Franco Battiato maailm, mu värviline varjupaik

Tahtsin midagi lisada, aga istusin siin oma varjupaigas, Battiato lugude vahel... ja ühtäkki polnudki enam midagi öelda. Jäi lihtsalt tunne. Nagu siis, kui sõbra juures teed juues tekib vaikus ja on hea olla.

Vivo come un cammello in una grondaia-Elan nagu kaamel vihmaveetorus

Elan nagu kaamel vihmaveetorus
me hiilgavas ja austatud ühiskonnas
Ja ootan ikka veel head võimalust
et tiivad saada ja planeedilt lahkuda
Mida peavad nägema ja kannatama mu silmad?
jõhkrad sõjadeemonid kes teesklevad palvetamist!
Ja ometi tean väga jästi, et iga vägivalla taga peitub
Halb...kui oleksin veidi kavalam, ei laseks ma end kiusatada
Teavas on täna öösel tinaraske.
Kui palju vaeva ja asjatut valu...

La cura- Hool

Ma kaitsen sind hirmude ja hüpohondria eest.
vaevade eest, mida oma teel tunda saad.
Ebaõigluste ja oma aja pettuste eest,
läbikukkumiste eest, mida endale ligi tõmbad.
Ma võtan sult ära valud ja tuju muutlikkuse.
kinnisideed su maaniatest
Ületan gravitatsioonijõu
ruumi ja valguse
et sul mitte vananeda lasta.
Sa saad terveks kõikidest haigustest
sest oled eriline
ja mina, hoolitsen su eest

Toon sulle eelkõige valgust ja kannatlikkust
Käime koos teid, mis viivad olemuseni.
Armastuse lõhnad joovastavad me kahesid
ja augustituul ei vaigista me meeli.
Punun su juukseid nagu lauluviise.
Tunnen maailma seaduse ja kingin need sulle.
Ületan gravitatsioonijõu
ruumi ja valguse
et sul mitte vananeda lasta.
Ma päästan sind igast nukrusest
sest sina oled eriline ja mina, hoolitsen su eest.
Mina jah , hoolitsen su eest.


Era d'estate - See oli suvel (Sergio Endrigo)

Oli suvi ja sa olid minuga
Oli suvi palju aastaid tagasi
Elasime tund tunni järel
õnnelikke päevi ja öid
ilma homseta.

Oli sügis ja sina olid minuga
oli sügis mõni aeg tagasi
tund tunni järel ilma naeratuseta
kustus suvi su silmis.

Vaatasin sind ja unistasin elust sinuga
aga ilusad unistused ei lähe kunagi täide

Oli suvi ja sina olid minuga
oli suvi mõni aeg tagasi
sinu näol selged pisarad
ütlesid ainult hüvasti.


Centro di gravità permanente- Permanentne gravitatsioonikeskus

Üks vana bretoon
mütsiga, riisipaberist vihmavarjuga ja bambuskepiga.
Julged kaptenid
kavalad salakaubavedajad makedoonlased
Jesuiidid eukliidsed
riietunud munkadeks, et Mingi dünastia
imperaatorite õukonda sisse pääseda

Otsin permanentset gravitatsioonikeskust
mis ei laseks mul kunagi meelt muuta inimeste ja asjade suhtes
ma vajan...

Otsin permanentset gravitatsioonikeskust

Over and over again.
Pekingi tänavatel oli maikuu
viskasime nalja ja korjasime nõgeseid.
Ma ei kannata vene koore
võltsrocki,itaalia new wave´i,inglise free jazz punki.
Ja ka mitte seda aafrika oma.

Otsin permanentset gravitatsioonikeskust...

Muutudes, õppides, avastades...Bruce Lee

Kuni eilseni teadsin lihtsalt tema nime ja oma kujutluses nägin teda palja musklis ülakehaga vägevaid jalahoope andmas. Pole kunagi vaevunud tema filme vaatama.
Eile sattusin täiesti juhuslikult oma internetiotsingutes Bruce Lee pärlite peale. Need värskendasid, turgutasid, panid käe õlale ja julgustasid.
Enne magama jäämist läks veel mõte sellele mehele ja tema sõnadele, mis mällu sööbisid.

Ja täna siis avastan aimamatutest blogidest, et 27.novembril on Bruce Lee sünniaastapäev.Sõnadele,mis niigi muljet avaldasid, tõmmati nagu joon alla.
Kas Elu tahtis midagi vihjata? Olen näinud, et kui äkki saabub mingi informatsioon, mida ise pole otsinud, siis läheb seda varem või hiljem vaja...

