Viimnepäev, kapitalism ja tuuleveskid

Hea meelega leian internetis hulkudes artikleid, mille üle tasub mõelda ja omad järeldused teha.
Hea meelega loen lugusid, millest näen, ehk mu "oma pea"-mõtted polegi nii ekstsentrilised ning äkki ongi tuuleveskitega võitlejaid päris palju.
Siin üks Michael Parenti artikkel "Viimsepäeva seeme kapitalismis", millega ma 100% nõus olen.
Juhuse tahetel leidisn sellel saidilt nimega "ComeDonChisciotte"/"NaguDonQuijote"...

"Pärast kommunistlike režiimide kukkumist Ida-Euroopas, tõsteti kapitalismi esile kui võitmatut süsteemi, mis viib külluse ja demokraatia poole; süsteemi, mis domineerib Ajaloo Lõpuni.

Praegune majanduskriis siiski on veennud nii mõndagi vabaturu pooldajat, et ses süsteemis on tõsiseid puudusi. Tõtt öeldes peab kapitalism veel suhteid selgitama mitmete ajalooliste jõududega, mis teevad talle lõppematuid probleeme: demokraatia, küllus ja kapitalism ise. Ühesõnaga: täpselt need nähtused, mida kapitalistlikud valitsejad
end väidavad kultiveerivat.

Plutokraatia vs demokraatia

Vaatleme kõige pealt demokraatiat. Meile öeldakse, et USAs käivad kapitalism ja demokraatiakäsikäes, siit ka väljend "kapitalistlikud demokraatiad". Tegelikult on kogu ajaloo vältel side demokraatia ja kapitali kontsentreerumise vahel olnud otsustavalt antagonistlik.. Umbes 80 aastat tagasi kommenteeris Ülemkohtu liige Luois Brandeis: "Me võime saavutada demokraatia või suure rikkuse koondumise väheste kätte, kuid me ei saa mõlemat". Rahalised huvid on alati olnud demokraatia vastu, mitte poolt.

Ka konstitutsioon enda voolisid jõukad härrasmehed, kes Philadelphias 1787. aastal kokku tulid, et korduvalt hoiatada demokraatia hukatuslike ja ääretult ohtlike tagajärgede eest. Lõppdokument, mida nad kokku kudusid, ei olnud kaugeltki demokraatlik, aheldatuna kontrolli, vetodesse ning kunstlikult loodud enamustesse; süsteem loodud pehmendamaks rahva nõudmiste jõudu.

Vabariigi algaegadel seadustasid rikkad kinnisvaratsensuse hääleõigusele ja ametikohtadele. Nad vastustasid kandidaatide otsevalimist (paneme tähele, et nende Valijameeste Kogu (Electoral
College) on ikka veel meiega). Aastakümneid võitlesid nad vastu ka ka hääleõiguse laiendamisele vaesematele sotsiaalsetele kihtidele nagu peavarjuta töölised, immigrandid, rassivähemused ja naised.

Ka tänapäeval eitavad konservatiivsed jõud mõningaid valimissüsteemi võrdsustavaid elemente nagu proportsionaalne süsteem, kohene runoff ja avalik kampaaniarahastus. Selle asemel jätkavad nad tõkete loomist, olgu siis läbi liiga keerukate registreerumismehhanismide, valijanimekirjade puhastamise (voter roll purge), ebasobivate valimisjaoskondade või elektrooniliste valimismasinate kaudu, millel on paraku pidevad "talitlushäired" konservatiivsemate kandidaatide kasuks.

Mõnikord on domineerivad huvid alla surunud väljaandeid ja radikaalseid proteste, kasutades politseid, arreteerimisi ning vanglaid - meetmed, mida hiljuti rakendati täie jõuga meeleavaldajate vastu S.Paulis Minnesotas Vabariiklaste Konvendi (Republican National
Convention) ajal 2008.
Konservatiivne plutokraatia üritab peale selle tühistada ka demokraatlikke sotsiaalseid võite nagu avalik haridus, munitsipaalmajad (affordable housing, case popolari), tervishoid, kollektiivlepingud, elamisväärne palk, väärikad töötingimused, puhas elukeskkond, õigus eraelu puutumatusele, riigi ja kiriku eraldatus, vabadus kohustuslikust rasedusest ning õigus abielluda ükskõik millise teovõimelise täiskasvanuga, vastavalt kahepoolsele soovile.

