Tänane pulbitsev Rooma

Pole oma 19 Itaalias elamise aasta jooksul midagi sellist näinud!

Tänane õppeasutuste üldstreik tõi Rooma muljetavaldava koguse inimesi - õpetajad, õpilased, lastevanemad, õppejõud, üliõpilased...Kogu selle meeleavalduse põhjuseks haridusministri MariaStella Gelmini "koolireform", mis enamusele meelt mööda ei ole. Kasutan sõna "enamus", sest täna mööda Roomat kõndides nägin nii palju rahvast, et ei suuda seda sarnaselt valitsusele kuidagi "vähemuseks" nimetada. Lisaks autoriseeritud rongkäigule, oli linnas veel kaks mitteautoriseeritut, kuna rahvas pidi lihtsalt mitmeks jagunema.

Gelmini reform näeb ette fondide järk-järgulise vähendamise tervele koolisüsteemile 7,4 miliardi euro võrra 3 aastaga, üheainsa õpetaja sisseviimise algklassides ja praeguse 40 koolitunni asemel 24 tundi nädalas ning näeb ette õpetajate vähendamise 130 000 inimese võrra. Ülikoolid tahetakse avada erakapitalidele sihtasutuste näol. Need on valupunktid paari sõnaga.Täpsemat informatsiooni siit (Andestage, kui õigeid termineid pole kasutanud, pikk siinelatud aeg on oma töö teinud). Asjad on muidugi komplekssemad, aga idee on selles, et hariduse pealt ollakse kanged kokku hoidma, samal ajal, kui suutööstusele ja pankuritele ulatatkse alati abistav käsi.

Nüüd, on veel üks omapärane tahk asja juures - demokraatia ei peaks siiski olema võitjakoalitsiooni dikatuur. Berlusconile on aga alati "võim" teise tähendusega olnud. Nagu täna ühest blogist lugesin, ei oska ta vahet teha sõnadel "valitsema" ja "kamandama". Tema jaoks on need miljon inimest Roomas ja (usun) teist sama palju üle terve Itaalia vasakpoolsete poolt ülesässitatud lollidekari. Võib-olla mõned tõesti. Aga kindlasti ei ole igasuguse usutavuse kaotanud vaevu jalgel seisval PD-l enam nii suurt mõjuvõimu. Ainus asi, mis tõesti inimesed väljakule "ässitas" on Berlusconi autoritaarne ning üleolev suhtumine ühte suurde osasse Itaalia kodanikest. Tema tahab näha alamaid, mitte kodanikke. Ja kui keegi ei mõtle samamoodi nagu tema, siis on tegemist lihtsalt arulagedatega, kes millestki aru ei saa.

Itaalia haridussüsteem vajab tõesti reformi, aga seda ei saa teha sellisel häbematul viisil ,mitte kedagi asjaosalistest kuulates, ilma arutluseta parlamendis ning dekreedi kaudu.

Piazza del Popolo


via del Babuino




piazza di Spagna


largo Argentina

Päikest ja helesinist - Giorgia

Voglio parlare al tuo cuoreTahan rääkida su südameleleggera come la nevekerge nagu lumianche i silenzi lo sai,ka vaikusel, kas tead,hanno parole
on sõnadDopo la pioggia ed il gelo
Pärast vihma ja külmaoltre le stelle ed il cielo
teispool tähti ja taevastvedo fiorire il buono di noi
näen meie headust õisi ajamasil sole e l'azzurro sopra i nevai
päikest ja helesinist igilume kohalVorrei illuminarti l'anima
Tahaksin valgustada su hingenel blu dei giorni tuoi più fragili, io ci sarò
su hapramate päevade sinises olen su kõrvalcome una musica,
nagu muusikacome (una) domenica di sole e d'azzurro
nagu pühapäev täis päikest ja helesinistVoglio parlare al tuo cuore
Tahan kõneleda su südamele
come acqua fresca d'estate
nagu värske vesi suvelfar rifiorire quel buono di noi anche se tu, tu non lo sai
panna õitsema see hea, mis meis, mis siis, et sina seda ei teaVorrei illuminarti l'animanel blu dei giorni tuoi più fragili, io ci sarò
come una musica,
come (una) domenica di sole e d'azzurro.
Vorrei liberarti l'anima,
Tahaksin vabastada su hingecome vorrei nel blu dei giorni tuoi e fingere che ci sarò
kuidas küll tahaksin, su päevade sinises, teeselda, et saan alati su kõrval olema
che è sempre musica,
et on alati muusikasempre domenica
et on alati pühapäevdi sole e d'azzurropäikeseline ja helesinineVoglio parlare al tuo cuoreTahan rääkida su südamelevoglio vivere per te di sole e d'azzurroTahan elada sinu jaoks päikesest ja helesinisest

Gomorra - sõnad, mille eest surra

Ilmunud "Päevalehes" 1.11.08
Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema - pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra“ pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega. Edasi loe siit.

