Tänahommikune vaatepilt kõrvaltrepikoja ukse eest oli selline:
"Ilma sinuta ei oskaks ma elada, oled osa minust. Ma armastan sind" Loomulikult läks kohe mõte tütarlapsele, kellele see suunatud oli. Mõni tund hiljem sain ka teada, kes see on, sest siinkandis tunnevad üksteist ka mitme suure trepikoja elanikud. Tervitame üksteist ja vahetame paar sõna juttu kui aega.
Kõnealune neiu ei ole mitte teismeealine nagu ehk kirjutise põhjal võiks arvata. Ta läheneb kolmekümnele ja peab piadina(jumalate toidu:)) baari mõni meeter eemal.Ta pole eriti silmatorkav,ta on lihtne ja sõbralik. Nagu ta ragazzo´gi/poiss, keda ma nüüdsest natuke teise pilguga vaatan, sest mulle nii hirmsasti meeldib kui inimesed ei häbene oma tundeid ning mõnikord ka ebaratsionaalseid asju teevad.
Nagu itaalia mehed ikka (põhinen ainult isiklikele kogemustele, kui keegi peaks tahtma vastu vaielda) - oma väljavalitu pärast on nad võimelised kummalisteks tegudeks ega väsi juurdlemast selle üle, mis armastatule meeldida võiks, kuidas teda üllatada. Mulle meeldib nende puhul oskus naisi pjedestaalile panna ,olgu see siis ema, abikaasa või tütar. Äkki sellepärast, et mulle endale meeldib hullupööra selle itaallasliku pjedestaali peal olla...
Lisan ühe Zucchero Fornaciari ilusa laulu, mis emblemaatiliselt ja mehelikult meid tulemusteta mõista püüab, imetledes ja tundeid mitte varjates.
Eile veendusin veelgi enam meie valitsuse halvas usus ja selles, et olukorra üle on tegelikult vähe nalja heita. Roomas on organiseerimisel meeleavaldus järgmiseks kolmapäevaks demokraatia ning seaduslikkuse kaitseks.
Asi sai alguse poliitikute järjepidavast seaduse eiramisest ja magistraatidele järjepidevast näkku sülitamisest. Asi sai alguse lodo Alfanost ning jõudis välja niikaugele, et sotsiaalabi minister takistab kohtuotsuseid ellu viimast (Eluana juhtum) ja justiitsminister annab juhtnööre oma isikliku äranägemise järgi kohust täitvate magistraatide karistamiseks(magistraat De Magistrise ja peaprokurör Apicella juhtum)... Samal ajal kohtub Berlusconi Fiorelloga, ühe populaarse showmaniga, et "arutada nalja visates Itaalia situatsiooni üle ning aru pärida tema üleminekust konkurendist telekanalile"...!!! Jumala eest, sõnad on Berlusconi enda suust ja ajalehest... See on tegelikkus ja mitte iroonia!
Paar päeva tagasi sai mõõt täis ja otsustati Maffiaohvrite Perede Ühingu eestvõtmisel meelt minna avaldama. Kohaks valiti piazza della Repubblica. Päev hiljem tuleb teade,et linnavalitsus ei anna selleks luba. Suurel silmil jääme ootama põhjendust, sest Konstitutsiooni järgi ei pea selleks mingit takistust olema (kui just relvastatult kohale ei tule).
Tuleb välja, et siseminister Maroni on mõni nädal tagasi ära keelanud "meeleavaldused kultuskohtade ees"!!!! Itaalias on pea igal väljakul üks kultuskoht - kirik. Kui keelame manifestatsioonid kirikute ees, siis EI JÄÄGI ENAM KOHTI, kuhu minna. Elagu demonstreerimsvabadus!!
maroni(väike algustäht pole kirjaviga) ärritus moslemite rahumeelsest palvetamisest Milaanos Duomo väljakul Palestiina ohvrite pärast. Pidavat solvama katoliiklaste tundeid (!) Aga nagu ütleb Beppe Grillo oma viimases blogipostis,et "halvasti mõelda on patt, aga tihti läheb täppi. Tahan mõelda väga halvasti.Asja eesmärgiks ei ole mitte moslemid, vaid itaallased, kes tahavad meeleavaldusi korraldada. Juba on okupeeritud kogu meedia reziimi valedega ja nüüd tahetakse väljakuid kinni panna."