Umbes sada aastat tagasi arreteeriti ühe kokkupõrke ajal ameerika töölisliikumise liider Eugene Victor Debs. Oma kongis istudes ei suutnud ta kuidagi tõrjuda mõtet, et võitluses kahe erahuvi, töö ja kapitali, vahel ei ole riik erapooletu kohtunik. Riigi jõud - koos politsei, sõjaväe, kohtute ja seadusega - on eksimatult tööstusbosside poolt. Debs jõudis järeldusele, et kapitalism ei ole ainuüksi majanduslik süsteem, vaid terve sotsiaalne kord, mis manipuleerib demokraatia reegleid rahakottide huvides.
Kapitalismi liidrid esitlevad end jätkuvalt demokraatia esiisadena isegi, kui nad selle tähenduse pea peale pööravad ja mitte ainult oma kodus, vaid ka väljaspool nagu näiteks Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Aasias. Lähis-Idas. Iga rahvus, kes ei ole "investorisõbralik", kes üritab kasutada oma maad, tööd, kapitali, oma looduresursse erineval viisil ning arendada oma turgu teises suunas, hajamaiste kontsernide mõjuväljast eemal, riskib saada demoniseeritud ning sildi "oht USA rahvuslikule julgeolekule".

Demokraatia on korporatiivsele Ameerikale probleem mitte siis, kui see ebaõnnestub, vaid siis, kui toimib liiga hästi, aidates liikuda rahval võrdsema ning elamisväärsema sotsiaalse korra poole vähendades vahemaad (ükskõik kui vähesel määral) superrikaste ja ülejäänute vahel.Seega peab demokraatiat lahjendama ning pahupidi pöörama, lämmatama desinformatsiooni, meediasuitsu ja mäesuuruste kampaaniakuludega, koos kallutatud valimisvõitlusega ning osaliselt hääleõigusest ilmajäetud avalikkusega, tuues võltsvõidud rohkem või vähem poliitiliselt turvalistele enamusparteide (major-party) kandidaatidele.

Kapitalism vs küllus

Korporatiivsed kapitalistid ei levita küllust mitte rohkem kui demokraatiat. Enamus maailmast on kapitalistlik ja enamus maailmast ei ole ei küllane ega eriti demokraatlik. Piisab kui mõelda kapitalistlikule Nigeeriale, kapitalistlikule Indoneesiale, kapitalistlikule Taile, kapitalistlikule Haiitile, kapitalistlikule Colombiale, kapitalistlikule Pakistanile, kapitalistlikule Lõuna-Aafrikale, kapitalistlikule Lätile ja paljudele teistele Vaba Maailma liikmetele - täpsemalt Vaba Turu Maailmale.

Üks rikas, poliitiliselt haritud, kõrgete elustandardite ootustega ning tugeva õiglustundega rahvas, kes nõuab sotsiaalsete tingimuste parandamist, ei vasta plutokraatilises tähenduses ideaalse tööjõu ja painduva administreerimise nõuetele. Korporatiivsed investorid eelistvad vaest rahvast. Mida vaesem sa oled, seda kõvemini töötad selleks, et saada - vähem. Mida vaesem sa oled, seda vähem on sul varustust, et kaista end rikkuse kuritarvitarvitamise eest.
"Vaba turu" korporatiivses maailmas kasvab miljardäride arv kiiremini kui kunagi varem, samal ajal kui vaesuses elavate inimeste arv kasvab kiiremini kui maailma elanikkonna juurdekasv. Vaesus levib nagu rikkus akumuleerub.

Võtame näiteks USA. Ainuüksi viimase kaheksa aasta jooksul, samal ajal kui suured rikkused kogunesid rekordilise kiirusega, vajusid 6 miljonit ameeriklast vaesuse lävest allapoole. Perekondade mediaansissetulek on vähenenud 2000 dollari võrra, tarbijate võlg (consumer debt) on kahekordistunud, üle seitsme miljoni ameeriklase on ilma jäänud tervisekindlustusest, rohkem kui neli miljonit pensionist, samal ajal on kasvanud ka peavarjuta jäänute hulk ning laenu tagatiseks olnud eluasemete võõrandamine laenu katteks (foreclosures) on jõudnud pandeemia tasemele.
Vaid nendes riikides, kus sotsiaaldemokraatia on kapitalismi mingilgi määral kontrolli all hoidnud, õnnestus rahval teatud jõukust hoida. Mulle tulevad meelde eelkõige Põhja-Euroopa maad nagu Rootsi, Soome, Taani ja Norra. Aga isegi nendes sotsiaaldemokraatiates on rahval alati risk oma õigused kaotada.

On irooniline omistada kapitalismile majandusliku külluse geniaalsust kui enamuse materiaalsete olude parandamise katseid on kapitalistlik klass jõuliselt, mõnikord ka vägivaldselt maha surunud. Töölisvõitluse ajalugu pakub meile selle illustreerimiseks lõputuid näiteid.
Kui USA praeguses majanduslikus korralduses on elu veel talutav , siis ainult tänu miljonite inimeste tõsisele klassivõitlusele elutingimuste ning kodanikuõiguste eest, mis toob inimliku mõõtme südametusse majanduslik-poliitilisse süsteemi.

