavet meeleavaldustest, olen osa saanud infost, mis teisiti siin maal ei levi ning, mis kõige tähtsam, olen näinud kui palju on minuga samal lainepikkusel olevaid inimesi.

Vanadest tuttavatest pole küll kedagi leidnud, aga uusi olen saanud kõvasti. Olen isegi paremini tundma õppinud neid, kellega küll iga päev kohtusime (nagu mõned mu tütre klassikaaslaste vanemad), aga sõnagi ei vahetanud. Nii naljakas kui see ka pole, nüüd on mingi tihedam side.

Kogu mu tegevus on enamasti itaaliakeelne, aga seda põhjusel, et mu eesti tuttavaid facebookis pole. Olen otsinud eesti põnevaid gruppe, aga olen leidnud nendest ainult mõne (näiteks väliseestlaste "Estonian cooking and eating" ) ja müütiline "Ejik v tumane"/ üle 11.000 fänniga.

Itaallaste poolt on aga tuhandeid jumalikke gruppe:
"Need, kes citofonol (ei tea, kuidas on eesti keeles) küsimusele" Kes on?" vastavad : mina"
"Olen terve elu riideid ostnud ja ikka pole mul midagi selga panna"
"Rooma-inglise sõnaraamat"
"Anneta üks neuroon Itaalia parlamendile"
"Elu on liiga lühike selleks, et kehva veini juua"
"Need, kes lükkavad, kui ukse peale on kirjutatud "tõmba""
"Amatriciana jüngrid"
"Ma ei tea isegi, mida ma öösiti teen, aga sõbrad räägivad, et mul lõbus"
"Mitte mina ei ole alkohoolik, vaid nemad on asteemikud"
"Vihkan kloune, sest lapsena nägin "IT"d"
"Diivani Sõbrad"
"Ka minu ex on hullumeelne"
"Leian oma segadusest kõik asjad üles"
"Need kes käivad peldikus sülearvutiga"
"Olen tüdinenud teie eest tööd tegemast...minge p...!"
kõige omapärasem, mille peale olen siiani sattunud "Interistid, leninistid ja terroni (halvustav, siinkohal eneseirooniline lõuna-itaallaste nimetus)"
rääkimata igatsugu söökide-jookide ning avalike tegelaste fän-lehekülgedest.

Jätsin mainimata poliitilised ning ühiskondlikult aktiivsed grupid, mis on mu facebookis olemise tegelikuks põhjuseks. Ühele nendest olen ka kaasadministraatoriks (banner kõrvaltulbas) ning tänaseks oleme jõudnud 24.000 osalejani!

Kirjutaksin end hea meelega ka mõnda eestikeelsesse gruppi, aga ei leia neid, mida otsin.
"Tammsaare", "Vilde", "Juri Lotmani fännid"; "Sült", "Hapukapsad", "Rukkileib" vms. Sobiksid ka "Hunt Kriimsilm", "Tšeburaška ja krokodill Gena", "Nõukaaegne Telekool", "Need, kes joonlaua peale spikreid kirjutasid", "Õllepruulija vastased" või "Ex Karika baari külastajad".

Jään soovitusi ootama...

Viimnepäev, kapitalism ja tuuleveskid

Hea meelega leian internetis hulkudes artikleid, mille üle tasub mõelda ja omad järeldused teha.
Hea meelega loen lugusid, millest näen, ehk mu "oma pea"-mõtted polegi nii ekstsentrilised ning äkki ongi tuuleveskitega võitlejaid päris palju.
Siin üks Michael Parenti artikkel "Viimsepäeva seeme kapitalismis", millega ma 100% nõus olen.
Juhuse tahetel leidisn sellel saidilt nimega "ComeDonChisciotte"/"NaguDonQuijote"...

"Pärast kommunistlike režiimide kukkumist Ida-Euroopas, tõsteti kapitalismi esile kui võitmatut süsteemi, mis viib külluse ja demokraatia poole; süsteemi, mis domineerib Ajaloo Lõpuni.

Praegune majanduskriis siiski on veennud nii mõndagi vabaturu pooldajat, et ses süsteemis on tõsiseid puudusi. Tõtt öeldes peab kapitalism veel suhteid selgitama mitmete ajalooliste jõududega, mis teevad talle lõppematuid probleeme: demokraatia, küllus ja kapitalism ise. Ühesõnaga: täpselt need nähtused, mida kapitalistlikud valitsejad
end väidavad kultiveerivat.