Voglioscendere blogist leian ühe oma blogisõbra Danxi kommentaari:" Kas te ei teagi? Kõik manifestatsioonid kirikute ees on keelatud, sest hiljem tahetakse neid üürida Vatikanile avalike tuleriitade püstitamiseks nende räpaste ateistide jaoks." Noh tuli jälle naeratus huultele...kuigi nalja heitmiseks jääb tuju üha vähemaks.
Teadmiseks: uueks kohaks sai piazza Farnese. Lugemiseks: Beppe Grillo julge üleskutse itaallastele "Mina tean" .
Järgnev pretendeerib itaalia praeguste poliitiliste jõudude sügavale lahkamisele sellisena nagu ta seda väärib.
Et kurssi viia neid, kellele itaalia poliitiline olukord on täiesti tundmatu, kasutame abimaterjalina menumultifilmi „Madagascar, mis on meie eesmärgini jõudmiseks ülisobiv abivahend.
Itaalia peaministriks on kuningas Julien (Berlusconi) – lõbus leemurite pealik, kes optimistlikult reaalsust eirates suudab alati veenda teisi loomariigi esindajaid oma ajuvabade projektide tõhususes. Vahel ei usu ta isegi oma silmi, kui palju inimesi ta suudab oma võrku püüda. Meeldetuletamist väärib ka tema huumor: „Kiirustagem..., enne, kui hullumeelsusest toibutakse!“ Veendunud oma ülimuslikkuses ja selles, et elu on show, õnnestub tal igast olukorrast terve naha ja kohatute naljadega välja tulla. Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, kuidas ta flamingodest oma kuulekad ratsud teeb ning nende päid trepiks kasutab.
PDL meenutabki leemurite kogukonda – lõpmatu diskoteek, milles üheskoos lõbutseda. Kes ei tantsi, on segadusetekitaja ja peorikkuja.
Teine enamuse koalitsiooni partei on Lega Nord – pingviinide psühhopaatiline nelik. Ettevõtlikud ja enesekindlad, on neil alati kindel plaan, mis sest, et ei vasta just tervele mõistusele. Ei salli vasturääkimist. Iseloomulik on stseen, kus üks teeb lennuki projekti, teine küsib, kas see ka lendab ja esimene vastab; „Loomulikult!!“ voltides projektist paberlennuki, mille uhkusega õhku lennutab. Igasuguse loogika vastaselt õnnestub neil oma ettevõtmised teatud tulemusteni viia. Ja kui veel ei ole veendunud, et sarnanevad Lega Nordile, siis jälgige pingviinide pilku...
Opositsioonipartei PD on esindatud ahvide näol. Ninakirtsutavad intellektuaalid, kes skandaliseeruvad jämedatest naljadest. Ei armasta käsi määrida. Kui on vaja tööjõudu lennuki parandamiseks, siis ei kõhkle hetkegi, et oma liigikaaslasi mustaks tööks värvata ja kahekesi ametühing luua – „emaduspuhkus on vääramatu õigus!“ . „Aga need on ju isased ?!“. „Õigused on kõigile võrdsed!“ Rohkem, kui tööahvide õigused, meeldib neile kõvakübar ja sigar. Oluline on mängulaua taga olla.
Keda ma ei leia, on praeguse pollitika peakangelane ja rompipalle Tonino Di Pietro (IdV). Aga kui hästi järele mõelda, siis on tal paljugi ühist käekotiga relvastatud sõjaka ning kartmatu New Yorki vanamutikesega. Siseneb lavale alati siis, kui mõeldakse, et on temast lahti saadud, ega karda korra nimel vastu lõugu anda loomade kuningale. Siit õppetund – mõnikord võib selle käest, kes nõrk näib olevat, väga valusti peksa saada...
Kuidas kulgeb aga Itagascari edasine stsenaarium? Mulle meeldiks, et pingviinid leiaksid endale uue missiooni, mis neid hästi kaugele viiks ja võimalikult kauaks ajaks.
Kuningas Julienile annaksin päris oma mängumaa koos leemuritaride ja sõberleemuritega ning diskoteegituledega, mille ümbritseksin bambusest trellidega...igaks juhuks, et minevik ei korduks.
Ahvid jätaksin malet mängima, päris omaette.
Ja et Alex, Marty, Gloria ja Melman (nagu Itaalia elanikud, kes omavahel rohkem ei sarnane kui lõvi, sebra, jõehobu ja kaelkirjak) päris oma pea, südame ning jõududega tuleviku poole vaataksid...
Eks ta enam vähem nii lõppeski, kui Julien välja jätta. Kahju, et ainult filmis!
