esmaspäev, veebruar 28, 2011

"Euro on euro"- Ascanio Celestini

"Oli kord üks väike riik. 
Väikese riigi väike president oli Tony Mafioso. Tony Mafioso oli Tony Mafioso ning räägiti, et ta tegeles innukalt kuritegevusega (mõnikord isegi enda teadmata), aga kuna ta oli väikese riigi väike president, siis tegi ta seadusi, mis vähendasid karistusi.
Räägiti, et ühel heal päeval tundis Tony Mafioso ennast kurva, üksildase ja mahajäetuna. Ta tundis ennast vanana. Ja läks lõpuks kohtuprotsessile.

Sel päeval läks Tony Mafioso kohtuprotsessile ning ütles:
"Daamid ja härrad,
tean, et paljud teist tahavad teada, kust võtsin ma rahad oma ettevõtete rajamiseks, kui palju sain ma nendest kasu, kui palju raha investeerisin, et ajada püsti üks keeruline mehhanism, kus on kõrvuti seaduslik ja ebaseaduslik.
Raha, mu härrased!
Mu käte vahelt on jooksunud läbi rahajõgesid. Ma tean kõike rahast.
Sellepärast ütlengi teile, et täna siin mõistes kohut minu üle , ei mõista te kohut lihtsalt ühe inimese üle. Te ei mõista te kohut ühe poliitku ja riigitegelase üle. Teie, mõises kohut minu üle, mõistate kohut raha üle.

Ma tean, et paljud teist peavad silmakirjalikult ebaseaduslikuks, räpaseks võtta euro ja osta selle eest ära üks kohtunik samal ajal kui peavad täiesti seaduslikuks, normaalseks osta euro eest tassi kohvi. Aga härrased!! Üks euro on ikka vaid üks euro!! Kui on tõsi (ja see on tõsi), et kilo tina kaalub sama palju kui kilo õlekõrsi, siis on ka tõsi, et üks lapselt välja petetud euro on väärt ei vähem ega rohkem kui heategevusse antud euro. Sest euro on ikka euro.
Üks euro narkootikume maksab sama palju kui euro leiba, sest euro on euro.

Härrased, juba oma helge karjääri alguses teadsin ma, et pidin enda kontrolli alla saama avaliku arvamuse. Sellepärast ostsin televisioone ja ajalehti. Täna omistan ma ajalehti, mis võivad end ajalehtedeks nimetada ainult sellepärast, et esimesel leheküljel on kirjas "Il Giornale"/"Ajaleht".
Aga ma tunnen ajakirjanikke ja tean, et sama rahaga võid sa palka maksta ausale ajakirjanikule ja ebaausale ajakirjanikule. Sest euro, mille annad vabale ajakirjanikule, maksab sama palju kui euro, mille annad tagumikulakkujale. Ja kui sul on võimalus saada tagumikulakkuja, mis põhjusel peaksin ma siis selle raha andma vabale inimesele.!?!Euro on ju euro!

Mu härrad, paljud inetllektuaalid peavad teid labasteks ja võhikuteks, kuna veedate palju aega teleka ees vaadates kõiki neid sigadusi. Nad ütlevad teile, et peate lugema romaane, minema teatrisse või vaatama "väärt" filme. Teie aga jääte ikka oma diivani peale istuma vaadates sigadusi. Kas teate, miks? Sest ka teie teate väga hästi, et üks euro kultuuri maksab sama palju kui euro ignorantsust. Sest euro on euro.

Teie poeg tahab jalgpalli ja te ostate talle selle. Pärast vaatate etiketilt, et pall on tehtud vaesel maal teisel pool maailma, võib-olla mõne teie pojaga samavanuse lapse poolt ja kes on ehk vahepeal ka ühe neeru ära müünud. On ju nii, eks? Aga kuna üks ühe neeruga lapse poolt tehtud pall põrkab sama hästi kui pall, mis on tehtud määramata ajaga lepinguga tòòle v+etud töölisel. Euro on euro! Sest üks õiguste peale kulutatud euro maksab sama palju kui euro, mis on kulutatud orjuse peale, mu härrased.

