Oh elu, mu elu...

Sadakond aastat tagasi tulid need ohkavad, armastust täis sõnad pähe ühele naapoli luuletajale nimega Aniello Califano.

"Oje vita , oje vita mia...oje core 'e  chistu core..."

Muusika tegi nendele sõnadele helilooja Enrico Cannio.

Aastaarv oli 1915. Euroopat oli käristamas I maailmasõda. Sündis üks maailmas tuntumaid naapoli laule "'O surdato 'nnamurato" - "Armunud sõdur".

Tavaliselt oleme me harjunud kuulma seda laulu marsirütmis lõbusates olukordades või staadionikurvidelt jalgpalli partii ajal. Aga tegelikult on selle laulu puhul tegemist ühe sõduri valurikka tundega, kes rindel meenutab oma koju jäänud armastatut. Kindlasti üks ilusaimaid hümne armastusele terves maailmas, läbi aegade.

"Armunud sõduri" kaunimad esitusi on minu arvates vaid kaks.

See on Anna Magnani 1971 aasta filmis "La Sciantosa". Nannarella (nagu Magnanit Itaalias südamlikult kutsutakse) kirglik ning traagiline interpretatsioon liigutab kindlasti absoluutselt igat südant. Sellest ei olegi mõtet sõnu teha, vaid lihtsalt kuulata /vaadata kauni itaallanna erakordset väljendusrikkust:

Anna Magnani taga, kitarr käes,  on näha üht ülinoort näitlejat, Giovanni Calonet. Tema kustnikunimi on tänaseks väga tuntud - Massimo Ranieri. Ja just Ranieri ongi teine, kelle esitust ei taha näitamata jätta. 2000ndate alguses tegi Massimo kolm CD ning ülemaailmset turneed naapoli lauludega ( üks ilusam kui teine ja loodan nendest veel tulevikus rääkida).

Tema taaselustas "'O surdato 'nnamurato" tõelise olemuse. Ranieri jaoks oli see omamoodi vajadus, sest pärast Naapoli jalgpallimeekonna hümniks saamist aastal 1975, oli laul hakanud oma Magnani antud sõjavastast identiteeti kaotama.

Massimo Ranieri variant  on veidi introspektiivsem, isiklikum, aga suurepärane. Minu jaoks seda enam, et arranžeering on omapärane, vaid kahe instrumendiga - kontrabass, mis mängib poognanga pikki noote  ning klahvpillid, mis üheksainsaks hingetõmbeks sulavad. Kontrabassil on mu abikaasa Vittorio ning klahvpillidel Claudio Storniolo.

Olen kuulanud seda lugematutel kontserditel 6 aasta jooksul, mil turnee kestis ja ikkagi on liigutav:

Niisiis, 1975, ühe tähtsa jalgpallipartii ajal, sai "Armunud sõdurist" ka staadionilaul.

Oli pühapäev, 7.detsember. Napoli oli Itaalia meistrivõistluste pingereas teine, vaid ühe punkti kaugusel Juventusest. Napoli pidi mängima Lazioga ning Juventus Torinoga. Vaid pärast mõnda minutit läks Napoli kohe juhtima tänu karistuslöögile. Boccolini poolt löödud värav teeb seisuks Lazio 0- Napoli 1. Pidi aga ootama Torino tulemusi. Kõigest 15 minutit enne partii lõppu ilmus tabelile, et Torino oli värava teinud! Torino 1 - Juventus 0. Napoli punkti võrra Juventusest ees. Sel hetkel hakkakski keegi kurvilt vana viisi üles võtma ja hteke pärast laulis Napoli fänne täis Olimpico staadion seda täiest kõrist...

Sellest ajast on "Armunud sõdurit" lauldud meeskonna tähtsamatel hetkedel, siis kui võit käegakatsutav. Erinevalt näiteks "Roma, Roma, Romast", mida lauldakse iga partii alguses ning "Grazie Romast", mida lauldakse võidetud partii lõpus.

Eks ole omapärane selle laulu tee eesliinildelt staadionile.

Võib-olla on siin mingi seos Winston Churchill lausega, et "Itaallased kaotavad sõdu nagu jagpallipartiisid ning jalgpallipartiisid nagu sõdu".