Inimliku näoga kapitalism made in Italy

Põhjamaalt Itaaliat vaadates võib see tunduda üsna eksootiline paik. Mõnikord võib see eksootika seisneda ka korrektsuses ja aususes keset finantskriise, toksilisi varasid ja paadunud spekulaatoreid- omadused, mida pahatihti eelarvamused ei luba Itaaliaga seostada.

Aga ometi on neid inimesi, kes usuvad, et ettevõtlust saab ka õiglaselt edasi viia. Usuvad kohe nii kangekaelselt, et on nõus loobuma osast oma kasumist, et mitte kedagi vallandada, et oma töötajate töökindlusesse ning parematesse töötingimustesse investeerida. Selle eksootilise mehe nimi on Vittorio Giulini, tema firma nimi "Liolà", õmblusvabrik, mis tegeleb ka trikotaaži töötlemisega, ja see omapärane oaas asub Borgomaneros, Novara provintsis.

Oma intervjuus saatele "Report" Rai3s tunnistab ta, et tal on küll olnud vahel kiusatus toomisprotsess Aasiasse viia, sest Itaalias tootmine on keeruline ja ei ole tasuv. On ju lihtsam osta Vietnamist või Bangladeshist valmistoodangut ja sellele etiketid peale õmmelda (nagu teevad valdav enamus firmadest). Ilmselt oleks ta peale sellise paljukasutatud taktika omaksvõtmist praegu palju rikkam. Vittorio Giulini otsustas aga austada jõupingutusi, mida selle pere firma koos oma töölistega on pikki aastakümneid teinud. Vabrikus on 200 töötajat, 200 peret, kellele "Liolà" tahab endiselt sissetulekut garanteerida. Out-sourcing teenuseid ei kasutata isegi mitte masinate korrashoidmiseks ega sööklas.

Poleks muidu ehk uskuma jäänudki, kui poleks oma silmaga näinud 22 aastast naeratavat tütarlast, kellel on TÄHTJATU leping. Ei tea, kuidas Eestis, aga siinmaal on see täielik anomaalia! Või siis eakas daam, kes räägib, et on selles vabrikus töötanud 40 aastat, alates 15ndast eluaastast.

Giulini ütleb, et tal on õnnestunud oma ettevõtet läbi kriiside juhtida nii, et on suutnud isegi võlgadest eemale hoida, investeerides inimestesse, nende oskustesse, väärikusse ja integraalsesse made in Italy kvaliteeti ja tuletab meelde, et tööstusel pole ühiskonnas mitte ainult majanduslik, vaid ka SOTSIAALNE roll.

Tahan veel ära tuua saatejuht Milena Gabanelli lõpusõnad:"See ettevõtja on saavutanud edu riskides isiklikult, ilma võlgu võtmata, loobudes lihtsalt AHNUSEST. On tõsi, et kui süsteem laguneb, siis on üksikisik kaitsetu, aga riigis, mis on üles ehitatud väike- ja keskettevõtlusele, sõltub saatus ka üksikisikust."

Lihtsalt Vasco

Ho guardato dentro una bugia

Vaatasin vale sisse
e ho capito che è una malattia

ja sain aru, et see on haigus
dalla quale non si può guarire mai

millest ei parane kunagi
e ho cercato di convincermi

üritasin end veenda
... che tu non ce l'hai.

…et sina seda ei põe
E ho guardato dentro casa tua

Ja vaatasin su kodu sisse
e ho capito che era una follia

ja sain aru, et see oli hullumeelsus
avere pensato che fossi soltanto mia

arvata, et oled ainult minu
e ho cercato di dimenticare

ja üritasin unustada
di non guardare.

mitte vaadata.