Teate ju "Monopoli"mängu?
"Monopolis" on raha, mis muidu ei vääri midagi, aga mängus on ta kõik. Ütleme, et umbes nagu sularaha, mida iga päev kasutame.
"Monopolis" ei saa sa spekuleerida maavärinajärgse ülesehituse pealt. "Monopolis" ei ole võimalik prügiga rikkaks saada. "Monopolis" ei saa litsidesse minna. Ja miks? Lihtsalt sellepärast, sest "Monopolis" pole prügi, seal pole maavärinaid ega litse.
Aga...VÄLJASPOOL "Monopoli", reaalses kapitalistliku ühiskonna mängus on kõik olemas ja me teame, et kapitalismi ühe seaduse kohaselt, kui üks asi esksisteerib, siis saab seda osta ja müüa.
Härrased, rahaga saate ehitada kaevusid ja anda juua janustele aga saate ka panna. suurettevõtete kanna alla valitsusi.
Rahaga võib teha kõike. Rahaga võite maksta kinni haiguslehe Mirafiori (FIAT) paksule naistöölisele, kellel on ka vuntsid, aga sama raha eest võite saada 17 aastase leopardimustrilise seelikuga escorti, kes tantsib kah veel!
Rahaga saate täita viljaladusid, aga sama rahaga saate täita relvaarsenale.

Mu daamid ja härrad! Mina olen Tony Mafioso ja ma ütlen teile, et kui ma ka oleksin akumuleerinud oma elu jooskul ebaseaduslikke miljardeid, siis pole ma seda mitte teinud armastusest illegaalsuse vastu, vaid raha pärast.
Sellepärast ma, Tony Mafioso, ütlen teile, et täna siin mõistes kohut minu üle , ei mõista te kohut lihtsalt ühe inimese üle. Te ei mõista te kohut ühe poliitku ja riigitegelase üle. Kui te täna mõistate süüdi minu , siis mõistate süüdi kapitalismi!"

pühapäev, veebruar 20, 2011

Sest Sanremo on Sanremo (3)

Selleks aastaks on siis jälle festival läbi. Ei olnud laule, mis mulle väga meeldinud oleks. Oma isikliku statistika kohaselt kuulen üht mõistlikku laulu umber iga 4-5 aasta tagant. Viimati juhtus see aastal 2009, niiet pean vist veel paar aastat ootama...

Sanremo laulufestivali üks olulisemaid aspekte on conduttore (saatejuht vist, kuigi tegemist on kontserdiga), lava peremees. Ja tahan kohe öelda, et see tänavune Gianni Morandiga oli meeldiv. Viimastel aastatel on neid Aristoni teatri lavalt palju läbi käinud, aga Morandi oli nendest parim. Kui jätta kõrvale üliprofessionaalne Pippo Baudo (kes on festivali juhtinud 13 korda, seega "konkurentsist" väljas) ja koomiline Raimondo Vianello (1998), kes oli klass omaette, siis tulebki mulle kohe pähe Morandi. Ja mitte sellepärast, et ta jumal teab mis kõrget taset oleks üles näidanud. Vastupidi. Ega see oligi peaaaegu võimatu kahe eriliselt oskamatu vallettaga (Rodriguez ja Canalis) ning distsiplineerimatute Luca ja Paologa.
Gianni Morandi on erakordselt umile, tagasihoidlik ja viisakas. Ta on nagu keskmine inimene, kes suursündmuste ajal ei ole glamuor, vaid kohmakas. Ta on nagu meie.

Festivali külalistega intervjuusid tehes- Roberto De Niro oli tema vastu veidi ebaviisakas, Monica Bellucci põhjusetult üleolev, Massimo Ranieri üritas temast laval üle olla ( ha rubato la scena, nagu siin öeldakse). Aga kui Take That tund aega proovidele reedel hiljaks jäid, siis sai Morandi kurjaks, öeldes ülbele Williamsile "You are not professional. This is not the way." Tuli mängu panna organisaatorite diplomaatia, et briti grupp koju poleks läinud.

Aga kõigele vaatamata on ta sümpaatne oma lihtsuses.
Sellepärast on õigus nendel telekriitikutel, kes ütlevad, et teised oleks Morandi asemel maatasa tehtud, aga tema tunnistati "võitjaks", sest Morandi on nagu meie Forrest Gump.

Jäin lobisema...
Ok. Kes siis võitis?

 "Sest ideed on nagu liblikad
ei saa neilt tiibu võtta
Sest ideed on nagu tähed
ei saa neid tormid viia
ideed on justkui emade hääled
kes arvasid olevat kaotanud
nad on nagu jumala naeratus
selles universumipiisas

Ütle mulle ikka - kallis
Ütle mulle alati - kallis
ükskord saab otsa see neetud öö
sest meie täidame ta siit
muusika ja sõnadega"

Laulu esikohale tulemine oli kergesti etteaimatav, pühendatud esitaja poolt itaallastele ja eriti naistele.
Minu meelest  meloodia natuke banaalne, sõnad ilusad, kuigi olemuselt meenutasid need liiga Ivano Fossati vana  (imekena) lugu "Una notte in Italia". Aga olgu...