Aga südames, päris sügaval südames jääb sinna laulu see armastus, see valu, mida siin nii tihti suure humaansusega naeratusega looritatakse.

Naapoli murdes:

Staje luntana da stu core,
a te volo cu 'o penziero:
niente voglio e niente spero
ca tenerte sempe a fianco a me!
Si' sicura 'e chist'ammore
comm'i' so' sicuro 'e te...

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!

Quanta notte nun te veco,
nun te sento 'int'a sti bbracce,
nun te vaso chesta faccia,
nun t'astregno forte 'mbraccio a me?!
Ma, scetánnome 'a sti suonne,
mme faje chiagnere pe' te...

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!

Scrive sempe e sta' cuntenta:
io nun penzo che a te sola...
Nu penziero mme cunzola,
ca tu pienze sulamente a me...
'A cchiù bella 'e tutt''e bbelle,
nun è maje cchiù bella 'e te!

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!


ja itaalia keeles:


Sei lontana da questo cuore,
da te volo con il pensiero:
niente voglio e niente spero
oltre che tenerti sempre a fianco a me!
Sei sicura di questo amore
come io sono sicuro di te...

Oh vita, oh vita mia...
Oh cuore di questo cuore...
sei stata il primo amore...
e il primo e l'ultimo sarai per me!
 
Quante notti non ti vedo,
non ti sento tra queste braccia,
non ti bacio questa faccia,
non ti stringo forte tra le mie braccia?!
Ma, svegliandomi da questi sogni,
mi fai piangere per te...
 
Oh vita, oh vita mia...
 
Scrivi sempre che sei contenta:
io non penso che a te solamente...
Un pensiero mi consola,
che tu pensi solamente a me...
La più bella di tutte le belle,
non è mai più bella di te!

Oh vita, oh vita mia...


Foto: siit

Muljeid kuristiku äärelt

Kaks päeva tagasi olid ajalehtedes suured pealkirjad "Oleme kuristiku ääre peal". Kõik ütlesid nii - Confindustria, ametühing, hädine opositsioon. Btp, Bot, spread, FTSE Mib ja mida paganat kõik veel tundusid olema nagu pommi timer, mis piiksudes plahvatuseni jäänud minuteid luges... ja mis tegelikult tundus Berlusconi peaministritooli alla paigutatud olevat.

Õhtupoole ilmus uudis, et president Napolitano on eluaegseks senaatoriks teinud Mario Monti, ühe võimalikest uutest peaministritest tehnilise valitsuse eesotsas. Ikka seesama kes on kaks korda olnud EÜ komissar finantsalal, töötanud international advisorina nii Goldman Sachsis kui Coca Cola Company's, istudes kurikuulsate Trilateraalse Komisjoni ja Bilderbergi grupi juhtkondades... See senaatoriks määramine  tundub olevat eelsamm enne uueks valitsusjuhiks määramist.

Võtab natuke kõhedaks.

Berlusconi aeg on otsas pärast 17 aastat. 

Mäletan veel hästi aastat 1992- 93. See oli periood, kus tundus kõik on muutumas. Oli Tangentopoli, Craxile visati münte ning Montecitorio ees oli hilihõhtuni inimesi. Õhus oli energiat ning soovi kõike uuesti üles ehitama hakata. Esimene Vabariik, prima Repubblica, oli lõppenud.

Teine Vabariik aga algas Berlusconiga ning osutus hullemaks kui esimene... mõnikord tuli esimese Vabariigi poliitikuid isegi taga nutta, nii kriminaalsed kui need ka olnud poleks.

Berlusconi aeg on otsas , aga rõõmu ma ei oska sellest tunda.

Rahvas ei suutnud teda kukutada. Kõik need miljonilised meeleavaldused, No Berlusconi Day, kõik need rahvapoolsed initsiatiivid ei viinud kusagile. Nüüd läheb ta, finantsmaailma/jumal Turu püstol pähe sihtimas, rotid kaovad uppuvalt laevalt kuivema pesa otsinguil ja see on hale vaatemäng. 

Millised on teised valikud peale Monti? Teha uued valimised nagu Hispaanias? 

Aga enne oleks vaja ka uut valimissseadust, sest see praegune võimaldab parlamenti saata, mitte valitud, vaid parteijuhtide poolt määratud saadikuid. Samuti ei garanteeriks see piisavat stabiilsust ning võtaks liiga palju aega. 