Mul kulus kohe aega enne, kui aru sain, mis see meem õigupoolest on. Aga tore on uusi inimesi avastada ja kaasa tõmmatud saada. Tänan selle eest Siirit. Esimesel pilgul tundus, et polegi nii lihtne. Mu blogipidamise algusest pole veel aastatki möödas. Tõsi, on paar posti aastast 2006, aga need olid rohkem uudishimust, et kuidas asi käib. Seetõttu on ka kõik mu blogituttavad "uued". Seda põnevam, kas pole?
Reegelid: 1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua). 2. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse. 3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.
Perest Sõprusest Armastusest(ma saan isegi aru, et mu mõttemaailm on itaalllasliku struktuuri võtnud, aga pasta tähendab armastust:)) Iseendast on mul alati keeruline kirjutada olnud. Lõpuks Roma, mille tagurpidi kirjutades oleksin võinud ka armastuse alla panna.
Ma ju ütlesin, et võimu juures olijatel on ränke psühholoogilisi probleeme!!!
Kui minus kümmenkond aastat tagasi esimest korda kahtluseuss pead tõstis, et kogu see vabaduse ja demokraatia jutt on suur silmakirjalikkus, siis mõtlesin, et ma vist ei ole päris normaalne. Tundus olevat nii ilmne, et kurikaval pettus on toimimas, aga kui keegi teine seda ei näe, siis olen see loll ikkagi mina. Siis leidsin vandenõuteooriad (mulle meeldib küll rohkem sõna "komplotism") ja oma suureks kergenduseks mõtlesin, et kui olengi hull, siis pole ma vähemalt ainus :)
Olen täiesti tavaline ja keskmine pragmaatiline pereema, kes nii lihtsalt end igasuguste teooriatega kaasa vedada ei lase, aga alalhoidlik emavaist haistab kõrbelõhna ja mu "kutsikate" saatus vaevab mu südant.
See selleks.
Vaadeldes viimase 10 aasta sündmusi (nii siin kui mujal maailmas), on minus üha kasvanud veendumus, et poliitikutel pole kõik kruvid päris oma koha peal. Olen kindel nende haiges vaimus, aga olen sunnitud nende poolt kehtestatud seadusi järgima ning ennast "valitseda" laskma. Hullumeelsetel, niisiis...Et suurem osa meist, maailmakodanikest, ei köhata, siis tekkib mul taas tunne, et lolli roll jääb minu (ja võib-olla ka mu laste) kanda.
Nüüd siis leian, et aastakümneid enne mind on haritud inimesed tõsiseid uurimusi teostanud ja ühele teadusharule (kui nii öelda võib) aluse pannud. Järgnev on vaba tõlge (õigemini kokkuvõte) paarist väga heast itaaliakeelsest blogist - "Tra Cielo e Terra" ja Segni del Tempo.
2006 aastal avaldas Kanada kirjastus Red Pill Press poola psühholoogi Andrzej M. Lobaczewski uurimuse "Poltical ponerology", milles autor lahkab, kuidas ta oma pikaajalise karjääri jooksul on avastanud korrelatsiooni nähtuste, mida tavaliselt "kurjuseks" nimetatakse, ja vaimse patoloogia vahel. Diagnoos oleks "sotsiopaatia" st. täielik empaatiavõime ja südametunnistuse puudumine suhtlemises teiste ühiskonna liikmete või elusolenditega üldises plaanis. Lobazcewski ja ta kolleegid ei piirdunud mitte lihtsalt selle nähtuse kirjeldamisega, vaid analüüsisid ka sotsiopaatia rolli sotsiaalsetes gruppides, valitsustes, ühiskonna- ja majanduslikus elus.
Poliitiline poneroloogia on teadus (kreeka keelest poneros- kurjus) poliitilistele eesmärkidele kohandatud kurjuse (halva) olemusest. Kui see levib suurele skaalale, väljendub see "patokraatias" ehk vaimuhaigete valitsuses.
Sotsiopaadid on maailma elanikkonnast umbes 6%, aga nende roll on olnud kõikides kultuurides (kaasaarvatud meie oma) domineeriv.