Plutokraatia vs demokraatia

Vaatleme kõige pealt demokraatiat. Meile öeldakse, et USAs käivad kapitalism ja demokraatiakäsikäes, siit ka väljend "kapitalistlikud demokraatiad". Tegelikult on kogu ajaloo vältel side demokraatia ja kapitali kontsentreerumise vahel olnud otsustavalt antagonistlik.. Umbes 80 aastat tagasi kommenteeris Ülemkohtu liige Luois Brandeis: "Me võime saavutada demokraatia või suure rikkuse koondumise väheste kätte, kuid me ei saa mõlemat". Rahalised huvid on alati olnud demokraatia vastu, mitte poolt.

Ka konstitutsioon enda voolisid jõukad härrasmehed, kes Philadelphias 1787. aastal kokku tulid, et korduvalt hoiatada demokraatia hukatuslike ja ääretult ohtlike tagajärgede eest. Lõppdokument, mida nad kokku kudusid, ei olnud kaugeltki demokraatlik, aheldatuna kontrolli, vetodesse ning kunstlikult loodud enamustesse; süsteem loodud pehmendamaks rahva nõudmiste jõudu.

Vabariigi algaegadel seadustasid rikkad kinnisvaratsensuse hääleõigusele ja ametikohtadele. Nad vastustasid kandidaatide otsevalimist (paneme tähele, et nende Valijameeste Kogu (Electoral
College) on ikka veel meiega). Aastakümneid võitlesid nad vastu ka ka hääleõiguse laiendamisele vaesematele sotsiaalsetele kihtidele nagu peavarjuta töölised, immigrandid, rassivähemused ja naised.

Ka tänapäeval eitavad konservatiivsed jõud mõningaid valimissüsteemi võrdsustavaid elemente nagu proportsionaalne süsteem, kohene runoff ja avalik kampaaniarahastus. Selle asemel jätkavad nad tõkete loomist, olgu siis läbi liiga keerukate registreerumismehhanismide, valijanimekirjade puhastamise (voter roll purge), ebasobivate valimisjaoskondade või elektrooniliste valimismasinate kaudu, millel on paraku pidevad "talitlushäired" konservatiivsemate kandidaatide kasuks.

Mõnikord on domineerivad huvid alla surunud väljaandeid ja radikaalseid proteste, kasutades politseid, arreteerimisi ning vanglaid - meetmed, mida hiljuti rakendati täie jõuga meeleavaldajate vastu S.Paulis Minnesotas Vabariiklaste Konvendi (Republican National
Convention) ajal 2008.
Konservatiivne plutokraatia üritab peale selle tühistada ka demokraatlikke sotsiaalseid võite nagu avalik haridus, munitsipaalmajad (affordable housing, case popolari), tervishoid, kollektiivlepingud, elamisväärne palk, väärikad töötingimused, puhas elukeskkond, õigus eraelu puutumatusele, riigi ja kiriku eraldatus, vabadus kohustuslikust rasedusest ning õigus abielluda ükskõik millise teovõimelise täiskasvanuga, vastavalt kahepoolsele soovile.

Umbes sada aastat tagasi arreteeriti ühe kokkupõrke ajal ameerika töölisliikumise liider Eugene Victor Debs. Oma kongis istudes ei suutnud ta kuidagi tõrjuda mõtet, et võitluses kahe erahuvi, töö ja kapitali, vahel ei ole riik erapooletu kohtunik. Riigi jõud - koos politsei, sõjaväe, kohtute ja seadusega - on eksimatult tööstusbosside poolt. Debs jõudis järeldusele, et kapitalism ei ole ainuüksi majanduslik süsteem, vaid terve sotsiaalne kord, mis manipuleerib demokraatia reegleid rahakottide huvides.
Kapitalismi liidrid esitlevad end jätkuvalt demokraatia esiisadena isegi, kui nad selle tähenduse pea peale pööravad ja mitte ainult oma kodus, vaid ka väljaspool nagu näiteks Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Aasias. Lähis-Idas. Iga rahvus, kes ei ole "investorisõbralik", kes üritab kasutada oma maad, tööd, kapitali, oma looduresursse erineval viisil ning arendada oma turgu teises suunas, hajamaiste kontsernide mõjuväljast eemal, riskib saada demoniseeritud ning sildi "oht USA rahvuslikule julgeolekule".

