Homme kell 3.32, ööl 5. ja 6.aprilli vahel, magab muu maailm oma tavalist und.
L'Aquila mitte. Kuidas saada sõba silmale, kui jõuab taas kätte päev ja kellaaeg, mis muutis alatiseks su elu.
L'Aquila ja tema ümbuskonna külad on täna, aasta pärast maavärinat, sama viirastuslikus seisundis. Telkides, päris lahtise taeva all, pole enam kedagi. Kes on leidnud mingi elamislahenduse omapead, kellele on anutd korter kiiruga üles kerkinud "new town'ides", keegi on ikka veel ranniku-Abruzzo hotellides, sõites iga päev maha hulga kilomeetreid (ca 150 edasi-tagasi) et töökohani jõuda või et lapsi kooli viia.
Endistel elu täis piazzadel valitseb vaikus, mis elanikel klimbi kurku toob. Nende kodu, nende aastasadade vanune ajalugu, nende identiteet on ühtäkki hapraks ja õhuliseks muutunud. Piazzade asemel saadakse nüüd kokku kaubanduskeskuses - vanaisadest kuni lastelaseni. Pidepunktiks, sotsiaalse elu keskmeks on suur tarbimiskatedraal nimega "L'Aquilone".
"L'Aquila bella me come eri prima te voglio revedé," laulab põikpäine "kärurahvas", kes ämbrite ja kärudega rusudeookeanist igal pühapäeval eemaldavad seda tilka, mis nende võimuses.
Nüüd on möödas esimene aasta.
Rongkäigud tõrvikutega, mälestusmissad toimuvad täna õhtust kuni homme hommukuni paljudes Abruzzo linnades ja külades.
Ka seda on vaja - et minevikuga lepitust otsida ja et ennast taas oma tuleviku peremehena tunda.
1 kommentaar:
Olen ilmselgelt viimase aasta silmad kinni ringi vaadanud või kes teab millega hõivatud olnud, sest kuulen sellisest maavärinast esimest korda, ja see ei tekita just meeldivat meeleolu! Aga siin on alati tore lugemas käia, saan nii mõndagi uut teada! Tervitused Sulle Kristel!:)
Postita kommentaar