Miks? Iga meile tuntud kultuur (civiltà) on alguse saanud orjusest ja massimõrvadest. Meie ajalugu on olnud vägivalla ajalugu. Psühhopaatide oluline roll on tingitud sellest, et nad on väga aldid valetama, tapma, petma, varastama, piinama, manipuleerima ning ka üldiselt kannatusi põhjustama oma kaaskodanikele ilma selle pärast vähimatki südametunnistuse piina tundmata. Ainsaks eesmärgiks enesekindluse säilitamine ja autoriteedi kinnitamine. Esimene suguharu pealik, kes ajuloputuse abil 100st mõrtsukast sõjaväe tegi, oli kindlasti geneetiliste puuetega psühhopaat. Sellest ajast peale on neil olnud sotsiaalne edumaa võimu juurde pääsemisel ning selle ellu viimisel.
Kogu me ajaloo näiliku hullumeelsuse taga on nende psühhopaatide janu võimu järele, millest nad IGA hinna eest kinni hoiavad. Viimase 50 aastaga on neil õnnestunud hõivata kõik toolid "nuppude toas", aga samas võime märgata, et MITTE ÜKSKI poliitikutest pole oma illegaalsete tegude eest tõeliselt vastutanud. Tekitatakse tulemusteta skandaale, mis juhivad tähelepanu kõrvale ning loovad mulje, nagu demokraatia toimiks.
Protsentuaalselt jagab Lobazcewski süsteemi selliselt: 1% olemuslikke (essentsiaalseid) psühhopaate, kes moodustavad Võrgustiku tuuma. 5 % on teisi aktiivseid ja käitumishäiretega elemente, mis moodustavad nö. esimese tasandi. Neid omakorda ümbritsevad 12% "normaalseks" sündinud, aga liiga kaua psühhopaatide mõju alla jäänud kas perekondlike, sotsiaalsete või lihtsalt iseloomu nõrkuse tõttu ning selle pärast sekundeerivad esimeste tahet.
Niisiis kokkuvõttes on Süsteemis osalejaid 18%. Ühiskondlikesse terminitesse teisendades oleks 6 % nö aristokraatiat ja 12% kõrgkodanlust, kellel on iseenesestmõistetavalt ka tugev majanduslik seljatagune.
Psühhopaatidel on suur edumaa sotsiaalses elus, kuna ei oma moraali, eetikat, halastust ega solidaarsustunnet ning saavad selle tõttu probleemideta petta ("tõemasin" ei registreeri nende puhul mingeid olulisi parameetrite võnkeid ka ilmsemate valede välja ütlemisel ) ning jõuda oma eesmärgile. Olukordades, kus tavaline inimene jääb seisma tänu südametunnistusele ning vastutustundele, läheb sotsiopaat rahumeeles edasi nagu teerull, jättes enda teel maha laipaderea -suurepärane omadus hierarhiaredelite tippu jõudmiseks.
Ühiskonnas, mille liidrite tegevusest on ilmselgelt näha, et edu on saavutatav ainult pettuse ja ebaaususe läbi, tekib väga lihtsalt tendents neid eeskujuks võtta ning seega ühiskonna enda pääsematult allakäigule määrata.
Need psühhopaadid mõtlevad ülejäänud inimkonnast erinaval kombel ja on võimelised tavalisele inimesele täiesti ettekujutamatuteks tegudeks. Tihtipeale on nad äärmiselt karismaatilised ning suudavad masse endaga kaasa viia. Tundub ka, et neil puudub praktiline käsitlus tulevikust ning tegutsevad ainult impulsiivselt oma hetkelisi soove järgides. Vaene ja infantiilne sisemine elu sunnib neid pidevalt järjest tugevamaid adrenaliinilaenguid taga ajama, saades joovastust teiste inimeste manipuleerimisest tulenevast võimust.
Lobaszewski juhib tähelepanu sotsiopaatide heale psühholoogilisele vaistule. Nad analüüsivad väga hästi tavalise inimese mõttemaailma ja teavad kõiki meie nõrku kohti, millele nad osavalt vajutavad oma eesmärkide saavustamiseks. Neil on teatud hüpnootiline mõju, mis pärsib ja hägustab me mõtlemisvõimet ning hakkame selgemalt asju nägema alles pärast seda, kui meil on õnnestunud nende mõjuväljast vabaneda.
Sotsipaadid ei himusta mitte ainult võimu ja varandust, vaid tunnevad mõnu selle välja petmisest (mitte selle välja teenimisest). Nad tunnevad, et neil on kõik õigused selleks.