Tõlkisin ainult mõned, sest minu eesti keel ei anna edasi nende originaalset jõudu. Vabandan. Mu teisest blogist leiate neid rohkem ,aga itaalia keeles.

Intelligentne vaim on otsiv vaim. Ta ei rahuldu seletustega. Ta ei ole uskuv vaim, sest uskumine on moodus seismajäämiseks.

Teadmistest ei piisa, peab neid rakendama. Tahtest ei piisa, peab tegutsema.

Tõeline vabadus on tuleneb intelligentsusest.

Te ei saa ealeski tuult enda juurde kutsuda, aga saate akna lahti jätta.

Tunda iseenast tähendab end uurida, kui teistega suhtleme.

On lihtsam aktsepteerida teiste inimeste tundeid, kui oleme aktsepteerinud enda omi.

Kui ma teaksin oma ignorantsuse põhjust, oleksin tark.

Lase teravatel asjadel nüriks minna.

Nõrkustele toetumine on jõud.

Bruce Lee lahkus elust 32 aastaselt.

Sõltub vaatenurgast...

by Magnaromagna

Ajaleheuudis: järglaste saamise keeld vanemateks sobimatutele?

Uudise leidsin esialgu Gongoro blogist ja seejärel sain ka kinnitust Timesonline´ist: Hollandi poliitik Marjo Van Dijken (PvDA) töötas välja ühe seaduseelnõu, mis sunniks riigi poolt sobimatuteks tunnistatud vanemaid uut rasedust vältima ja juhul, kui see peaks siiski juhtuma, oleks riigil õigus laps kohe ära võtta.

Esmapilgul tundub, et ongi ju õige jõhkratel ja vastutustundetutel vanematel laste saamine keelata. Uute elude huvides ja kannatuste vältimiseks.
Minul aga natuke see asi kripeldab. Ma pole oma elus veel usaldatavaid poliitikuid näinud, kes peale tugitoolist tuleneva võimu ka muid huvisid jälgiksid. Olen näinud ka liiga- liiga väheseid kodaniku heaolust huvitatud administratiivtöötajaid ning bürokraate.

Sügav kahtlus uuristab mu südant.Kuhu tõmmata see piir, kus lõppeb poliitikute mõjuvõim me elus? Miks ei piisa enam sotsiaalassistentidest ja kriminaalkoodeksist, et juhtum juhtumi haaval problemaatilistele peredele lahendused leida?
Jätame kõrvale kõige ilmselgemad juhtumid, mis prontsentides, usun, nii sagedad ei ole, et omaette seadust vajaks.Kes määrab ja kui täpselt vanemaks sobimatu staatuse? Kui palju ruumi jätaksid "tubli lapsevanema" reeglid tõlgendustele? Ja lausvaesed vanemad oleksid lapsesaamiseõiguse ära teeninud?

Minu intuitsioon ei taha sellist seadustamise katset päris hästi alla neelata, eriti praegustel kummalistel aegadel, kus ühes Euroopa vabariigis võib ka seda juhtuda, et pärast lahutust poeg isale mõistetakse, kuna ema on kommunist, seega sobimatu lapse kasvatamiseks.
Ja elagu vabadus!

Cooking babbo

Johanna teatas koolist tulles, et tahab "rohelisi lihapalle,mida koolisööklas tehkase". Mu umbusklikele järelpärimistele koostise kohta ei osanud ta peale värvi muidugi midagi öelda. Lõpuks tuvastasin kaks fakti, millest tema soovi täitmiseks kinni hakata: lihapallides pole liha ja lisaks rohelisele väljanägemisele on seal ka midagi valget.

Ma tahtsin õigupoolest käega lüüa. Mäletan veel väga hästi, kui ise palusin teha emal midagi koolimenüüst ja regulaarselt oli see TÄIESTI teistsugune asi selles, mida mina silmas pidasin. Sööki ei saa ju nii umbkaudu teha, eriti kui tellijal oma pilt silme ees.

Seejärel võttis olukorra ohjad enda kätte meie kodune kulinaariageenius "babbo" ehk issi Vittorio.

Pean täpsuse huvides mainima, et kõik, mida ma kokkamisest tean, tuleb temalt. Meie armastus sai alguse tonnikalaga spagettidest kell kaks öösel ja tema on ikka see maag kes võlub fantastilise toidu välja ka siis, kui minu meelest külmetuskapis üldse midagi pole. Võib-olla on seda naturaalset talenti kosutanud keemiaõpingud ülikoolis või hoopis muusika-alkeemia konservatooriumis, aga fakt on see, et tal on maitset ja harmooniataju, mis mind pärast 16 aastast kooselu ikka veel üllatab.Kes on näinud "Ratatouille"d, see võib endale rahumeeles keskealist Remyd ette kujutada...