Teiseks tulid Emma ja Moda'- laul mittemidagiütlev, aga mainimist väärib lauljate convinzione, veedumus ja usk esitatavasse.

Kolmas oli igihaljas Al Bano. Juma teab, miks. Vist on seletus sõnas "igihaljas"

Ahjaa, nagu vist olete isegi kuulnud, võtab Itaalia seekord osa Eurolaulu festivalilt. Selle lauluga:


Raphael Gualazzi, võitja noorte sektsioonis, oli mõni nädal tagasi veel täiesti tundmatu. Selle eest on tal vägev manager -Caterina Caselli.
Laulul ei ole minu arvates mingit sädet ega eripära. Paolo Conte tegi samalaadseid asju juba aastakümneid tagasi. Ainsaks positiivseks küljeks tubli Fabrizio Bosso trompet Ei tea, kas pole liikvel midagi paremat või ei suuda nad läbi "vaba"muusikaturu lihtsalt suurema publikuni jõuda...

Eks igal Sanremol (ja mitte ainult Sanremol) ole oma aja nägu ja kui ta peeglisse pilgu heidaks, siis vaataks sealt vastu Suur Keskpärasus, triumfeeriv ja enesega rahuolev.


reede, veebruar 18, 2011

Sest Sanremo on Sanremo (2)


Kolmas päev laulufestivalil oli pühendatud ühtse Itaalia varsti kättejõudvale 150ndale sünnipäevale. Seega ei esitatud mitte võistluslaule, vaid itaalia muusikatraditsiooni ajaloolisi lugusid. Ükski nendest interpretatsioonidest ei olnud aga minu meelest tähelepanu väärt. Parim ehk Roberto Vecchioni " 'O surdato 'nnamurato" (kuigi Massimo Ranieri variant jääb ületamatuks). Mõned aga oleks kohe võinud olemata olla. Nagu näiteks Giusy Ferreri... Aga noh - oleme vähemalt rahul püüdega  tähtpäeva suurejooneliselt meeles pidada.
On hulk inimesi, kes selle üle nina kirtsutavad. Põhjaliigalased näiteks. Ja Bolzano provintsi president Luis Durnwalder ei taha kah sellest kuulda, kuigi selle autonoomse regiooni linnapead saavad riigilt enam resursse kui ülejäänud.
Poleemikat oli vaja teha ka vaba päeva pärast 17.märtsil. Et on kriisiaeg ja tuleb töötada, ütles Töösturite Liidu esimees Marcegaglia. Normatiivide lihtsustamise minister põhjaliigalane Calderoli (kas pole kena ministeerium??) kiitis takka. Olevat hullumeelsus. Täna aga otsustati õnneks, et jah, teeme sellest siiski pidupäeva, kuna tuleb vaid korra 50 aasta jooksul.

Nagu oli ette aimata, sai eilse õhtu naelaks lauludega mitteseotud Roberto Benigni pikk ja ääretult kaasahaarav etteaste Itaalia ja tema hümni kohta, mis algas elutervelt hullumeelse saalitulekuga valge hobuse seljas tricoloret lehvitades. Ja jätkus imeilusa lectio magistralisega, millest saan siia tuua kahjuks vaid mõningaid lauseid.

"Itaalia on ainus maa terves maailmas, kus enne sündis kultuur ja seejärel rahvus"

"Cavour, Mazzini, Garibaldi väljusid poliitikast vaestemana (kui sinna sisenedes), aga jätsid rikkuse  meile. Haruldane asi."

"Meie lipp on ainus, mis tuleb maailma suurimalt poeedilt (Dantelt). Armastage seda lippu."

"Ärgakem, sest ainus viis oma unistusi ellu viia, on üles ärgata"

Kulus ära ka torge Põhjaliiga liidrile Umberto Bossile, (kui see oli kord torisenud lause üle hümnis:"Itaalia on ärganud ja Scipio kiivri pähe pannud. kus on Võit? Langetagu ta pea, sest Jumal lõi ta Rooma orjaks"/vabandage toortõlke pärast :)), et Itaalia ei ole Rooma ori). 
"Aluseks, armas Umberto, on selles lauses  Võit (kui jumalanna) ja mitte Itaalia". Bossi ja tema poliitkasse trügiv järglane 20nene Renzo pole just kooliainetes eriti tugevad.

Õiges kohas oli ka meeletuletus kui palju väärt mehi ja naisi jätsid selle idee eest oma elu. Üks idee, mil on igavene väärtus.