E ho guardato la televisione

ja vaatasin telekat
e mi è venuta come l'impressione

ja mulle jäi mulje
che mi stessero rubando il tempo e che tu...

et minult varastatakse aega ja et sina…
... che tu mi rubi l'amore

…et sina varastad mult armastust
ma poi ho camminato tanto e fuori

aga hiljem jalutasin kaua ja väljas
c'era un gran rumore...

oli palju kära
che non ho più pensato a tutte queste cose.

ja ei mõtelnud enam kõigest sellest

E ho guardato dentro un'emozione

Ja vaatasin siis emotsiooni sisse

e ci ho visto dentro tanto amore

ja nägin selles nii palju armastust
che ho capito perché non si comanda al cuore.

et sain aru, miks südant ei käsuta
E va bene così...

ja olgu pealegi nii…
senza parole... senza parole...

sõnatult…sõnatult…
E va bene così, senza parole
E va bene così, senza parole...
E va bene così...

E guardando la televisione
mi è venuta come l'impressione
che mi stessero rubando il tempo e che tu...
che tu mi rubi l'amore
poi ho camminato tanto e fuori
c'era un grande sole
che non ho più pensato a tutte queste cose...

E va bene così...
senza parole... senza parole...
E va bene così, senza parole
E va bene così, senza parole
Testi di Vasco Rossi

Kuidas lõppes(?) Naapoli prügiprobleem?

Naapoli prügiprobleem pole kaugeltki lahendatud. On itaallasi, kes filmivad igapäevast võitlust oma kodukoha eest ning üritavad teavet levitada situatsioonist, millest meedia eelistab vaikida. Tõelist olukorda saab näha saidilt "La Terra dei Fuochi"/ "Tuledemaa". Soovitan heita sellele leheküljele pilgu, sest ülesvõetud material on mõtlemapanev.Campania maakonna elanikel on kõrini vaikimisest ja valedest ning jutustavad videote kaudu, kuidas valitsuse võiduhüüe "Prügiprobleem lahendatud 58 päevaga!" on ainult muinasjutt.Berlusconi kasutas osavalt linna hädasid oma valitsuse propagandistlikuks reklaamikampaaniaks. Pärast Naapoli kesklinna puhtakstegemist jäävad elanikele pärandiks linna ümbritsevates külades suitsevad mürgised prügihunnikud ning sõjavägi.Võtan laenuks ajakirjanik Marco Travaglio lause :"Kadunud pole mitte prügi, vaid uudistesaadete telekaamerad."
See on Aversa 21.septembril:



Ilmselt arvavad mõned ajakirjanikud, et tõde ei tõsta vaadatavust või on tegemist hoopis ustavusega peremehest peaministrile. Internetis näeb aga tänu videokaameratega "relvastaud" inimestele, et peale prügi on Itaalias veel üks valupunkt - konstitutsioonilised õigused..

Emaks olemise eelised

Tavaliselt ei pista ma oma nina laste kodustesse ülesannetesse, aga seekord kuuldus lastetoast hingepõhjast tulevaid sajatusi professor De Lillo aadressil. Ka minule ei ole ta eriti sümpaatne ja läksin vaatama, kas ehk on mul põhjust tütre needustega ühineda. Põhjuseks olid "operazioni con i polinomi" (eesti keeles täpselt ei tea - ehk lihtsalt võrrandid?).

Võtsin enesekindalt paberilehe ette - lõppude lõpuks on ju tegemist 13 aastaste tuisupeade koolitükkidega! Jäin paariks minutiks mõtlema..., siis veel paariks...ja pliiats ei nihkunud sugugi paigalt. Oot-oot, kuidas see nüüd oligi...Üritan meeleheitlikult õigeid neuroone põlema panna, aga mida pole seda pole. Elavhõbe enesehinnangu kraadiklaasis teeb järsu languse, kui käsi Lidia matemaatikaõpiku järele sirutub. Sukeldun reeglitesse ja tunnen, kuidas ootamatul tärkab minus sõjakus: no vaatame, kas ma seda siis tõesti ära ei lahenda!

Issake, alles nüüd meenub se vana tuttav valem, nüüd, mil teda must-valgel kirjas näen: (a+b)²= a²+2ab+b².

Asun uuesti võrrandi kallale, aga vastus ei tule välja...Ei ole võimalik!