Vittorio võttis spinati, keetis selle soolastatud vees, seejärel hakkis ta , lisas sinna värske kohupiima, 1 muna ja natuke riivitud parmiggiano juustu. Tegi segu pallikesteks ja veeretas korraks riivsaiast läbi. Hoidis neid tunnikese taldrikul, et "kuivatada" ja seejärel praadis väga vähese õliga. Tulemus on Lidia (suurema tütre) tehtud pildi peal. Oleks ma teadnud, et ta seda pildistab oleksin taldrikut natuke kaunistanud,aga tema käib nagu maniakk fotoaparaadiga mööda tube ringi ja plõksutab. Noh ja tuligi kasuks, sest 10 minuti pärast neid spinatipalle seal taldrikul enam polnud...

Valgete vareste kodumaa

Valge vares istus mu mõtetesse otse Elviina blogist. Siis sai ta toitu me Itaalia eestlaste foorumist, kus avastasin, et paljud läheksid kohe Eestisse tagasi, kui selleks majanduslikud tingimused tekiksid (vastupidiselt minule). Lõpuks sai sellest valgest varesest päris rammus olend tänu mu poolepäevasele reisile Abruzzosse,kus pikka aega elasin.

Eks see valge varese (või õigemini musta lamba) tunne on tegelikult mind sünnist saati jälitanud. Ikka selline tunne, et see, mis ümbritseb pole päris sinu maailm. See sundis mind ka Eestist lahkuma ja pikka aega eesti keelt ainult olude sunnil rääkima. Aga koht, mis pärast esimest umbusklikku pilku mind täielikult omaks võttis, oli ootamatult hoopis siin, 30 km Türreeni mere äärest, Kõiksuse Värav, Igavene Linn. Palju aastaid on sellest ajast mööda läinud, aga mu kiindumus Rooma vastu on üha kasvanud, vaatan teda endiselt armunud ja tänulike silmadega. Ja siinkohal tuleb valge vares jälle mängu. Rooma ongi valgeid vareseid täis. Sellepärast on mul siin hea - omasuguste keskel. Enamus inimesi on eri kultuuridest sisserändajaid, nii Itaalia siseselt kui üle maailma. I romani de Roma, Rooma roomlaseid st. päriselanikke polegi enam väga palju. Selle tõttu on omamoodi valged varesed nemadki...Aga pole neid kunagi kuulnud selle üle nurisemas. See on vana, uhke ja sitke tõug, kes on ääretult uhked oma linna üle ja ääretult lahked ka seda jagama. See on koht, mis on mitmekesisusest oma väärtuse teinud juba sajandeid tagasi ja vaatamata selle oma eripära ohverdamata.

Mõnes mõttes olen valge vares edasi, sest mu kaaslinlastega ei saa ma kindlasti Tammsaarest ja Kivirähkust rääkida ega hapukapsa lõhna poeetikat seletada. Ma küll püüan, aga neil on raske mu tütre nimegi hääldada - Johanna. Aga samas ei ole ma kunagi ennast ükskikuna tundnud, ka mitte kõige karmimatel hetkedel.

Vahel pööran pead, kui kuulen tänaval prantslase noobli r-iga "mortacci tua" või kohtan tõmmut noort nägu, kes puhtaimas rooma murdes vastab mõne proua küsimusele "Di dove sei?/Kust sa oled?" - "A signò, so' de Roma!"/"Olen roomlane!". Siis naeratan.

Õiguse roomlaseks olemisele saad siis, kui armastad südamest seda imelist paika. Ja selle hetke tunned kohe ära. Oma valge varese kannatada saanud südamega teiste valgete vareste seas.

Arte y pico - rõõm, mida jagada

Usun, et igale inimesele, kes oma mõtteid ja oma maailmanägemist avalikkustab, on oluline , et keegi seda lugemisväärseks peab. Ja samas on ka suur nauding leida teisi, kes avavad ukse oma tuppa, kes pakuvad uusi vaatepunkte ja panevad küsimärke, kes jagavad elult õpitut.
Kõige väärtuslikum osa on sealjuures side, mis tekib, mis tihtipeale ühest maailma otsast teise viib, uus värviline kivike, mis me kaleidoskoobis üha ilusamaid mustreid aitab luua.