Muidugi on Itaalia ühendamises ajaloolisi aspekte, mis ei ole nii väga üheselt ja positiivselt võetavad ning millest on viimasel ajal palju räägitud. Kindlasti aga ei olnud eile koht ja aeg, kus hakata i-dele punkte peale panema. Eile oli õige hetk näha seda, mis meid ühendab. Bolzanost Palermoni. 
Sõnum läks pärale, sest Benigni esinemise ajal oli ligi 20 miljoni vaatajaga tipp-hetki. Midagi see ikkagi tähendab...



Benigni kirg on niivõrd ehe, et seda ei saa kuidagi ei retoorika ega patriotismi pähe võtta. Ja, nagu ütles Benigni isegi, ei ole midagi ilusamat kui terve patriotism. Arvan, et sellest on praegusel hetkel tõesti natuke puudus. Kui kõike kiputakse mustades värvides nägema ning maha tegema, ükskõik kui õigustatult, siis võime oma teelt kõrvale kalduda. 
Ilusal, mis minevikus, ei tohi kunagi ununeda lasta.
Väärtuslikku, mis olevikus, on mõnikord raske näha, aga seda peab ka TAHTMA näha. Sellele peab ruumi andma. Seda peab kaitsma ja sellest peab vaimustuma. Seda küll igal hetkel, mitte ainult tähtpäevadel. Õnneks on meil niivõrd palju, millest vaimustuda.

Oma etteaste lõpus kujutas Roberto Benigni ette, kuidas laulaks seda hümni üks tollaegne Itaalia ühtsuse eest võitlev nooruk, kel ei tule und ning kes tähistaeva all mõtleb mitte sellest, kuidas kaitsta mitte oma isade maad, vaid oma laste tulevikku. Teades, et järgmine päev võis viimaseks jääda.   
Ja sellisena ta selle hümni meie ette tõigi.



Ühtäkki oli muusika. Ühtäkki oli poeetika.
Ühtäkki oli suur uhkus olla itaallane.
Just see, mida me vajasimegi.





kolmapäev, veebruar 16, 2011

Sest Sanremo on Sanremo (1)

Kõik kiruvad selle mõttetust, aga enamus vaatab seda siiski.
Juba kuu aega enne hakkab pihta suur jahumine saatejuhi ja vallettade (näitsikud, kes laval saatejuhi kõrval paar lauset ütlevad) ümber. Festivalilt väljajäänud lauljad õiendavad, et nende vastu käib komplott. Osalejad tõotavad tuua sinna sajandi laulu.
Ja järjekindlalt istub pool Itaaliat 5 õhtut järjest teleka ees, kuulates enamuses mittemidagiütlevaid laule, mida aasta hiljem keegi enam ei mäleta...
Kõik telekanalid teevad ülekandeid, et kus keegi midagi ütles ja milline oli riietus.

Igal aastal jälgib Sanremo festivali 9-12 miljonit itaallast. Mina ei ole erand.
Natuke sellepärast, et meie pere põhisissetulek tuleb Vittorio muusiku elukutsest. Kuidas saamegi ignoreerida suurimat muusikasündmust?
Veidi ka sellepärast, et ei või iial teada...äkki juhtub ime ja kuuebki mõnda tõsiseltvõetavat laulu.
Siiski tuleb sealt aeg-ajalt väga ilusaid asju, nagu Vasco "Vita spericolata" , Boccelli "Con te partirò"(Eestis vist rohkem tuntud internatsionaalses versioonis "Time to say goodby"),Patty Pravo "Dimmi che non vuoi morire" ,Malika Ayane "Come foglie", Bertoli "Spunta la luna dal monte", Zucchero "Donne" . Rääkimata vanadest hittidest nagu "Che sarà" (Jose Feliciano), Volare" (Domenico Modugno), "Mille bolle blu"(Mina), "Il ragazzo della via Gluck" (Celentano), "Vacanze romane" (Mattia Bazar) jne. jne.
Ja veidi ka sellepärast, et Sanremo on natuke selline ühine rituaal, kõigele vaatamata.

See tänavune festival on 61ne. Algas eile ja kestab laupäevani.
Juhib Gianni Morandi, vallettadeks "skandaalne" Belen Rodriguez ning "proua Clooney" - Elisabetta Canalis. Toetajateks (spalladeks) koomikud Luca Bizzarri ja Paolo Kessisoglu.

Esimene päev tõigi kohe poleemikattekitava etteaste Lucalt ja Paololt. Võtsid ühe Gianni Morandi vana Sanremo laulu ning tegid sellele uue teksti, pühendusega kahele "suurimale itaalia koomikule", kana kitkuvatele Alamkoja presidendile Gianfranco Finile ning peaminister Berlusconile - "Ti sputtanerò". Eesti keeles ehk "Teen su nime täis"
Selles on juttu Rubyst ja seksipidudest, Fini ebaselgest kinnisvaraafäärist Monte Carlos ja nende kahe omavahelisest arveteõiendamisest lõpusõnadega "aga 6.aprillil lähed kohtuaulasse vaid sina".

