...on mul südamest kahju, et asjad on niimoodi. Et kisub kuidagi viltu.
Olen Pescina üle torisenud nii suusõnaliselt, kui siin blogis.
Olen kirjutanud ka sellest, mille üle olen tänulik vaatamata vastastikusele kõõrdi ning altkulmu vaatamisele.
Olen seletanud tuttavatele, et tuhandete kilomeetrite pikkune vahe Tallinnast Rooma ei tekitanud mul kohanemisraskusi, et tundsin ennast kohe koduselt ja vastuvõetult, aga 123 km, mis Roomast Pescinani viivad, lahutavad kahte eri maailma. Üks oli/on valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja iroonia, tugev reaalsustaju, aga optimism. Teine oli/on külmus ja kinnisus, umbusk ja taktitundetus, resigneerumine, halvasti täidetud igavus.
Aastaid läks mul aega, enne kui suutsin leida oma olemisviisi, omad eelised, omad tugipunktid sellel ompärasel maanurgal, mille nimeks on Marsica.
Nüüd veedame siin aastas ühe kuu selleks, et vana kodu tuulutada ning suve soojemal ajal jahedust nautida.
Pescina(ilmselt kogu Marsica, Abruzzo edela-osa)on üks ajas üsna muutumatu paik. Vittorio tavatseb ütelda oma sünnikoha kohta, et 50 aasta jooksul on siin ainult tänavalambid vahetunud. Aga ometi on siingi mingit tendentsi märgata. Pahemuse poole, minu meelest.
Elanikke on siin peaaegu 5000. Kunagi oli kõik kas karjused või põlluharijad. Mu ämma vanemad pidasid kitsi ja sellest jäigi kogu perele hüüdnimi Crapar'("crapa" kohalikus murdes, it. keeles "capra" -kits). Aga Zauridel, mu ämma perel, on kaks haru - Crapar' id ja Inguastit'id.
"Inguastito", samuti murdelist päritolu hüüdnimi, aga natuke halvamaiguline, tähendab seda, kellel kunagi küllalt ei ole, kes ei oska piiri pidada. Vittorio suguvõsa Inguastit'- sugulastega suheldes pean tunnistama selle hüüdnime fantastilist paikapidavust läbi mitme sugupõlve...
Siinsed hüüdnimed vääriksid lausa omaette postitust.
Nüüd ei peeta enam muidugi selliseid ameteid. Nüüd käib enamus tööl, kas Avezzanos (suurem linnake 40 000 elanikuga 30 km kaugusel), L'Aquilas, Pescaras või Roomas. Põldu peavad veel ainult vanainimesed. Paar päeva tagasi rääkisime ühega neist, kes kurtis, et kogu ta pere nõuab, et ta oma maalapi sinnapaika jätaks, sest supermarketist on odavam, puhtam pealekauba - ei määri riideid. Kellel põlde hektarite kaupa, need kasvatavad juurvilju ka hulgimüügiks, aga hinnad on keskmiselt 20 senti kilost, samal ajal kui poodides müüakse samu juurvilju 2 euro eest. Ei tasu enam ära ja töö on tõesti raske.
See eakas talumees, kellega rääkisime, oli kibestunud: "Noored peaksid traktoritega Rooma minema. Nõudma ja revolutsiooni tegema. Mina olen 75 aastane..."
Noortel on ükskõik.
Pescinas võetakse auto ka selleks, et 200 m kaugusele minna, laenatakse raha selleks, et Cavalli mantlit ja Armani teksaseid osta.
Maa on viimane asi, mis neil meeles mõlgub ja ometi on see siin ainus rikkus.
Näen tahtmist võtta igalt poolt, kust võtta annab, ilma selles eest hoolitsemata. Kel vähegi võimalik, ostab korteri uutes ridaelamutes, jõukamad panevad vanaisalt päranduseks saadud maalapile uhke villa. Miski pole pescinalasele magusam, kui nautida teiste külaelanike kadedust (Pescinast pärit kirjaniku Ignazio Silone tänaseni kehtiv tähelepanek).Keegi ei taha rekonstrueerida olemasolevaid hooneid, sest "need pole ju rahaliselt midagi väärt". Selle tõttu ongi Pescina keskel rohkesti unarusse jäetud maju, mille puruneva krohvi peale on kleebitud silt "Vendesi" - müügil.
Selle kõige juures on mul tegelikult väga kahju, kui näen seda iseenesest väga kaunist paika hoolimatuse käes virelemas, kus palju jääb tegemata inimestevahelise vimma ning vägikaikavedamise tõttu.
Kummaline energia sel kohal...
Olen taas õnnelikult roomlanna, aga tegelikult on mul kahju, et üks mu kunagine kodukoht on sellisel teel.