Teeseldes lojaalsust oma rahvale, tirivad nad inimesi mitteoluliste põhjuste pärast konfliktidesse (Ruanda, Palestiina) kasutades ära kergesti silmatorkavaid füüsilisi, ideoloogilisi ja religioosseid erinevusi. Nad tunnetavad väga hästi oma erinevust teistest ja on välja arendanud võime omasuguseid juba lapseeast ära tundma. Nad teavad, et neil teatud inimlikud omadused puuduvad (tähtsaim neist armastusvõime) ning seetõttu jälgivad tähelepanelikult me tundeid, et neid siis simuleerida manipuleerides külmavereliselt teiste eksistentse.
Probleemiks on patokraatia teadvustamine, selle absurdse mängu läbi nägemine. Kui rahvas selleni jõuaks, siis oleks meil olemas mingi alternatiiv, siis võiksime teha mingi jõupingutuse, et lokaalselt ja detsentraliseeritult leida lahendus rahumeelsele suuna muutmisele. Selleks oleks vaja inspireeritud juhte, kelle võimalused on praegustes hierarhiates eos purustatud. Loota, et läbi valimiste leida mehi-naisi, kas hakkavad vastu võtma mõistuspäraseid inimlikke otsuseid kasutades südametunnistust, on puhas fantaasia. Psühhopaat on oma mängulavastuses me unistused õiglasest ühikonnast ette näinud ja kindlustab, et need jäävadki unistusteks.
On kaks asja, mis psühhopaati alistuma paneks : veelgi suurem psühhopaat või mitte-vägivaldne vastuseis (ükskõik, milliseid tagajärgi see ka siis ei tooks). Viimane oleks teostatav. Kui üha rohkem rahvast keelduks sõrmegi tõstmast järjekordse psühhopaadi nõudel - kui keelduksime makse maksmast, kui sõdurid keelduksid võitlemast, kui teeksime üldstreike, siis süsteem kukuks kokku iseenesest.
Peame õppima eristama inimlikke ja psühhopaatilisi väärtusi, mis paneks aluse VASTUTUSTUNDELE, tänu millele on võimalik uus inimväärne kultuur üles ehitada.
Jõuab ka Itaaliasse, täpsemalt Genovasse, darwinisti Richard Dawkinsi poolt algatatud "jumalavastane" kampaania. Siinne Agnostiliste Ateistide ja Ratsionalistide Liit (UAAR) otsustas järgida Londoni ja Madriidi eeskuju ostes reklaamiruumi Genova autobussidel:" Halb uudis on, et jumalat pole olemas. Hea uudis on, et sul ei ole teda vaja."
Poleemikad on alanud juba enne, kui asi veel tegelikult teoks on saanud. Genova on võimsa kardinali Angelo Bagnasco kodulinn ning 13.juunil peaks seal ka jumalavallatu Gay Pride toimuma (ja oh õudust :) päeval, mil selleaastast Corpus Dominit tähistatakse) - asjaolud, mis ilmselt hingi veelgi rohkem üles kütavad. Tegelikult oligi see mõeldud ateistide protestina Bagnasco liiga tiheda kritiseerimise vastu teaduse ja naiste õiguste küsimustes. Nii öelda par condicio.
Esimene vaimukas vastus tuli juba Andrea Gallolt, kuulsalt "anarhistlikult" ja ebakonventsionaalselt preestrilt, kes samas ka teatas, et selle reklaami pärast ta busse boikoteerima ei hakkaks. "Jumal on olemas, aga ei ole sina. Nii et lõdvestu ja otsime teda koos viimaste seast. Ütlen seda ka iseendale," ütleb ta.
Kampaania on edukalt alanud, sest UAARile on selle toetuseks juba tulnud annetusi pea 3000 euro ulatuses. Kui nii edasi läheb, siis on võimalik, et kampaania laieneb ka teistesse linnadesse. Aga on ka neid, kes tahaksid reklaami seaduse abiga keelustada. Sõnum ei vasta tõele, väidavad. Jääb üle huviga oodata, kuidas nad seda tõestavad...
Teen välja pudeli veini sellele, kes suudaks mind veenda, et otsekohesus on voorus ja mitte pahe, et on asi, mille peale uhke olla.
Mu mitte liiga pikk (aga mitte ka liiga lühike) elukogemus on viinud mind järeldusele, et 99% juhul on nö. "otsekohesed" lihtsalt taktivaesed ja enesekesksed inimesed, kelle puudub igasugune sõnavara oma arvamuste peenetundeliseks väljendamiseks ning arvavad, et neil on õigus neid arvamusi teistele näkku paisata ilma juurdlemata, kas need kellegi tundeid ka riivata võivad.