Demokraatia on korporatiivsele Ameerikale probleem mitte siis, kui see ebaõnnestub, vaid siis, kui toimib liiga hästi, aidates liikuda rahval võrdsema ning elamisväärsema sotsiaalse korra poole vähendades vahemaad (ükskõik kui vähesel määral) superrikaste ja ülejäänute vahel.Seega peab demokraatiat lahjendama ning pahupidi pöörama, lämmatama desinformatsiooni, meediasuitsu ja mäesuuruste kampaaniakuludega, koos kallutatud valimisvõitlusega ning osaliselt hääleõigusest ilmajäetud avalikkusega, tuues võltsvõidud rohkem või vähem poliitiliselt turvalistele enamusparteide (major-party) kandidaatidele.

Kapitalism vs küllus

Korporatiivsed kapitalistid ei levita küllust mitte rohkem kui demokraatiat. Enamus maailmast on kapitalistlik ja enamus maailmast ei ole ei küllane ega eriti demokraatlik. Piisab kui mõelda kapitalistlikule Nigeeriale, kapitalistlikule Indoneesiale, kapitalistlikule Taile, kapitalistlikule Haiitile, kapitalistlikule Colombiale, kapitalistlikule Pakistanile, kapitalistlikule Lõuna-Aafrikale, kapitalistlikule Lätile ja paljudele teistele Vaba Maailma liikmetele - täpsemalt Vaba Turu Maailmale.

Üks rikas, poliitiliselt haritud, kõrgete elustandardite ootustega ning tugeva õiglustundega rahvas, kes nõuab sotsiaalsete tingimuste parandamist, ei vasta plutokraatilises tähenduses ideaalse tööjõu ja painduva administreerimise nõuetele. Korporatiivsed investorid eelistvad vaest rahvast. Mida vaesem sa oled, seda kõvemini töötad selleks, et saada - vähem. Mida vaesem sa oled, seda vähem on sul varustust, et kaista end rikkuse kuritarvitarvitamise eest.
"Vaba turu" korporatiivses maailmas kasvab miljardäride arv kiiremini kui kunagi varem, samal ajal kui vaesuses elavate inimeste arv kasvab kiiremini kui maailma elanikkonna juurdekasv. Vaesus levib nagu rikkus akumuleerub.

Võtame näiteks USA. Ainuüksi viimase kaheksa aasta jooksul, samal ajal kui suured rikkused kogunesid rekordilise kiirusega, vajusid 6 miljonit ameeriklast vaesuse lävest allapoole. Perekondade mediaansissetulek on vähenenud 2000 dollari võrra, tarbijate võlg (consumer debt) on kahekordistunud, üle seitsme miljoni ameeriklase on ilma jäänud tervisekindlustusest, rohkem kui neli miljonit pensionist, samal ajal on kasvanud ka peavarjuta jäänute hulk ning laenu tagatiseks olnud eluasemete võõrandamine laenu katteks (foreclosures) on jõudnud pandeemia tasemele.
Vaid nendes riikides, kus sotsiaaldemokraatia on kapitalismi mingilgi määral kontrolli all hoidnud, õnnestus rahval teatud jõukust hoida. Mulle tulevad meelde eelkõige Põhja-Euroopa maad nagu Rootsi, Soome, Taani ja Norra. Aga isegi nendes sotsiaaldemokraatiates on rahval alati risk oma õigused kaotada.

On irooniline omistada kapitalismile majandusliku külluse geniaalsust kui enamuse materiaalsete olude parandamise katseid on kapitalistlik klass jõuliselt, mõnikord ka vägivaldselt maha surunud. Töölisvõitluse ajalugu pakub meile selle illustreerimiseks lõputuid näiteid.
Kui USA praeguses majanduslikus korralduses on elu veel talutav , siis ainult tänu miljonite inimeste tõsisele klassivõitlusele elutingimuste ning kodanikuõiguste eest, mis toob inimliku mõõtme südametusse majanduslik-poliitilisse süsteemi.

Elajas, kes iseend õgib

Ammugi tunnistavad poliitilised mõtlejad, et kapitalistlikul riigil on kaks rolli. Esmalt peab ta sarnaselt igale riigile pakkuma teenuseid, mida erasektor ei suuda usaldusväärselt arendada, näiteks avalik julgeolek ja liikluse reguleerimine. Teiseks, kapitalistlik riik kaitseb omanikke mitte-omanike eest, tagades kapitali akumuleerimisprotsessist tuleva kasu finantshuvide esindajatele, piirates samal ajal, nagu Debs oma vangikongist märkis, tugevasti töörahva nõudmisi.