Ja keda valida uuegi valimisseaduse puhul????

Loen võimaliku Monti valitsuse võimalike ministrite nimesid ja hakkab paha. Mõned jääksid isegi samaks.

Jääb järele revolutsioon nagu soovitas/nõudis vanameister Mario Monicelli. Need aga, kes revolutsiooni peaksid tegema, on hinnaalandusega IPhone'i järjekorras. 

Vaatan siin uudiseid ning Monti naeratavat nägu (kuigi Berlusconi pole veel tagasi astunud). Welfare 'i on Monti pidanud üleliigseks kulutuseks. Tööturg muutub ilmselt sama "paindlikuks" kui hiinlastel, pensioni saaks kätte järgmise elu ajal (siis kui uuesti sünnid, aga enne pead tõestama, et oled ikka sina).

Võib-olla on need kõik liialdused.

Võib-olla Monti hakkab hoopis rohkem maksustama finantstulusid? Hakkab ta võitlema maksudest kõrvalehoijatega, korruptsiooniga või varimajandusega? Muie trügiks vägisi näole, kui poleks tunnet, et lihtrahva (minu) tagumiku all midagi kahtlastelt tiksub...

Ei taha tegelikult hädaldada.

Itaallased on selline kummaline rahvas, kes on alati endast parima andnud ka kohutavaimates olukordades. Raskused tõmbavad neist tavaliselt välja geniaalsuse. Ajalugu räägib enda eest.

Ja kes teab, mida selle perioodi kohta 50 või 100 aasta pärast kirjutatakse?

Kõik on imeline & keegi pole õnnelik

Louis CK erakordne humoristlik peegel, et kohendada oma perspektiive :)

Elubilanssidest

"Leonardo da Vinci kirjutas 62 aastaselt: "Mu elu on olnud üks läbikukkumine, ma ei ole ära teinud midagi  sellest, mida oleksin teha tahtnud."

Tsiteerisin seda lauset,  et lohutada inimesi, kes olles kaasa haaratud kinnisideest teha bilanssi oma elu kohta, räägivad mulle oma  frustratsioonist.

Keegi pole võimeline tegema reaalset bilanssi oma elust, sest keegi ei saa kindlusega teada, mil viisil ning milliste  tagajärgedega on tema eksistents  sõlmunud teiste inimeste eludega.

Võib-olla naeratasime ühel heal päeval võhivõõrale, päästes sellega ühe elu."

Silvano Agosti

Valimised 2011 minu mätta otsast

Einoh, üllatusi kui palju...

Näiteks see, et Berlusconi Milanos kaotas. Mitte et Partito Democratico kandidaadi Pisapia edu mind just hõiskama paneks, AGA EILEÕHTUNE VEINIKLAAS MAITSES TAVALISEST TSIPA PAREMINI...

Oleks ma milaanokas olnud, polekski teadnud, kellele hääl anda. Ei tekitanud minus mingit usaldust ka Beppe Grillo " 5 stelle" liikumise 20-aastane kandidaat. Pigem umbusku. Nimelt ei suuda ma tõsiselt võtta  Grillo väidet , et päris igaüks võiks linnapeaks olla, kah need ilma igasuguste kogemusteta. Eriti veel linnas nagu Milano, kus linnanõukogu ümber haikalad tiirlevad. Need tõelised. Aga "5 stelle" tulemus - 4% on tõepoolest tähelepanuväärne. 

Nende Bologna tulemusest  - 9, 4% ma ei räägigi. Suurepärane arvestades, et televisioonis polnud nende jaoks mingit ruumi. Ainsaks vahendiks Internet ja meet-up grupid.
Mulle meeldis ka Grillo kodanike vastutustundlikkusele koputav kommentaar pärast valimistulemusi: "Kõik need, kes hääletasid "5 stelle" liikumise poolt, peavad hakkama tööle, sest te ei andnud meile mitte volitust. Te võtsite kohutuse viia ellu üks programm oma linna heaks. Ja te peate meid aitama."