Ma pean veel nägema üht "otsekohest", kes ei avalda impulsiivselt oma pealispinnalisi hinnanguid ning sententse nii nagu sülg neid suhu toob.
Kooli ukse juures laste väljumist oodates hakkavad tihtipeale emad-isad elu üle arutama ja ühe käest nendest tuligi kuuldavale "Io le cose le dico in faccia. Se non mi piaci,non mi piaci"/"mina ütlen kõik otse näkku. Kui sa mulle ei meeldi, siis ma nii ka ütlen". Teised ümber heaksiitvalt noogutamas.
Ilmselt, kui oleksin tahtnud otsekoheste rivisse kuuluda, oleksin pidanud oma arvamust väljendama: e chissenefrega se non ti piaccio!!!/mis see mulle korda läheb, et ma sulle ei meeldi!!
Miks peaksin ma hindama kedagi, kes oma mõtteid mulle otsekohesuse nimel iga hinna eest nina alla tahab hõõruda?
Eraelus hoian ma sellistest eemale (ja ei lähegi talle seda ütlema), aga töökohal on muidugi keeruline. Mulle meenub mu töökaaslane Agneszka (Poolast), kes oma puuduvat taktitunnet põhjamaalastele omase "otsekohesusega" sildistas ning minult toetust ootas. Üritasin talle asjatult selgeks teha, et oma arvamust saab avaldada ka sõnu paremini valides ning oma impulsse kontrolli all hoides. Agneszkat ma siiski ei suutnud veenda. Tema arvates oli probleem selles, et kolleegid on "kahepalgelised", aga minu äranägemise järgi oleksid paljud asjad lahenenud, kui oleksime viisakuse (ja rõhutan veelkord) taktitunde piiridesse jäänud. Kui ta leping lõppes, olin sunnitud omanikule ta kohta negatiivse hinnangu andma, kuna me elu oli otsekoheselt põrguks läinud ja see ei tõstnud töö efektiivsust. Ilmselt läks ta ära teadmisega, et "salakavalad" sõid ta välja...
On kaks asja, mida pean suurimateks väärtusteks - ausus ja "umiltà"/(millel eesti keeles täpset vastet polegi, aga lähim mõiste on tagasihoidlikkus - inglise keeles ilmselt humbleness, modesty). Seda nö. otsekohesust ei suuda ma kummagagi liita.
Definitsiooni järgi on ausus inimlik omadus tegutseda ning suhelda siiralt ja lojaalselt, universaalsetest moraaliprintsiipidest lähtudes. Aususega käib kaasas keeldumine ligimesele liiga tegevatest või muidu laiduväärsetest tegudest. Iga hinna eest oma kaheldava väärtusega arvamust teise inimese ees lehvitada (riskides ka haiget teha) on laiduväärt. Ilmselt ei jätku ka piisavalt tagasihoidlikkust, et oma arvamuste väärtust kahtluse alla panna.
Loodan, et olin aus, ilma olemata "otsekohene".
Veinipudeli lubadus jääb kehtima, aga kätte saab Roomast....
Ikka ja jälle sama lugu - üks aasta saab otsa, aga see uus ei saabu enne 7.jaanuari. Pühadepaus kestab 25.detsembrist kuni 6.jaanuarini, mil tuleb la Befana, luuaga nõiamoor, kes toob headele lastele sukatäie kingitusi, aga halbadele sütt (kõvad ja suhkrused musta värvi maiustused). Capodanno (aastavahetuse) ja Epifania vahel selline õõnes periood, kus elu nagu seiskub, et hoogu võttes tulevikku sukelduda.
6ndal võtan traditsiooni järgides maha ka kuuse (või presepe), mille traditsiooni järgides 8.detsembril üles panime. Õnneks saan maha võtta ka tähekese ukse pealt, mille väiksem tütar koolis tegi ja mille ülesriputamise ideest ei tahtnud ta loobuda. Nüüd on me uks juba kaks nädalat selline välja näinud:) Ei ole anarhistide kokkusaamiskoht ega trotskistide baas, lihtsalt väike põikpäine tüdruk, kes oma kätetöö üle hirmus uhke on. Eks tegelikult ole me, täiskasvanud, kes lihtsates asjades erilisi tähendusi näevad.
Piazza Navonal kestab pühadeturg, kust on ikka kena läbi jalutada. Lõbustuste ja lõdvestuse paik, kus on tunda käegakatsutavat lootust, et Befana vabastav luud vana minema pühiks.