Lidia kannatus hakkb katkema. "No mis sa jamad! Homme ütlen, et ei saanud aru. Küll ta uuesti seletab." Minu põikpäisus on aga haistnud väljakutset nagu haikala verd. Kas mina või tema!

Pärast tunniajalist võitlust võrrandiga tunnen, kuidas mõistus hakkab hägunema. Numbrid ja tähed ruudus, kuubis ja viiendas astmes virvendavad silme ees. No on ju õige!Miks ta siis välja ei tule!?

Lõpuks märkan ühte plussi, mis hoopis miinus peaks olema. Bastardo!!!!
E vieni....!!!!!!! Chi sono!!!!!!!!Kuulen kõrvus "Oodi rõõmule" ja viskan enda ümber üleoleva pilgu stiilis "kas võisite kahelda??" Võidurõõm on suur, mis sest, et see rõõm sarnaneb rohkem tundele, mis oleks täitnud jahimehe südant, kes hiirt tulistab...aga saak ikkagi!



Otsustasin iga päev ühe ülesande ära lahendada, et ajurakud enneaegsele pensionile ei jääks. Sain ka väikese elu õppetunni - ka õigest valemist on vähe kasu, kui plussid ja miinused paigas pole...

Piazza Navona 11.oktoober

Samal ajal, kui Cattolica Ülikoolis ilmuvad seinale fašismi ülistavad plakatid ja Friuli Venzia Giulia kuulutab maakonna presidendi Renzo Tondi tahtel välja leinapäeva (!)Haideri surma puhul, käisin piazza Navonal andmas allkirja referendumi tegemiseks lodo Alfano tühistamise kohta (seasus, mis annab immuunsuse 4 kõrgemale riigiametikohale). Lisaks sellele oli Roomas veel teine suur valitsusevastane meeleavaldus, aga meie suurimad ajalehed leiavad, et on palju tähtsamaid uudiseid, millest rääkida...Olgu pealegi...Aga siis on mul õigus ütelda, et see olukord mulle ei meeldi. Kohe sugugi mitte. Jumal tänatud on meid palju,kes sama mõtlevad.

Juurtest, tiibadest ja eesti keelest

Olen üks nendest (vist vähestest) inimestest, kes pole kunagi oma juuri taga ajanud. See lihtsalt ei kuulu minu maailmanägemusse. Ma pole kunagi huvitunud ei sugupuudest ega traditsioonidest. Juba lapsest saadik oli mu pilk pigem taevas kui maamullas ning kasvades avastasin, et kui tahad õhku tõusta, siis pead vabanema paljudest kammitsatest, nii emotsionaalsetest kui vaimsetest. Seetõttu pole ma kunagi oma eesti päritolule rõhku pannud, pole vajadust tundnud. Samuti ei häirinud mind, kui mõtted ja unenäod tasapisi itaalia keelde üle läksid. Vastupidi - tundsin, kuidas midagi minus muutus, kuidas avanes üks uks, kuhu hea meelega sisenesin. See maailm oli hubane, sõbralik, aga ka universaalne ja piiritu.Lastega rääkisin esialgu eesti keeles, aga nähes nende loomulikku ja iseenesestmõistetavat itaalia keele eelistust ning vähest huvi eesti keele vastu, ei hakanud ma peale käima. Ilmselt polnud see uks neile sama ahvatlev, kui mulle itaaliakeelne maailm.
Inimelu ülevus ei seisne juurte sügavuses, vaid lennu vabaduses ja selle graatsilisuses -selline veendumus on mind alati saatnud. Jätkuvust ja järelpidavust näen ma pigem uute värvide ja perspektiivide lisamises eelkäijate kaleidoskoopi.

Elasin pika perioodi oma elust külas, mis paikneb Kesk-Itaalia Appenniinides, mu mehe sünnikoht. See küla on tugevasti kinni traditsioonides ning juurte-juttu kuuleb seal väga tihti. See osa "puust" aga mis maa peale jääb, on kivistunud, muutumatuse mull Kõiksuses, inimesed umbusklikud, konservatiivsed ja ettevaatlikud. Nii mõnigi elanik tõmbas paralleele Macondoga Marquez´i raamatust "Sada aastat üksindust". Mu esimesed aastad seal kulusid lihtsalt toibumiseks hoobist, mille see "sügavajuureline" kultuur mu lennuvõimele andis. Metafoor metafooriks, aga lõpuks sain ma sellest üle joostes mägede vahel. Piisavalt kõrgele jõudes sirutasin käed tiibadena laiali ja lasin end täiel kiirusel allamäge joosta. Võib-olla oli see hirmus lapsik, aga väga vabastav...