Ja siis veel ex-magistraat Luigi De Magistris  Napolis, kes oma 26, 8%ga läheb ballottaggiole (järgmisele valimiskorrale, kuna keegi ei saanud üle 50%). Kandideeris kah Clemente Mastella (tulemuseks 2%), endine justiitsminister ja DeMagistrise poolt uurimise alla pandud korruptsioonihõnguline poliitik. Tema väitis, et kui De Magistris võidab, siis pidavat ta end tapma. Kuigi  29/30 mai toimub ballottaggio, andis see ex- magistraadi ootamatu tulemus põhjust üle Interneti tögamiseks - "Clemente, kas nöör või püstol?". Aga see on nagu Punase Risti peale tulistamine (loodan, et ka eesti keeles on olemas väljend come sparare sulla Croce Rossa).

Igal juhul - forza, Gigi! :))

Latinas (Lazio) toimus aga omamoodi operatsioon kirjanik Antonio Pennacchi algatusel. Tema, põline kommunist. toetas fašistiminevikuga Gianfranco Fini nimekirja. Siit nende nimetus - "fasciocomunisti". Tulemus 1,06 %. Latina on tugevalt paremäärmuslikkuse mõju all olev piirkond. Pennacchi idee oli (on alati olnud), et "ka fašistid on inimesed" ja ei peaks vastastikku lõhkuma komunikatsioonisildu. Tugeva kriitika osaliseks saanud, ei meeldinud valijatele see üsna ekstravagantne katsetus. See polnud muidagi üllatus.

Ma ei ühine veel juubeldamisega, et Berlusconi ajastu on otsas. Ta on tuhandete resurssidega olevus. 

Ja see oli kõigest esimene round.

Kas ema võib olla ahistaja?

Üks Pavia (Lombradia) üliõpilane, kes ei kannatanud enam välja ema pidevaid telefonikõnesid ning sms, andis oma vanema kohtusse süüdistades teda ahistamises (stalking). Seda enam, et ema kontrollis teda ka tänaval. Sellega oli poiss juba saavutanud politseiameti poolse hoiatuse emale, mis käskis viimasel poega rahule jätta, kuna see tekitas poisis hirmu- ja ärevusseisundeid.

Poiss oli juba vahetanud elukohta ning telefoninumbrit. 

Nüüd aga otsustas Regionaalne Administratiivkohus (TAR) hoiatuse tühistada. Värske, vaid mõne aasta vanune seadus ahistamise kohta ei saavat olla "perekondliku konfliktsituatsiooni lahendamise vahendiks". 

Ometigi eksisteerib statistikates see 0,5 % juhutmeid, kus tegemist on vanemate või lastepoolse  ahistamisega.

See on üks omapärane kohtuasi, mis eilsetest ajalehtedest vastu vaatas ja natuke pikemaks pähe jäi. Igal juhul põnev, et kohtunike otsusel puudus antud olukorral "jälituslik iseloom" ja et on mõistetav ema soov pojaga kontaktis olla...

Ja mõelda, et ema, Põhjaliiga endine linnanõunik, oli 2003 aastal tapnud päranduslikel põhjustel oma isa, kellega tal juba pikemat aega kehvad suhted olnud.

Mah.....

Double-face poliitika

Eile ja täna toimuvad administratiivsed valimised osades Itaalia linnades, millest tähtsamad on Milano, Bologna, Napoli ja Torino. Valimiskampaaniad olid tulisemad nendes suurtes linnades - Milano berluskonistlik linnapea Moratti sõimas autovargaks oma vastast Pisapiat, Napolis olevat pakutud hääle eest tasuta pileteid jalgpallistaadionile jna..Aga  ei puudunud põnevaid seike ka väiksemates kohtades...

Näiteks saab näha, kui nutikad on me kohalikud poliitikud, kes suurema taseme poliitikutele alla ei jää...

56 aastane Tiziano Pirani, Ferrara provintsis asuva Cento linna (35 000 elanikku) perekonnaseisuameti töötaja ning parempoolse linnavalitsuse nõunik, kandideeris end kodanikenimkirjas, kuigi tal oli selja taga juba pikem poliitiline karjäär kunagise Bettino Craxi (see, kes Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenes) aegse Partito Socialista ridades. See Cento kodanikenimekiri toetab Berlusconi väärilise liitlase Bossi Põhjaliigat.