Elajas, kes iseend õgib

Ammugi tunnistavad poliitilised mõtlejad, et kapitalistlikul riigil on kaks rolli. Esmalt peab ta sarnaselt igale riigile pakkuma teenuseid, mida erasektor ei suuda usaldusväärselt arendada, näiteks avalik julgeolek ja liikluse reguleerimine. Teiseks, kapitalistlik riik kaitseb omanikke mitte-omanike eest, tagades kapitali akumuleerimisprotsessist tuleva kasu finantshuvide esindajatele, piirates samal ajal, nagu Debs oma vangikongist märkis, tugevasti töörahva nõudmisi.

On ka kolmas ülesanne, mida harva mainitakse. See seisneb kapitalistliku süsteemi enesehävitamise ärahoidmises. Vaatleme näiteks Karl Marxi osutatud kapitalismi olemuslikku vastuolu: tendents ületootmisele ning turukriis. Kiirusele ning palga vähendamisele keskendunud majandus, mis õhutab töölisi tootma järjest rohkem saades tagasi järjest vähem, on igaveses kokkukukkumisohus. Tagamaks omanikele maksimumtulu peavad palgad püsima madalal. Aga keegi peab toodetud kaupu ja teenuseid ka tarbima. Selleks peavad palgad olema
kõrged. Seega eksisteerib krooniline tendents - nagu praegugi näha - kaupade ja teenuste ületootminele ja töörahva tarbimisvõime kahanemisele omanikule hädavajalikust (necessities) madalamale.
Lisaks veel rahakate toimijate enesehävitamise, tihti ignoreeritud, probleem. Täielikult järelvalveta jäetuna hakkab finantssüsteemi aktiivseim juhtkomponent alla neelama vähem organiseeritud tuluallikaid.
Selmet koguda raha läbi toodete ja teenuste tootmise ning müümise raske töö, kasutavad need röövlid otseselt rahavoogusid majanduses endas. 1990-datel olime tunnistajaks terve Argentiina majanduse kokkukukkumisele, kui mõned kontrollimatult vabad turul tegutsejad koorisid paljaks ettevõtteid teenides suuri summasid ning jättes riigi tootmisvõime kaosesse. End vaba turu ideoloogiat täis kaaninud Argentiina riik aga viivitas oma ülesande ees päästa kapitalism kapitalistide käest.

Mõni aasta hiljem saabus Ameerika Ühendriikidesse miljardirööv, mille läbiviijateks korporatiivkonspiraatorid Enronist, WorldComist, Harkinist, Adelphiast ja tosinast teisest suurkompaniist. Ken Lay taolised insiderid muutsid edukad korporatsioonid paljasteks varemeteks, pühkides minema tuhandete töötajate töökohad ja säästud, et miljardeid tasku panna.

Need vargad võeti kinni ja nad läksid kohtu alla.. Kas see siis ei tõestagi, et kapitalism on võimeline enesereguleerimiseks? Mitte päriselt. Selle troostitu käitumise hukkamõist - mis tuli igal juhul liiga hilja - oli mitte kapitalismi, vaid demokraatia läbipaistvuse printsiibi ning vastutustunde tagajärg. Vaba turg iseenesest on amoraalne süsteem, milles puuduvad kitsendused, kui ostja risk (caveat emptor) välja jätta.

2008-2009 aasta katastroofis tekitas üha kasvav finantsülejääk rikaste klassile probleemi: ei leidunud piisavalt investeerimisvõimalusi. Leides enda rahakotist oodatust rohkem raha, millega ei osatud midagi peale hakata, suunasid suurinvestorid hiiglaslikke summasid olematutele kinnisvaraturgudele ning muudesse kahtlusväärsetesse seiklustesse, segusse hedge-fundidest, credit default swaps-dest, röövlaenudest ja millest iganes muust.

Ohvrite seas oli ka teisi kapitaliste, väikeinvestoreid ja suur hulk töölisi, kes kaotasid miljardeid dollareid hoiuseid ja pensione. Tõenäoliselt oli pearöövliks Bernard Madoff, keda kirjeldati "finantstööstuse kauaaegse liidrina". Madoff riisus jõukatelt investoritelt 50 miljardit dollarit, makstes neile raha, mida, tema enda sõnul, ei eksisteerinud. Plutokraatia sööb oma lapsi.
Keset varingut, 2008. oktoobris, tunnistab Föderaalreservi endine juht, vabaturu ortodokslik pooldaja, Alan Greenspan, Kongressile, et ta eksis oodates, et suure kapitali akumuleerimise (mis pidi kuhugi investeeritud saama) all ägavad finantshuvid hakkaksid ühtäkki ennast kontrollima.

