Need ohtlikud head nõuanded

See postitus, mis mulle väga meeldis, on pärit Fulvio Venanzini blogist "Un cane non abbaia a caso"/ "Koer ei haugu ilmaasjata" .

Tappev banaalsus.

"Ole sina ise ja meeldid ka teistele"


"Ole optimist, elu on ilus"


"Ole rahul olemasolevaga, on neid, kellel on veelgi vähem"


"Austa alati ka neid, kes mõtlevad sinust teistmoodi"


"Ära kahetse kunagi tehtut, kui sa hetkel, mil seda tegid, olid õnnelik"


"Seaduseid peab austama"


"Peaasi, et tervist on"


"Ära kaldu sirgelt teelt kõrvale"


"Usalda ligimest"


"Täna jumalat selle eest, mis sul on"


"Jää alati selliseks, nagu oled"


"Katsu asjast üle olla"


"Ära pea viha"


"Ega siis maailma lõpp ei ole"


"Täida alati oma kohust"


"Tööta kõvasti, siis tuleb teenitud tasu"


"Usu, rikkad ei ole õnnelikud"


"Sõnad haavavd rohkem kui tuhat mõõgatera"


"Võid õnnestuda igas oma tegemises,piisab tahtest"

Pildikesi koolikäimlast

Tekst:" Pärast allalaadimist, tehke palun süsteemi reset vajutades allpool olevale nupule.Aitäh"



Tekst:"Kui ei saa pihta nii suurele augule, ei ole mul julgust mõelda, kuidas väiksema "auguga" hakkama saate...Koolitädi"

"Gomorra" - Itaalia kandidaat Oscar 2009

Nüüd on ametlikult maha öeldud - Matteo Garrone "Gomorra" läheb siis Hollywoodi Itaaliat esindama! Mulle oleks meeldinud rohkem see teine kandidaat - Paolo Sorrentino režiiga "Il Divo". Aga ka "Gomorra" on väärt töö ja võib-olla on tal ka suurem võiduvõimalus. "Il Divo" on "Gomorraga" võrreldes tunduvalt rafineeritum ning "euroopalik".
Mõlemad filmid käsitlevad võimu teemat."Gomorra" teeb seda läbi camorristide elu ning "Il Divo" läbi Giulio Andreotti poliitikukarjääri. Tänu nendele kahele filmile on lootust , et itaalia mainekas filmikunst üle pikkade aastate uuesti talveunest ärkab ning oma kunagise koha tagasi võidab.

Roberto Saviano samanimelise menuraamatu järgi tehtud "Gomorra" võitis žürii preemia Cannes´i filmifestivalil.
In bocca al lupo!

Kombekas ja vastuoluline Itaalia

Võrdsete võimaluste minister Mara Carfagna (fotol)kuulutas sõja prostituutidele tänaval. Mitte sellepärast, et ta peab seda lahendust nõudvaks sotsiaalseks probleemiks, vaid hoopis avaliku korra ja kodanike sündsustunde häirimise pärast.Tütarlapsed, kes oma keha müüvad, on taunitavad ja alandavad naissoo väärikust(vaata veelkord fotot!) Nii prostituutidele kui klientidele soolased trahvid või vanglaskaristus, mis siis, et paljud nendest tänaval jalutavatest tüdrukustest on sunnitud vägivallaga seal oma kriminaalse "kaitsja" rahakotti täitma.Rooma paremäärmuslik linnapea Alemanno lasi protituutide vastase jahi lahti juba enne , kui seadus parlamendis läbi on läinud, kasutades munitsipaalpolitseid.


Saan aru, et paljudel kodanikel on kõlblustunne ja moraal niivõrd kõrgelt arenenud, et saab shoki ühe naise paljast tagumikust pimedal äärelinnatänaval. Siiski ei shokeeri kedagi televisioon, kust igal kellaajal omas kodus sama (kui mitte hullemat) vaatepilti võib näha:

saatest "Veline" canale 5

saatest RTV kanal Italia1

saatest Buona Domenica canale 5

Striscia La Notizia canale 5

uuesti Buona Domenica canale 5
Pärast Carfagna seadust peaksid need saated seadusevastased olema?
Või see, mis riivab silma tänaval, on täiesti vastuvõetav televisioonis?

Arvutihiire diskreetne võlu

Need, kes on lugenud "Sõrmuste Isandat", mäletavad ehk sellist võimsat eset nagu palantir. Sauroni salaside naaberriikidega, mis avas tee kurjusele Sarumani südames ja viis hulluseni Denethori.
Meie pere palantir on arvutihiir - side netisügavuste lõpmatusega, nabanöör ahvatleva digitaalmaailmaga.