Lapsed kasvasid üles selles külas, aga imekombel ei hakanud neile külge isegi mitte murre, mida 98% kohalikest oma igapäevases suhtlemises kasutab (ka lasteaias ja koolis). Ma ise armastan väga nii murdeid kui keeli, aga selles ei sarnane mu lapsed mulle üldse. Olen katsunud ära hoida seda, et nad kohendaksid oma eelistusi minu heameele ärateenimiseks, et neid oma olemisviisiga kammitseda.Tean , kui palju aega võtab hiljem iseenda ülesleidmine...

Ka perekonda ei suuda ma näha üksusena, millel juured ja traditsioonid. Pere on pesa, kus on ainuvalitsev väärtus - Armastus, salapärane liim, mis universumeid koos hoiab
Kus on Armastuse juured?
Mis keeles ta räägib?
Mida annan ma endast oma lastele?
Tähtsamaks, kui juured pean seda Armastuse, lennuvõime ja vabadusevaliku seemet, mis ei ole seotud paiga, tavade või teatud sõnavaraga.
Seemet, mida ükskõik millisesse maailmanurka kaasa võtta ja mida ükskõik millises keeles edasi anda.
Seemet, kus võrsub see Armastus, mis ei nõua ema-isa tõekspidamiste ja tavade järgimist, vaid kohustab iseenda omasid leidma.

Ajaleheuudis:kas memmepoeg või lihtsalt meeleheitel?

Hommikul ajalehti lugedes jääb mõnikord silm pidama mõnele nendest kergekaalulistest päevauudistest kroonikaleheküljel. Tänases "City"s:
"Mu isa raiskab 6 miljonit eurot, ta peab mind üleval pidama."

Artikkel on 36 aastase Milaano noormehe põikpäisusest,kes nõuab, et ta heal majanduslikul järjel eakas isa teda üleval peaks senikaua, kuni oma ülikooliõpingutele vastava töö ei leia. Milaano tsiviilkohus lükkas tagasi poisi?(siin kasutatakse kuni 40nda eluaastani sõna "ragazzo") nõude 2000 euro suurusele toetusele kuus (pluss 57 000 eurot hilineva maksevõlgnevuse katteks ja miljon eurot moraalset kahjutasu).
Seaduse järgi pole isa oma kohustest kõrvale hiilinud makstes regulaarselt alates 1986.a., mil toimus lahutus, kohtu poolt määratud 650 000 liiri suurust toetust. Praeguseks on see muidugi naeruväärne summa - 300 eurot, aga siiski ei suutnud kahte ülikoolidiplomit omav noor insener kohtunikkku veenda selles, et ta on töö otsimiseks tõhusaid jõupingutusi teinud. Seega oli esimese astme kohtuotsus - ei mingit ülalpidamisraha.

Nüüd kaebab noormees asja edasi, tuues välja asjaolu, et isa on uue noore naisega 6 miljonit eurot ära kulutanud samal ajal, kui tema koos emaga on sunnitud töötusest tingitud rahapuudusel samas korteris elama. Poja advokaat viitab ka paari aasta tagusele kohtuprotsessile Al Bano ja Romina Poweri vahel, mis määras, et vanemad on kohustatud lapsi üleval pidama ka täiseas, kuni nad majanduslikult iseseisvaks ei saa, garanteerides sotsiaalse seisusega vastava elutaseme.

Itaalia justiitssüsteemis on kolm astet enne kui lõpliku kohtuotsuseni jõutakse. Milaano insener on alles teist ootamas ja tihtipeale on see lõplik otsus kahele esimesele vastupidine. Viie-kuue aasta pärast saame ehk teada, kuidas asi lõppeb... seniks on "poiss" juba härrasmehe ikka jõudnud ja ehk on tal arveteõiendamisest energiat üle jäänud, et mingi töö leida. Papà võib-olla selleks ajaks Viagrast kangestunud või hoopis veelgi noorema neiu hoolitsevas seltskonnas.

Ja elud on läinud kohtuskäimiste, vaenu ning trotsi peale...