Ühe kevadpäeva tähendus

Oma igapäevast tiiru ajalehtedes tehes leian selle artikli, mis toob minusse suurema kevade, kui see, mis praegu väljas puhkemas.
See räägib sellest, kuidas eile tulid kokku 40 000 inimest Casal de Principe´sse, camorra peakvartalisse, et meenutada ühte mõrvatud preestrit, kes oli veendunud, et kristlus, et kirik on täiesti kokkusobimatu mafiatega. Ta pidas vajalikuks ka sakramentide mittevõimaldamist neile, kes on end camorra saastaga määrinud.

Poolteist aastat tagasi pidas seal loengut Roberto Saviano, tühjade toolide ning seintele kirjutatud solvangute vahel. Aga eile oli Casal de Principe täis inimesi ja ainuüksi see on samm edasi. Nii nagu on samm edasi julgete katoliiklastest preestrite hääl, kes oma usku tõemeeles tunnetavad ja mitte silmakirjalikkuses ei ela.

"Üks sõdiv maa. Võitlevate vägedega, kaotatud ja võidetud lahingutega, surnute ja haavatutega, kangelaste ja reeturitega. Jah, sõda. See on kujutluspilt, mis jääb pitserina meelde siin, Casal de Principes, "Campania feroxi" poolt laastatud. Prügi, mürgid, guappod, mõrtsukad, ausad ja ebaausad, hävituse haavad külade, maa ning inimeste elude peal. Ja nagu igas sõjas, on ka siin ellujäänud, lesed, langenute orvud, vennad ja vanemad. Nende jaoks on olemas ka presidendi poolt välja antud medalid. Selle mälestuseks, mida juba 14 aastat hoiavad kangekaelselt elus "Libera" ja don Ciotti, preester ning mälutu ja resignerrunud Itaalia kriitiline südametunnistus.
"Ma enam ei või! Igal aastal järjest pikeneb mafia, camorra ja ndrangheta ohvrite nimekiri," ütleb ta lavalt 40 000 inimese ees, kes on tunud sellele Lõuna-Itaalia maalapile kogu riigist. Ka Põhjast. Et mitte unustada, aga ka selleks , et karjuda "eetika vabastab ilu".

Imeilus ja naiivne hüüdlause sellel poliitikute poolt solvatud maal, kes jahuvad legaalsusest ilma kunagi kasutamata sõna "camorra". Mölisejad, kes saavad hääli ning käske bossidelt.
Aga see hüüdlause meeldib ühele vanale mehele. Tema nägu on selliste hulgast, keda varem võis Lõunas tihti kohata. Lai ja siiras, kortsudega, mille on näole jätnud vaevalisea töös möödunud eluaeg. See on Gennaro Diana nägu.
Tema poja nimi oli Giuseppe, don Peppino, preester, kelle mafia tappis 19.märtsil 15 aastat tagasi.
See päev oli pühendatud temale. Tema nägu on sümbolina trükitud plakatitele ja särkidele, loosungile, mis lava ette riputatud. Üks katoliiklik "Che Guevara" kooliõpilastele. Vana Gennaro vaatab enda ümber ja naeratab:
"Nad tapsid mu poja, aga sealt algas nende kaotus. Camorra ei ole võitnud."
Tema kõrval Iolanda, Gennaro abikaasa, musta riietunult ja teine poeg Emilio.
"Õhtul enne mõrva palus don Peppino oste zeppoleid (maiustused) San Giuseppe (isade pühaku) päevaks. Meie kandis on nii tavaks."
19. märtsil 1994, kell 7 hommikul tungis casalese camorristide grupp kirikusse. Sel kellajal oli vähe usklikke ning don Peppino oli ilma igasuguse kaitseta. Mõrtsukad tulistasid. Tapsid altari ja Jeesuse püha näo ees, nagu tapeti monsinjoor Romero Salvadoris.

Lavalt kõlab üks Vasco Rossi laul.
"Voglio trovare un sensa a questa storia"/"Tahan leida mõtet sellele loole."
Jah, milline on mõte sel lool, mis räägib ühe preestri surmast?
"See on camorra metsik jõud," vastab Emilio Diana "Bossid ei kannatanud välja , et üks preester räägib kirikus nende, puutumatute, vastu."
"Armastusest oma rahva vastu ei ole ma vait," ütles don Peppino, kel olid väga selged ideed oma maa pahede kohta."
"Tsiivilsete institutsioonide lagunemine lubas camorral hiilida selle kõikidele tasanditele. Camorra täidab Riigi tühja kohta, mis väljendub administratsioonides koruptsiooni, venitamiste ning teenete kaudu. Niimoodi muutub camorra hälbeliseks Riigiks, paralleelseks selle ametlikuga."

Eile nagu täna.
Kõik on samamoodi sellel maal, kus bossid valivad linnapäid ning saadikuid, kus Berlusconi valitsuse üht võimast allsekretäri, Nicola Cosentinot, on viie pentito (mafia endised kahetsenud kaastöölised, kes magistratuuriga koostööd teevad) poolt osutatud kui referenti camorristide klannidele, kes tegelevad, prügiäriga, kaubanduskeskuste, ehitustööde ning euroopa fondide kasutamisega.
Neid kutsutakse "casalesi" (pärit Casal de Principest).
Aga "casalesi" ei ole mite ühe klanni, vaid ühe rahva nimi, on kirjas loosungil.
"Ka minu isa oli casalese," räägivad Federico Del Prete lapsed. Tema oli ametilt tänavamüüja, ametühingutegelane kutsumuselt.
Raevust ja kodanikutundest andis üles pettuste kordasaatjaid ning väljapressijaid. Ta tapeti 18.veebruar 2002.
"Isa jäeti üksi. Ta avastas kilekottide racket´i (kilekotid, mida sundkorras kõik tänavamüüjad kasutama pidid), mis tõi tulu 5 miljonit eurot. Del Prete andis nad üles ning talle anti "juhuihukaitse", mis ei toiminud iga päev."
Kui Federico lapsed lavale lähevad, et medalit vastu võtta, siis hoiavad nad käest kinni.
Nendega koos Domenico Noviello pereliikmed. Ka tema oli väikeettevõtja, kes andis kohtusse väljapressijad. Ka tema oli üksi ja ka tema tapeti oma julguse pärast.

"Ja nüüd aitab! Basta!" tõstab don Ciotti häält lava peal.
"Kirik peab ütlema kõval ja kindlal häälel, et mafiaga seotud mehed ja naised, nende käsilase ja toetajad, peavad Kirkust välja jääma."
See on sõda, mida peab konkreetsetet tegudega sõdima, "töö, sotsiaalne õiglus, julgeolek"
Sest kõige ohtlikum mafia on sõnade mafia.
"Aga sõnades oleme me kõik olemas, alati" ütleb don Ciotti melanhoolselt.

Tänanest "L'Unità"st

PS. 2003 mõisteti selles mõrvas süüdi eluaegse vanglakaristusega Nunzio De Falco (hüüdnimega o lupo/hunt).Tema advokaadiks oli Geatano Pecorella, Berlusconi ex-advokaat, Saadikutekoja Õiguskomisjoni president (!?). Irooniline, kas pole?

Irooniliselt võime siia lisada ka omapärase kokkusattumuse, et o Lupo´t /Hunti kaitses Pecorella (tõlkes "lambatall")