Klassikaline laissez-faire teooria on isegi jaburam kui Greenspan sellel paista laskis. Tegelikult väidab see teooria, et igaüks peaks püüdlema oma isekate huvide piiranguteta rahuldamisele. Ohjeldamatu võistlus peaks oletuslikult tekitama maksimaalse kasumi kõigile, sest vaba turgu valitseb imetabaselt healoomuline "nähtamatu käsi", mis optimeerib kollektiivseid tulemeid ("Ahnus on hea").
Kas 2008-09 aasta kriis tulenes kroonilisest ületootmissuundumusest ning kapitali hüperakumulatsioonist nagu Marx ütleks? Või on hoopis Bernard Madoffi sarnaste isikliku ahnuse tagajärg? Teiste sõnadega, kas probleem on süsteemis või isikutes? Tegelikult ei ole välista need kaks teineteist. Kapitalism aretab korruptiivseid kurjategijaid ning premeerib neist kõige põhimõttelagedamaid. Kuriteod ja kriisid ei ole mõistuspärase süsteemi irratsionaalsed hälbed. Vastupidi: need on ebaratsionaalse ja amoraalse süsteemi mõistuspärased tagajärjed. Veel hullem, järgnevad miljardilised valitsuse päästerõngad muudetakse uuteks röövimisvõimalusteks. Riik mitte ainult ei kuku läbi oma reguleerimiskatses, vaid muutub ka ise röövliks võttes summasid föderaalsest rahamasinast, jättes maksumaksjad veritsema.

Needsamad, kes meile ette heidavad, et jookseme valitsuselt "armuandi anuma", tormavad seda ise esimestena tegema. Korporatiivne Ameerika on alati nautinud grants-in-aidi, laenugarantiide ning muude föderaalsete subventsioonemehhanismide sarnaseid meetmeid. Aga 200-2009 aasta "päästeoperatsioon" andis rekordtoiduse avalikust söögikotist. Rahandusministeerium (Ministry of Treasury), parempoolne lombakhani jagas suurematele pankadele ja finantsühingutele rohkem kui 350 miljardit - ja me ei räägigi 4000 miljardist, mille andis Föderaalreserv. Enamus nendest pankadest, sealhulgas JPMorgan Chase ja Bank of New York Mellon, kinnitasid, et neil ei ole mingit kavatsust teada anda, kuhu saadud raha läheb.

Teame kindlalt, et suurpankurid on kasutanud osa päästefondist, et osta väikeseid panku ning toetada mõningaid teisi üle ookeani. Mõnede tähtsamate pankade tegevdirektorid ning juhatajad kulutavad päästeraha suurejoonelisteks ettevõttepreemiateks ja oma muinasjutulisteks spa-puhkusteks. Samal ajal, kui Citygroup ja Bank of America vallandasid tuhandeid töötajaid esitades endale küsimuse: milleks meile see raha eelkõige anti?
Samal ajal kui sadu miljardeid dollareid antakse katastroofi põhjustanud inimestele, jätkab kinnisvaraturg varisemist, laenud on halvatud, töötus tõusnud ning ostujõud vajunud ajaloolisse miinimumi.

Kokkuvõttes, vaba turu korporatiivne kapitalism on loomu poolest alalises puhkemisohus katastroof. Tema olemuseks on eluslooduse muundamine kaubamägedeks ning kaubamäed surnud kapitali hunnikuteks. Kui ta jätta ainult omaenda vahenditega, siis paiskab kapitalism oma "ebamajanduse" (diseconomy) ning mürgi avalikkuse ja elukeskkonna peale - ja lõpuks alustab eneseõgimist.

Majandusliku võimu hiiglaslik ebavõrdsus meie ühiskonnas on tõlgendatav poliitilise võimu suurejoonelise ebavõrdsusena, mis teeb demokraatlike reeglite järgimise praktiliselt võimatuks .
Kui Korporatiivse Ameerika rüütlid tahavad teada, mis tõeliselt ähvardab "meie elustiili", siis on see nende elustiil, piiramatu varastamine nende endi süsteemilt, hävitades just seda vundamenti, millel see rajaneb, just seda kogukonda, millest nad nii külluslikult toituvad. "

Michael Parenti sai oma PhD Yale'i Ülikoolist, ta on õpetanud
arvukates ülikoolides nii USAs kui väljaspool seda, olles ka kahekümne
raamatu autor. Koduleht: http://michaelparenti.org/

Foto Oudekkilt
Link Kaheksanda Mai Liikumise tõlkele