teisipäev, märts 10, 2009

Sest ebakindel võbin on me elu...

Selle laulu nimi on "Sally".
Kui ma seda esimest korda kuulsin, oli 1999 aasta jaanuar.
Kuu, mida ma meenutan suure valu, haigettegeva mõistmatuse, piinava hellustunde ja aupakliku tänulikkusega.
Õnneks (või kahjuks?) on see aeg möödas ning elu on tasakaalukam ning sujuvam.
Aga selle kuu tagajärjel koorus midagi ,mida ei teadnud endas olevat.
Uus võimalus õppimiseks, uus võimalus tugevaks kasvamiseks.
Ma ei tea, kas oleksin ma seda tugevust üles leidnud ning sellesse uskuma hakanud ilma Vascota, kelle poolt kirjutatu on mu tundeid paremini kirjeldanud, kui mu kinniste ustega süda.
See on lapsik, ma tean, aga tahan võtta endale selle luksuse, et välja öelda ühe väikese suure asja :poleks Vascot minu elus olnud, oleks ma teistsugune olnud.
Pühendusega nendele, kes oma "jaanuari" on läbi elamas...


Sally cammina per la strada senza nemmeno....
Sally kõnnib mööda tänavat ilma isegi
....guardare per terra
....maha vaatamata
Sally è una donna che non ha più voglia
Sally on naine, kel pole enam tahtmist
....di fare la guerra
....sõda pidada
Sally ha patito troppo
Sally on liiga palju kannatanud
Sally ha già visto che cosa....
Sally on näinud juba seda....
"ti può crollare addosso"!
"mis võib sulle peale variseda"!
Sally è già stata "punita"...
Sally on juba saanud "karistuse"
per ogni sua distrazione o debolezza...
iga oma tähelepanematuse ja nõrkuse eest...
per ogni "candida carezza"...
iga "süütu hellituse"eest....
"data" per non sentire....l'amarezza!
"antud" selleks, et mitte tunda....kibedust!
senti che fuori piove
kuula väljas vihma tuli
senti che bel rumore...
kuula imeline heli....

Sally cammina per la strada sicura
Sally läheb müüda tänavat kindlal sammul
senza pensare a niente!
millelegi mõtlemata!
....ormai guarda la gente con aria indifferente...
....vaadates inimesi ükskõiksel ilmel....

Sono lontani quei momenti
On kaugel hetked
quando uno sguardokui üks pilk
provocava turbamentisind segadusse suutis viia
quando la vita era più facilekui elu oli vähe kergem
e si potevano mangiare anche le fragoleja sai veel maasikaidki süüa
perchè la vita è un brivido che vola viasest sulgkerge võbin on me elu
è tutto un equilibrio sopra la folliahabras tasakaal kohal pöörasuse melu
senti che fuori piovekuula väljas vihma tuli
senti che bel rumorekuula imeline heli

Ma forse Sally è proprio questo il senso...il senso...
Aga võib-olla, Sally, ongi just selles
del tuo "vagare"...
su hulkumise mõte....mõte....
forse davvero ci si deve sentire....
võib-olla peamegi end tundma
alla fine....un Po' male!....
lõppude lõpuks...Natuke halvasti...
Forse alla fine di questa "triste storia"
Võib-olla selle "kurva loo" lõpus
qualcuno troverà il coraggio
leiab keegi julguse
per affrontare "i sensi di colpa"...
et "süütundele" näkku vaadata
e CANCELLARLI da questo "viaggio"....
ja neid sellelt "teekonnalt" ÄRA KUSTUTADA
per vivere davvero ogni momento.....
et elada täielikult igat hetke
con ogni suo "turbamento"!....
iga oma "segadusega"
e come se fosse l'ultimo!
nagu oleks ta viimne!

Sally cammina per la strada..."leggera"...
Sally kõnnib mööda tänavat... "kergelt"...
ormai è sera...
on juba õhtu...
"si accendono le luci dei lampioni"...
"süttivad tänavalambid"
"tutta la gente corre a casa davanti alle televisioni"..
"inimesed jooksevad koju televiisorite ette"
ed un pensiero le passa per la testa
ja üks mõte jookseb läbi mu peast
"forse la vita non è stata tutta persa"...
" ehk ei olegi kõik kadunud"
forse qualcosa "s'è salvato"!!...
ehk jääb midagi "alles"!!....
forse davvero!...
võib-olla tõesti!...
non è stato "poi tutto sbagliato"!
"ei olnudki kõik nii vale "!
"forse era giusto così!?!"....
"ehk pidigi nii olema?!"....
........eheheheh!.........
forse ma forse ma si....
võib olla, võib-olla tõesti...
cosa vuoi che ti dica io
mis ma sulle ikka ütlen
senti che bel rumore
kuula imeline heli

1 kommentaar:

Tiiu ütles ...

Sa Kiristel oled imeline! Oleks sinusuguseid rohkem. Millegipärast ma ei usu,e t sina oleks võimeline nii totaalseks petmiseks, teadlikuks nahhaalsuseks. Eksime kõik, aga tunnistada ei julge kõik, pigem materdatakse teine maatasa, nagu minuga ju kaua aastaid tehti. Tead, mis mind enim pahandab? Et minu eest varjati nii kaua tõde, et minu eest otsustati isegi välismaareis, et mind siiani kellekski ei peeta.

Lahututi enne mind ja lahutatakse aegade lõpuni, selles pole midagi halba, pigem näitab soovi eluga edasi minna. Kuidas saab edasi minna, kui on nii palju valetamist ja ma ei näe soovi asja parandada?