Selles poleks midagi imelikku, kui seesama Pirani poleks Finale Emilias (kust on pärit tema abikaasa) kandideerinud end ühe teise kodanikunimekirjaga. Noh, seegi pole iseenesest keelatud asi, aga värvikust annab seigale tõsiasi, et Finale Emilia kodanikenimekiri toetab vasaktsentristlikke opositsiooniparteisid - Partito Democratico, Italia dei Valori ning Sinistra Ecologia e Liberta'.

Pirani ise selgitas, et ta "toetab mõlemal juhul koalitsiooni, mida pean kohalikule kogukonnale paremaks"teooria põhjal, mille kohaselt hääletatakse inimesi ja mitte parteisid. Ega siis mitte sellepärast, et Finale Emilias on vasakpoolsel koalitsioonil suuremad võiduvõimalused!

Eks teooriaid on igasuguseid ja räägitakse, et vastasideoloogiad olevat surnud. Parteiprogrammid kah sarnanevad üha enam üksteisele...

Aga selline double-face poliitka tundub üsna praktiline olevat...

Paksult lõigatud prosciutto ohtlikkus

Livorno (Toskaana)  kesklinn  eile kella 13.30 paiku.
Pere kahe lapsega läheb sisseoste tegema. Viiekümne ringis ema  ostab prosciutto crudot, aga poetöötaja (umbes kolmekümnene) lõikab selle liiga paksude viiludena. Ema protesteerib, algab tüli ning asi lõpeb kaklusega tänaval.
Politsei on selgitamas, kuidas jõuti niikaugele, et pidi kohale kutsuma kolm kiirabiautot - poetöötajale ja pereisale, kellel tõsisemad vigastused, aga ka poetöötaja isale ning prosciuttot küsinud emale. Piisab õnneks mõnepäevasest haiglasolekust.

Prosciutto lõikamist ei maksa liiga kergekäeliselt võtta...

11.mai psühhoos Roomas

Nüüd ta ongi siis kätte jõudnud, see kurikuulus 11.mai. Mida ligemale ta tuli, seda rohkem inimesed sellest rääkima hakkasid. Mõned võtsid lausa puhkusepäevad, et Roomast ära minna, teised otsustasid päev otsa toidukraamiga villa Pamphilis istuda. Jumala eest, ma ei naljata...

Asi on selles, et üks unustusehõlma vajunud iseõppinud sismoloog Raffaele Bendandi (1893 - 1979) oli ennustanud tänaseks võimsa maavärina. Ei kusagil mujal kui Roomas ja linn pidi selle tõttu hävinema. Muidu oleks võinud ju asja lõõpimisega võtta, aga häda on selles, et Bendandi ennustas kahepäevase täpusega ette Avezzano maavärina aastal 1915 ja  Friuli oma 1976.

Bendandi arvates sõltuvat maavärinad planeetide liikumisest ja neid on võimalik üsna täpselt välja arvutada.

Teadlaste poolt ei peeta seda teooriat küll tõsiseltvõetavaks. Lisaks sellele rääkis ka Bendandi tööde uurimiskeskus, et tegelikult pole kusagil kirjas täpset kuupäeva. 

Ja nagu ikka, ei puudu sellistes stsenaariumites ka Nostradamus, 87 quartina XIX Centuria:

"Päike Sõnni kahekümne kraadi sees

 nii tugevalt maa väriseb

 suur täidetud teater variseb

 õhk, taevas ja maa pimestatud ja häiritud

 kui uskmatud jumalat ja pühakuid appi kutsuvad" 

20 kraadi Sõnnis peaks olema just 11.mail  ja "suur teater" võib  olla Colosseum. 

On tähele pandud, 11.olevatki selline õnnetu kuupäev. Porta sfiga.

Nooojahhhhh.....

Mine sa võta siis kinni.Aga alahoiuinstinkt on teinud inimestes oma töö. 

Kell 8 hommikul läksime Johannaga Mario kontoritarvete kauplusesse, et pastakaid osta. Õmblustöökoja omanik Franco, kes seal fotokoopiaid tegi, väitis kõval häälel, et pidavat olema kella 21 paiku. Ooookkeiiii.....

Kooliukse juurde jõudes kuulsime isade-emade juttu, et hoopis veidi enne keskööd. Oli skeptikuidki, aga ka nemad ütlesid, et iga juhuks ei tasu arveid enne 20ndat maid

Lidia tuli täna koolist vara tagasi, sest oli klassi assamblee, kus tema kunagi ei viitsi osa võtta ja ütles, et oli inimesi, kes ööbisid Circo Massimol. Vaaaa beeeneee.....