On ka kolmas ülesanne, mida harva mainitakse. See seisneb kapitalistliku süsteemi enesehävitamise ärahoidmises. Vaatleme näiteks Karl Marxi osutatud kapitalismi olemuslikku vastuolu: tendents ületootmisele ning turukriis. Kiirusele ning palga vähendamisele keskendunud majandus, mis õhutab töölisi tootma järjest rohkem saades tagasi järjest vähem, on igaveses kokkukukkumisohus. Tagamaks omanikele maksimumtulu peavad palgad püsima madalal. Aga keegi peab toodetud kaupu ja teenuseid ka tarbima. Selleks peavad palgad olema
kõrged. Seega eksisteerib krooniline tendents - nagu praegugi näha - kaupade ja teenuste ületootminele ja töörahva tarbimisvõime kahanemisele omanikule hädavajalikust (necessities) madalamale.
Lisaks veel rahakate toimijate enesehävitamise, tihti ignoreeritud, probleem. Täielikult järelvalveta jäetuna hakkab finantssüsteemi aktiivseim juhtkomponent alla neelama vähem organiseeritud tuluallikaid.
Selmet koguda raha läbi toodete ja teenuste tootmise ning müümise raske töö, kasutavad need röövlid otseselt rahavoogusid majanduses endas. 1990-datel olime tunnistajaks terve Argentiina majanduse kokkukukkumisele, kui mõned kontrollimatult vabad turul tegutsejad koorisid paljaks ettevõtteid teenides suuri summasid ning jättes riigi tootmisvõime kaosesse. End vaba turu ideoloogiat täis kaaninud Argentiina riik aga viivitas oma ülesande ees päästa kapitalism kapitalistide käest.

Mõni aasta hiljem saabus Ameerika Ühendriikidesse miljardirööv, mille läbiviijateks korporatiivkonspiraatorid Enronist, WorldComist, Harkinist, Adelphiast ja tosinast teisest suurkompaniist. Ken Lay taolised insiderid muutsid edukad korporatsioonid paljasteks varemeteks, pühkides minema tuhandete töötajate töökohad ja säästud, et miljardeid tasku panna.

Need vargad võeti kinni ja nad läksid kohtu alla.. Kas see siis ei tõestagi, et kapitalism on võimeline enesereguleerimiseks? Mitte päriselt. Selle troostitu käitumise hukkamõist - mis tuli igal juhul liiga hilja - oli mitte kapitalismi, vaid demokraatia läbipaistvuse printsiibi ning vastutustunde tagajärg. Vaba turg iseenesest on amoraalne süsteem, milles puuduvad kitsendused, kui ostja risk (caveat emptor) välja jätta.

2008-2009 aasta katastroofis tekitas üha kasvav finantsülejääk rikaste klassile probleemi: ei leidunud piisavalt investeerimisvõimalusi. Leides enda rahakotist oodatust rohkem raha, millega ei osatud midagi peale hakata, suunasid suurinvestorid hiiglaslikke summasid olematutele kinnisvaraturgudele ning muudesse kahtlusväärsetesse seiklustesse, segusse hedge-fundidest, credit default swaps-dest, röövlaenudest ja millest iganes muust.

Ohvrite seas oli ka teisi kapitaliste, väikeinvestoreid ja suur hulk töölisi, kes kaotasid miljardeid dollareid hoiuseid ja pensione. Tõenäoliselt oli pearöövliks Bernard Madoff, keda kirjeldati "finantstööstuse kauaaegse liidrina". Madoff riisus jõukatelt investoritelt 50 miljardit dollarit, makstes neile raha, mida, tema enda sõnul, ei eksisteerinud. Plutokraatia sööb oma lapsi.
Keset varingut, 2008. oktoobris, tunnistab Föderaalreservi endine juht, vabaturu ortodokslik pooldaja, Alan Greenspan, Kongressile, et ta eksis oodates, et suure kapitali akumuleerimise (mis pidi kuhugi investeeritud saama) all ägavad finantshuvid hakkaksid ühtäkki ennast kontrollima.