Ükskõik, kes meist viiest oma käpa selle peale saab, tunneb seletamatut rahuldust tungimas soontesse, mis elektriseerib käsivarre ning hakkab kergelt pähe.
"Ma ju ütlesin juba eile, et mina olen esimene!"viriseb ilmajääja.
"Nüüd ma juba alustasin.Ootad!" kõlab närviline vastus.
Sellest hetkest tasub muuta taktikat. Tuleb teeselda ükskõiksust. Aga niipea, kui hiireomanik püsti tõuseb ja tualeti poole suundub, siis tuleb oma tagumik kohe tooli peale sättida.
"Ma ainult hetkeks...kontrollin posti...oota, ma kirjutan kohe vastuse...kõigest paar minutit"
Hiirevõimust ilmajäänu põrnitseb rahulolematult käed ristis rinnal.

Võib mõjuda ka aitamise strateegia.
"Tee niimoodi - on lihtsam..." ja kui käsi kord hiire peal, siis sellest enam lahti ei lase. Arvuti taga istuja tüdineb su õpetamisest ning annab alla.

Olukord muutub pingelisemaks perioodidel, mil nonna Eestist meie juures ja tahab eesti ajalehti lugeda.
"No kas tõesti ei jätku siis seda kümmet minutit vaninimesele," rõhub ta osavalt halastustunde nupule meie mitte just eriti osavõtlikes südametes.
Aga ka nonna muutub, kui hiire kätte saab. Kümne minuti asemel vallutab arvuti pooleks tunniks ja kui püsti tõuseb, ütleb kerge trotsiga hääles: "Noh, eks tehke siis teie..."
Ühes asjas oleme ühel nõul. Sõnatul kokkuleppel ei näita me kunagi välja seda joovastavat võlu 84 aastasele itaalia nonnale. Ei või iial teda...

Muinasjutt Freddie´st, Fannie´st ja Vabast Turust

Armastan ekselda itaalia blogides.Leian nendest mõtlemisainet ja head kirjutamisoskust. Mõni päev tagasi komistasin ühe väga aruka blogi otsa nimega Pleonastico, millest ühe postituse autori lahkel loal ära tõlkisin:

"Oli ükskord...kõik muinasjutud algavad niimoodi... et seejärel lõppeda sõnadega...ning elasid õnnelikult elu lõpuni. Kahju, et selles loos pole keegi õnnelik ja kui ongi, siis hoiab ta end kõrvaliste pilkude eest peidus. Aga alustagem otsast peale.
Oli kord küla, kus elasid kaks hiiglast. Nad ei sallinud teineteist sugugi, sõimlesid alatasa omavahel ja uhkustasid, et kellel on suurem ja ilusam kodu. Mõnikord tuli ette ka mõni kõrvakiil, aga kunagi ei mindud liiale. Kumbki neist tegeles oma asjadega ja kiusas naabreid, kes tahes või tahtmata olid ettekäändeks mõneks lööminguks ja kes nende tagajärjed oma rahu hinnaga kinni maksid. See on ju teada asi, et maailm on türannide päralt.
Kõigele vaatamata, oli teatud tasakaal. Võib-olla sellepärast, et mõlemad hiiglased, näitamaks kui tublid nad on,üritasid oma elurajoonis asju toimima panna.Elurajoonid, mis olid olukorra rõhutamiseks müüriga eraldatud.

Ühel ilusal päeval otsustasid idahiiglase naabrid, et neil on villand sellisest olukorrast ja lõhkusid müüri ära. Sellest päevast muutus kõik. Idahiiglase elurajoonis varisesid üksteise järel kokku kõik majad ja lõpuks varises kokku ka tema enda eluase. Läänehiiglane vaatas vaenlast vaevu vaoshoitud rõõmuga ning kraapis kokku riismed, mis hävingust järgi olid jäänud, muutudes sellega kül ainuvõimsaks peremeheks.
Loomulikult, inimesed on alati valmis võitja vankrile hüppama, kõik laulsid oode läänehiiglase voorustele(tõelised või eeldatavad, mis nad siis olid). Kinnitati, et see teine hiiglane oli kõiges eksinud, et tema ideed olid absurdsed, et ainsad õiged ideed olid võitjal ja muud sellist. Üks võidab, teine kaotab. Tundus, et niimoodi asi lõppebki.

Aga ühel koledal päeval ründasid küla metslased, kes küla ligidal elasid ja hävitasid templi, mille läänehiiglane oli küla keskele püstitanud. Esialgu tundus, nagu oleks tegemist surmava löögiga, aga hiiglane rahustas külaelanikke:"Olge rahulikud, pole midagi lahti, läheme oma eluga edasi nagu siiamaani...pöörduge tagasi oma tegemiste juurde..." Sellega kaasnes lubadus metsalised maa pealt hävitada. Rahvas jätkas rahulikult oma tööd,kogu mets tehti maatasa, aga metsalistest polnud jälgegi. Kannatad said ainult vaesed maamehed, kes külast väljas, metsa ligidal elasid, kellel polnud mingit pistmist metsalistega ja kes poleks kärbselegi liiga teinud.