Einoh, muige võttis küll näole, aga...

..aga millegipärast oli mul kehv tunne seda vaadata. Nagu keegi tuleks galaõhtule suur rasvaplekk smokingu rinnal. Et ironiseerimistahtega oldi kohatu. Võib-olla aga olen vaid mina, kel sellel tõsisel perioodil ei taha näha, kuidas absoluutselt kõike võib buttarla in vacca.
Nagu siis, kui keegi haiget narrib. Aga loomulikult - naerda võib muidugi kõige üle, ka haigettekitavates olukordades. Vähemalt mulle teeb haiget, et meil on selline peaminister juba 16 aastat, et oleme sellises olukorras.

Tegelikult oli mu ebameeldivustundeks oli veel teinegi põhjus.
Mäletasin seda laulu väga hästi. See on üks nendest paljudest Sanremo lauludest, mis on ära unustatud. Morandi laulis seda ühe tagasihoidliku tütarlapsega, Barbara Colaga, kes hiljem küll karjääri ei teinud, aga kes siiski mulle oma erakorde lihtsusega meelde jäi.


Aastaarv oli 1995. Olin oma esimese tütre ootel, viimastel nädalatel.
Oli üks keerulisemaid perioode, mida olen kunagi elanud.
Mõtlesin ilmaletulekut ootavale Lidiale ja sellele, et küll ma kõigele lahenduse leian.
Ühesõnaga, Morandi ja Cola "In amore" puudutas mind südamepõhjani vaatamata sellele, et oli veidi ovvio

LUI : Ti supererò, in amore andrò
molto più lontano dove tu stupore sei,
con le mani andrò dove sento il cuore
che mi fa capire come
stai aspettando me

LEI : Ti supererò, in amore andrò dove non hai mai sognato di arrivare tu
Con il viso andrò dentro un sentimento dove non sei stato ancora tormentato tu

LUI : Dimmi dove (quando) quando (dove) cuore, mi avvicino più a te

LEI : Tu dimmi le parole (care) fino al cuore (calde) quando …..

LUI : Me le inventerò, sto spaccando il cuore, trovo immersi nel rossore
tanti “amore mio”. Sono i tuoi,tutti i tuoi

LEI : Ti sto superando (dove) fino al cuore (quando) ora, mon vedo che te

LUI : La tua vita è vita per la vita mia e gli occhi mi appartengono,
le tue labbra, ciglia e il cuore è in mano a me

LEI : Tutto il tenero che puoi non te lo renderò

INSIEME : Io non ti voglio ricordare, non esisti altrove ma

LEI : In me……

LUI : Ti supererò, vedo ad occhi chiusi dove fare dolce abusi e bei soprusi a te

LEI : Ti supererò col mio amore insonne e agitato che non dorme per svegliare te

LUI : Dimmi dove (quando) quando (dove) caro cuore, io non vedo che te

LEI : Ti sto superando (dove) fino al cuore (quando) ora…

INSIEME : Ti supererò in amore andrò oltre la parola amore e non torno più.


Kuulasin laulu, seda originaalset, veel mitu korda ja meenutasin vanu aegu... con affetto...
Mõtlesin Lidiale ja sellele kui imeline inimene ta on, minu tütar...Ja et alati on kõigele kuskil mingi lahendus.
Ilmselt vaatan Sanremot ka homme ja ülehomme.
Ilmselt ka järgmisel aastal.






esmaspäev, veebruar 07, 2011

Rooma ausambad bunga-bunga kultuuri vastu

Kui päike täna hommikul Rooma tänavaid valgustas, siis olid 150l ausambal ja kivikujul kaelas protestisildid peaministri bunga-bunga kultuuri vastu.
"Kivistunud sellest rämpsust"
"Ärgake! Itaalia keha ei ole müügil"
"Keegi ärgu magagu"
"On Itaalia, mis ei sule silmi"
"Mina ei saa ennast liigutada. Sina aga küll"
"Väljakule 13.veebruaril"
Üks toredamatest Porta Pia bersagliere kujul "Nüüd tulen maha..." ("Mo' scendo...")
Tegemist oli kodanikekomitee "Nessun dorma" (Puccini tuntud aariast ispireerituna) ettevõtmisega, lihtsalt tahtest väljendada, et on olemas ka teistsugune Itaalia ja et see on parem kui tema valitsejad.