Klassikaline laissez-faire teooria on isegi jaburam kui Greenspan sellel paista laskis. Tegelikult väidab see teooria, et igaüks peaks püüdlema oma isekate huvide piiranguteta rahuldamisele. Ohjeldamatu võistlus peaks oletuslikult tekitama maksimaalse kasumi kõigile, sest vaba turgu valitseb imetabaselt healoomuline "nähtamatu käsi", mis optimeerib kollektiivseid tulemeid ("Ahnus on hea").
Kas 2008-09 aasta kriis tulenes kroonilisest ületootmissuundumusest ning kapitali hüperakumulatsioonist nagu Marx ütleks? Või on hoopis Bernard Madoffi sarnaste isikliku ahnuse tagajärg? Teiste sõnadega, kas probleem on süsteemis või isikutes? Tegelikult ei ole välista need kaks teineteist. Kapitalism aretab korruptiivseid kurjategijaid ning premeerib neist kõige põhimõttelagedamaid. Kuriteod ja kriisid ei ole mõistuspärase süsteemi irratsionaalsed hälbed. Vastupidi: need on ebaratsionaalse ja amoraalse süsteemi mõistuspärased tagajärjed. Veel hullem, järgnevad miljardilised valitsuse päästerõngad muudetakse uuteks röövimisvõimalusteks. Riik mitte ainult ei kuku läbi oma reguleerimiskatses, vaid muutub ka ise röövliks võttes summasid föderaalsest rahamasinast, jättes maksumaksjad veritsema.

Needsamad, kes meile ette heidavad, et jookseme valitsuselt "armuandi anuma", tormavad seda ise esimestena tegema. Korporatiivne Ameerika on alati nautinud grants-in-aidi, laenugarantiide ning muude föderaalsete subventsioonemehhanismide sarnaseid meetmeid. Aga 200-2009 aasta "päästeoperatsioon" andis rekordtoiduse avalikust söögikotist. Rahandusministeerium (Ministry of Treasury), parempoolne lombakhani jagas suurematele pankadele ja finantsühingutele rohkem kui 350 miljardit - ja me ei räägigi 4000 miljardist, mille andis Föderaalreserv. Enamus nendest pankadest, sealhulgas JPMorgan Chase ja Bank of New York Mellon, kinnitasid, et neil ei ole mingit kavatsust teada anda, kuhu saadud raha läheb.

Teame kindlalt, et suurpankurid on kasutanud osa päästefondist, et osta väikeseid panku ning toetada mõningaid teisi üle ookeani. Mõnede tähtsamate pankade tegevdirektorid ning juhatajad kulutavad päästeraha suurejoonelisteks ettevõttepreemiateks ja oma muinasjutulisteks spa-puhkusteks. Samal ajal, kui Citygroup ja Bank of America vallandasid tuhandeid töötajaid esitades endale küsimuse: milleks meile see raha eelkõige anti?
Samal ajal kui sadu miljardeid dollareid antakse katastroofi põhjustanud inimestele, jätkab kinnisvaraturg varisemist, laenud on halvatud, töötus tõusnud ning ostujõud vajunud ajaloolisse miinimumi.

Kokkuvõttes, vaba turu korporatiivne kapitalism on loomu poolest alalises puhkemisohus katastroof. Tema olemuseks on eluslooduse muundamine kaubamägedeks ning kaubamäed surnud kapitali hunnikuteks. Kui ta jätta ainult omaenda vahenditega, siis paiskab kapitalism oma "ebamajanduse" (diseconomy) ning mürgi avalikkuse ja elukeskkonna peale - ja lõpuks alustab eneseõgimist.

Majandusliku võimu hiiglaslik ebavõrdsus meie ühiskonnas on tõlgendatav poliitilise võimu suurejoonelise ebavõrdsusena, mis teeb demokraatlike reeglite järgimise praktiliselt võimatuks .
Kui Korporatiivse Ameerika rüütlid tahavad teada, mis tõeliselt ähvardab "meie elustiili", siis on see nende elustiil, piiramatu varastamine nende endi süsteemilt, hävitades just seda vundamenti, millel see rajaneb, just seda kogukonda, millest nad nii külluslikult toituvad. "

Michael Parenti sai oma PhD Yale'i Ülikoolist, ta on õpetanud
arvukates ülikoolides nii USAs kui väljaspool seda, olles ka kahekümne
raamatu autor. Koduleht: http://michaelparenti.org/

Foto Oudekkilt
Link Kaheksanda Mai Liikumise tõlkele

Sest ebakindel võbin on me elu...