Nagu kiuste, vaatamata hüüdlausetele, millega hiiglane külaelanikke aeg-ajalt julgustas, ei edenenud asjad enam hästi. Üha rohkem inimesi hakkas hiiglases kahtlema. Elu külas muutus, suhted polnud enam need, mis varem. Hiiglase otsused ei võitnud enam populaarsust, tema ideed ei tundunudki enam nii õiged.
Kuni saabus päev, mil hiiglase poolt üles ehitatud ja ülistatud kolossaalne hoone - ainus võimalik elumudel- kokku kukkus. Nagu oli rusudeks saanud müür ja idahiiglase kodu, nii oli ka läänehiiglase palee lõpp-peatusesse jõudnud. Hoone oli niivõrd suur, et mattis varisedes enda alla kogu küla ja ta elanikud.

Siikohal muinasjutt lõppeb ja meie peame leidma moraali.
Jättes kõrvale metafoorid, näen ma jutu mõtete selles, et liberismi ja plaanimajanduse(mitte kommunismi, mis on teine asi) vahel ei ole võitjaid, vaid ainult kaotajad: kodanikud. Ajalugu on meile õpetanud, et kriisihetked maksavad kinni tavalised inimesed, kellel pole hävingus mingit süüd.Süüdlased, kõrgem klass, rüüstavad nii palju kui võimalik.

Pole mingit kahtlust, et nõukogude plaanimajandus oli õigustamatu. Aga kui kellelgi oli veel kahtlusi libersimi tõelises iseloomus, siis 11.september 2001 paljastas tema tüelise näo. "Leiame süüdlased ja karistame neid. Minge rahus shoppama!". Ameerika presidendi sõnad päev pärast tragöödiat on äärmiselt selged sellel,kes tahab aru saada:"Tähtis on osta, tarbida,turg käima panna; ülejäänu on teisejärguline - kaasa arvatud inimeste elu."
Vabal turul on selles mängus (teoreetiline)suure reguleerija roll, mehhanism, mis toimib täiuslikult ilma välise abita. Muinasjutt, mis on paljudele kalliks maksma läinud - massimõrv, milles vähesed rikastuvad paljude arvel.

Vaatame juba aastakümneid pealtlagunevat süsteemi, mis üha suuremaid tükke kaotab ja mitte ainult USAs. Freddie Mac ja Fannie Mac on kõigest viimased pikas seerias.
Jättes kõrvale pateetilised katsed nähtusele kõrvalist tähtsust anda ja mida itaalia ajakirjandus naeruväärselt kinni üritab mätsida, ilmneb tõde, mida varjus tahetakse hoida: ameerika majandussüsteem ei seisa enam püsti, libersitlik majandusmudel on läbi kukkunud.

Nüüd (kui mitte hilja pole) tuleb leida uusi mehhanisme, mis võimaldaksid majandusele tasakaalu, vältides rikkuse liigset kontsentreerumist aheldamata investeeringuid ja võimekust. On vaja süsteemi, mis pakuks võimalusi, mitte armuande, mis paneks oma eesmärgiks (lõpuks ometi) vaeste arvu vähendamise, mis toodaks heaolu paljudele ja mitte vähestele.
Praegu tuleb meil aga pealt vaadata pöörast kihutamist krahhi poole, ilma et märkaksime - need, kes meid innustavad üha kiiremini jooksma, hakkavad ise järk-järgult end võistlusest välja libistama, et kindlamatest istekohtadest kinni haarata.
Ja taaskord maksavad arve kodanikud, süüdi ainult oma pimeduses.

Autor ilBuonPeppe

Tõehetk

Nagu halvas unenäos

Kirjutades seda lugu Sabina Guzzantist, mõtlesin haige südamega, et kuidas me oleme jälle nii kaugele jõudnud.
See algas juba suvel mustlaste sõrmejälgedest, mille võtmist hädavajalikuks peeti ja samal ajal käisid agressioonid gaydele.
Nädal aega tagasi õigustasid Rooma linnapea ning Vabariigi kaitseminister oma avalikes kõnedes fashistlikku minevikku.
Siis valiti Miss Italia, kus osales SSlasest massimõrvar Erich Priebke. Teda oli isegi žüriisse kutstud, aga juudi kogukonna protest sundis teda videoülekandega leppima. Suurte silmadega jälgisin teleekraani, kust naeratav koduarrestis mõrvar konkurentidele õnne soovis. Mõtlesin, et on halb unenägu...
Üleeile peksti surnuks Abdul, musta nahavärviga itaallane, kes olla paki küpsiseid varastanud. "Räpane neeger",öeldi talle, aga justiitsorganid ei pea seda rassistlikuks agrassiooniks.
Samal ajal läheb edasi koolireform, mis tahab koonada 87.000 õpetajat, vähendada õppetunde 40lt 24ni ning taaskehtestada algkoolis üksainus õpetaja kõikide ainete jaoks.
Meie elud aga jätkavad oma igapäevast rada,lootuses, et hullemaks ei lähe. Lõppkokkuvõttes - olgu, kuidas on, mis see meisse puutub.
Ka peaministri meediaimpeerium väidab, et kõik on korras, kõik läheb suurepäraselt...