Vaatan mõningaid blogisid, kust ilmneb, et eile olevat Frosinone kandis olnud viis 2-magnitudolist maavärinat. Aga selliseid on tegelikult kuskil pea iga päev. Boooh.....

Öösel oli küll kergevõitu uni. Kui üles ärkasin, siis oli millegipärast kerge tunne. Polnudki midagi juhtunud! Mind jättis kogu see psühhoos küll üsna külmaks, aga hea tuju tükkis ikkagi justkui vägisi peale.

Kell on 9.50 ja päike särab taevas. Meeleolu on endiselt suurepärane. Mõelda, kui vähesest võib piisata, et hinnata täie südamega üht tavalist päeva, kus midagi pole juhtunud.

Väljapressimine itaalia moodi ja sotsiaalvõrgustikud

Liiga vaimukas video, et seda mitte jagada :)

Kiirtõlge:

"Kohver rahaga, kus see on ? Saimon, kus on mu raha?"
"Millest sa räägid? Kas ma siis ei andnud juba?"
"Loen kümneni. Kas ütled mulle, kuhu peitsid raha või vahetan su facebooki staatuse!"
"Kuidas sul õnnestus sinna sinne pääseda?????? Kes andis sulle passwordi????????"
"Üks...........kaks........"
"Kuula mind...ma andsin sulle köik, mida sa tahtsid! Mida veel? Räägime...tsviilsete inimeste moodi"
"......kolm......."
"Mu jumal!!!!!! ok, ma palun sind, pane püstol ära, aga ma ei räägi sinuga sellistes tingimustes."
"Kuidas soovid......neli......"
"Su raha on Pariisis, aga kui sa jätad rahule mu profiili, siis ma vannun sulle, et....."
"Ei ole Pariisis..........viis........"
"......ma leian selle raha sul üles...Aga kui puutud mu profiili....kui sa seda puutud......ei anna ma sulle midagi!"
"...kuus..."
"Kuula mind!!!!! Ainus viis jõuda oma eesmärgini on sul ..........eiiiiiiiiii!!!!!eiiiiiiiiiiiii!!

(ähvardaja avaldab Saimoni profiilil tuntud berluskoonlaste laulu " Jumal tänatud, et Silvio on olemas")

"Kas arvad, et on tegemist mänguga!!!! Arvad, et on mäng!!!!!!!Ma hävitan su!!!!!!"
"Raisk!!!!!! Raisk!!!!!!!"

(ähvardaja kirjutab staatusesse "Ma hääletasin....")

"Kus on raha???? Seitse!!!!!
"Ma vannun,et ma tapan su!!!!! Vannun jumala ees, et tapan su!!!!!!!!!!!!!"
"Kaheksa!!!!!

(ähvardaja kirjutab staatusesse püstoliga "Hääletasin Berlusconit" suunates püstolitoru "send"i peale)

"Ma palun sind, sa ei tohi mind niimoodi hävitada.....ära tee seda..... mul on facebookis, sõbrad....ema...... ülemus..."
"Üheksa...!"
"Kuula mind....tahan kaastööd teha....aga kui sa selle asja avaldad, siis on minu jaoks kõik läbi....pead tegema, seda mis õige....seda, mis tead, et on õige....ära tee seda....."
....kümme...."

(ähvardaja vajutab "send"ile"

"EEEIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! EEEEEEIIIIIIIIII!!!!!!!!"

(järgnevad kommentaarid facebookis:
- ja sa tunnistad seda? Milline julgus!
- näe, kes oli, kes teda hääletas! Kui ma su kätte  saan, siis peksan su läbi!
-(pruut) meie vahel on köik läbi. Addio!
-(isa, sirbi ja vasaraga profiilipildis) mu poeg, ma pettusin sinus
-parem gay kui berluskoonlane
-(ülemus) sa oled vallandatud
-(sõber) ma olen seda alati kahtlustanud
-ära naljata, ma ei usu...just sina :(
-ma kustutan su sõprade nimekirjast
-buuuuuuuh!
-ka mina hääletasin teda! Ta on suur!
-tahaksin olla sinu ajus, et natuke puhata