Selle laulu nimi on "Sally".
Kui ma seda esimest korda kuulsin, oli 1999 aasta jaanuar.
Kuu, mida ma meenutan suure valu, haigettegeva mõistmatuse, piinava hellustunde ja aupakliku tänulikkusega.
Õnneks (või kahjuks?) on see aeg möödas ning elu on tasakaalukam ning sujuvam.
Aga selle kuu tagajärjel koorus midagi ,mida ei teadnud endas olevat.
Uus võimalus õppimiseks, uus võimalus tugevaks kasvamiseks.
Ma ei tea, kas oleksin ma seda tugevust üles leidnud ning sellesse uskuma hakanud ilma Vascota, kelle poolt kirjutatu on mu tundeid paremini kirjeldanud, kui mu kinniste ustega süda.
See on lapsik, ma tean, aga tahan võtta endale selle luksuse, et välja öelda ühe väikese suure asja :poleks Vascot minu elus olnud, oleks ma teistsugune olnud.
Pühendusega nendele, kes oma "jaanuari" on läbi elamas...

Sally cammina per la strada senza nemmeno....
Sally kõnnib mööda tänavat ilma isegi
....guardare per terra
....maha vaatamata
Sally è una donna che non ha più voglia
Sally on naine, kel pole enam tahtmist
....di fare la guerra
....sõda pidada
Sally ha patito troppo
Sally on liiga palju kannatanud
Sally ha già visto che cosa....
Sally on näinud juba seda....
"ti può crollare addosso"!
"mis võib sulle peale variseda"!
Sally è già stata "punita"...
Sally on juba saanud "karistuse"
per ogni sua distrazione o debolezza...
iga oma tähelepanematuse ja nõrkuse eest...
per ogni "candida carezza"...
iga "süütu hellituse"eest....
"data" per non sentire....l'amarezza!
"antud" selleks, et mitte tunda....kibedust!
senti che fuori piove
kuula väljas vihma tuli
senti che bel rumore...
kuula imeline heli....

Sally cammina per la strada sicura
Sally läheb müüda tänavat kindlal sammul
senza pensare a niente!
millelegi mõtlemata!
....ormai guarda la gente con aria indifferente...
....vaadates inimesi ükskõiksel ilmel....

Sono lontani quei momenti
On kaugel hetked
quando uno sguardokui üks pilk
provocava turbamentisind segadusse suutis viia
quando la vita era più facilekui elu oli vähe kergem
e si potevano mangiare anche le fragoleja sai veel maasikaidki süüa
perchè la vita è un brivido che vola viasest sulgkerge võbin on me elu
è tutto un equilibrio sopra la folliahabras tasakaal kohal pöörasuse melu
senti che fuori piovekuula väljas vihma tuli
senti che bel rumorekuula imeline heli

Ma forse Sally è proprio questo il senso...il senso...
Aga võib-olla, Sally, ongi just selles
del tuo "vagare"...
su hulkumise mõte....mõte....
forse davvero ci si deve sentire....
võib-olla peamegi end tundma
alla fine....un Po' male!....
lõppude lõpuks...Natuke halvasti...
Forse alla fine di questa "triste storia"
Võib-olla selle "kurva loo" lõpus
qualcuno troverà il coraggio
leiab keegi julguse
per affrontare "i sensi di colpa"...
et "süütundele" näkku vaadata
e CANCELLARLI da questo "viaggio"....
ja neid sellelt "teekonnalt" ÄRA KUSTUTADA
per vivere davvero ogni momento.....
et elada täielikult igat hetke
con ogni suo "turbamento"!....
iga oma "segadusega"
e come se fosse l'ultimo!
nagu oleks ta viimne!

Sally cammina per la strada..."leggera"...
Sally kõnnib mööda tänavat... "kergelt"...
ormai è sera...
on juba õhtu...
"si accendono le luci dei lampioni"...
"süttivad tänavalambid"
"tutta la gente corre a casa davanti alle televisioni"..
"inimesed jooksevad koju televiisorite ette"
ed un pensiero le passa per la testa
ja üks mõte jookseb läbi mu peast
"forse la vita non è stata tutta persa"...
" ehk ei olegi kõik kadunud"
forse qualcosa "s'è salvato"!!...
ehk jääb midagi "alles"!!....
forse davvero!...
võib-olla tõesti!...
non è stato "poi tutto sbagliato"!
"ei olnudki kõik nii vale "!
"forse era giusto così!?!"....
"ehk pidigi nii olema?!"....
........eheheheh!.........
forse ma forse ma si....
võib olla, võib-olla tõesti...
cosa vuoi che ti dica io
mis ma sulle ikka ütlen
senti che bel rumore
kuula imeline heli

30 sekundit tõde

Sardid (Sardiinia elanikud) võtavad vastu Berlusconit Nuoros.
Vaikus kogu meedias.



Daniele Martinelli, iseseisva ajakirjaniku blogist.