Meenuvad eesti sugulaste-tuttavate hämmingus ja ebalevad pilgud, kui tahtsin nendest asjadest rääkida: "Kas sind siis huvitab poliitika? Sa lähed nii põlema.Ega meie ju midagi ei otsusta!"
Nagu poliitika oleks pokker, mida ainult härraste mõisas mängitakse."Mõisaelanikud" on seda arvamust meis hoolikalt toitnud. Aga kui mängulaual on minu talu ja minu elu, siis ei saa ma ükskõikne olla.
Ma ei taha mõisahärraks saada, tahan ainult meelde tuletada, et igaühel on siin maailmas õigus oma mängu mängida, oma elu jaoks oma reegleid kehtestada. Üksainus reegel peab ühine olema - teistele olendile mitte kahju teha, aga see ongi tänases maailmas kõige rikutum reegel.

Mind, näe, hämmastab jälle ükskõiksus,mis on tihtipeale suurem süü Elu ees, kui mõnede võimust pööraste kurja-tegijate hullumeelsused.
Elu pole mitte ainult kingitus, Elu on ka vastutus.
Mõtlen tihti nende itaallaste peale, kes kindlasse surma läksid selleks, et terve mõistuse printsiipe kaitsta. Ma ei pea silmas mitte ainult Teise Maailmasõja partisane, la Resistenza´t. Mõtlen ka tapetud ajakirjanikele, magistraatidele, Falconele, Borsellinole ja paljudele vähem kuulsatele, kelle üksildased lahingud on surmaga lõppenud.
Kui me ükskõiksed oleme, siis surevad nad veel korra.
Tahan üles ärgata.

Sinna ja tagasi

Pärast klantsima löödud,organiseeritud ja digitaalset Tallinnat, pärast uimast, ajas muutumatut ja enesega rahulolevat Abruzzot, vajusin hea meelega taas Rooma tuksuvasse ja lämmatavase embusesse.Võtsin kohvrist välja selle suve 3 ilusaimat kingitust: Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" K.lt Tallinnas, Oscar Wilde´i "De profundis" L.lt Pescinas ning Frank Schätzingi "Il quinto giorno"(eesti keelses tõlkes "Parv") S.lt Roomas. Esimene oli meeldivalt üllatav, teine lihtsalt vaimustav ja kolmas üsna haarav.

Aga praeguses hingeseisundis on nende raamatute kirjanduslik väärtus isegi teisejärguline. See,mis need ootamatud annid mulle niivõrd armsaks teeb, on side erinevate eksistentside vahel, omavahel kaugel paiknevad inimhinged, mis teatud hetkel samal sagedusel võnkuma hakkavad ning üksteisele emotsioone jagavad.

Mõnikord on tegemist aastakümnete taguse sidemega, mis pikkadest vaikuseperioodidest ei hooli ning esimese ühise naeruga endise elujõu saab.
Mõnikord on sõprus "esimesest silmapilgust", mis hetkega juured sügavale ajab.
Mõnikord on sündinud poolehoid läbi diametraalsete erinevuste ning umbususust on välja kasvanud usaldus ja hoolimine (mis elab üle isegi hääle Berlusconile :)!!)

Kõige selle jätan endasse nendest päevadest, veedetud kohtades, mis mulle koduks on olnud - mõistvad pilgud, jutuvada veiniklaasi taga ning sammud, mis kaasteelisega ühes rütmis kõlavad, olgu siis Tallinna munakividel või Pescina mägiteedel.

Pean andma küll õiguse oma mehele, kes ütleb, et oma vanasse kodukohta tagasi minnes meenuvad kõik need põhjused, miks sa sealt kord ära tulid (täpsustan - kehtib nii Tallinna kui Pescina kohta).Siiski langeb mu pilk pühendusele, mis ühes nendest raamatutest:
Alla mia amica
sorella parte dell'anima
Mu sõbrannale
õele osakesele hingest
ja mõtlen, et ka see negatiivne vääris läbielamist.