Mina tänan Oudekkit, kelle käest see innustav auhind tuleb ja annan edasi neile, kelle lugemine on mulle alati mõtlemisainet andnud:
-Teeline
-Heietusi kitsalt rajalt
-Schiavi o liberi?
-Voce del Gongoro
-Lanciailsasso

Ja reeglid edasiandmiseks:
1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Mulle teeb haiget maailm - Giorgio Gaber

Mulle teeb haiget maailm, mulle teeb haiget maailm
ja ma ei suuda leida sõnu
et endale selgitada
mis see on ,mis haiget teeb...

Mulle teeb haiget, kui naine mind maha jätab...mitte alati.
Mulle teeb haiget sõber, kes seletab, miks ta seda tegi.
Mulle teevad haiget need, kes peavad ennast maailma keskpunktiks ja ei tea, et maailma keskpunkt...olen mina.
Mulle teeb haiget peeglisse vaadata.
Mulle teeb haiget, kui öeldakse, et mu tütar sarnaneb mulle. Mul on valus tema pärast.
Mulle teevad haiget need, kes kõike teavad ja varem või hiljem sulle seda ütlevad.
Mulle teevad haiget liiga haritud, eemalhoidvad ja formaalsed inimesed. Aga veelgi enam need, kes sulle autentsuse nimel näkku röhitsevad.
Mulle teeb haiget, et olen täbar...ja mitte ainult tervise poolest.
Mulle teeb haiget asjaolu, et piisab hambavalust...et maailm mind enam ei puuduta.
Mulle teevad haiget arhitektid, advokaadid, raamatupidajad!
Mulle teeb haiget käibemaks, palgast kinnipeetud summad, tuludeklaratsioon, mamma mia,kuidas teeb haiget tuludeklaratsioon.
Mulle teevad haiget margid, infopunktid, bürood, järjekorrad. Mulle teeb haiget, et kui kaotan juhiload või sõbrad, siis avaldatakse mulle kaastunnet. Ja ametnikud...kes, kui kontorisse lähed, ei tõsta pead. Ja kui tõstavad, siis vihastavad, et sa nende aega raiskad.Nad kohtlevad sind halvasti, õigus on nende poolel, meie eksime.Ikka on teine kontor, siis veel teine ja siis veel serketärid, asedirektorid, direktorid ja ülddirektorid...Mulle teeb haiget aparaat, oma mentaliteedi,oma kõrkuse ja idiootsusega!
Kui tundlik ma olen!
Mulle teeb haiget Itaalia, Euroopa, maailma tulevik.
Mulle teeb haiget Maa saatus kogu oma osooniaugu ja kasvuhoone-efektiga ja kõigi nende asjadega, mis praegusel hetkel...tõepoolest...ei teegi mulle haiget.
Mulle teevad haiget reklaamiklipid.
Mitte reklaam iseenesest.
Mulle teevad haiget, issand jumal, paljad persed,tissid, kintsud ja kõik need Campari Sodale raisatud ilueedid!
Mulle teevad haiget faksid, mobiilid, arvutid, ja virtuaalne reaalsus...kuigi ma ei tea, mis see on.
Mulle teeb haiget lollus, nii see loomulik kui kätteõpitud.
Mulle teeb haiget trükisõna, kirjastajad...kõik.
Mulle teeb haiget, et iga idioot kirjutab raamatu. Teeb reklaami, läheb edetabelisse:nr.1, nr.2,nr.3...Borges nr.37!
Mulle teevad haiget ajalehekioskid, ajalehed, ajakirjad koos oma lisadega: kingitus, mäng, CD... cappuccino ja brioche
Mulle teevad haiget kõik ajaleheostjad.
Mulle teeb haiget ajakirjanduse sõnavabdus, Mulle teeb haiget ajakirjandus.
Mulle teeb haiget, et on veel olemas neid, kes usuvad, et ajakirjanikud informeerivad rahvast.
Ajakirjanikud, milline häbi! Kutse-eetika,püha õigus informatsioonile. Mis me paneme täna esileheküljele. "Okei - Bosnia surnud, neist ei räägi juba mõnda aega keegi!" Kõik ongi nii, et ei vali mitte tähtsamaid uudiseid, vaid neid, mis toimivad, mis rohkem kasu toovad..karjäärile, peremeestele...Mulle teevad haiget nende häbitud ja jultunud näod. Mulleteeb haiget, et nad võivad vabalt ja häirimatult kirjutada kõiki lollusi, mis pähe tulevad! Ja see ajakiranduse vabadus ajab mind oksele.
Kui delikaatne ma olen!
Mulle teevad haiget need, kes usuvad, et keegi mõtleb veel teiste inimeste peale.
Mulle teevad haiget need, kes arvavad, et kõik inimesed on võrdsed.
Mulle teevad haiget need, kes ütlevad, et "suur kala sööb väiksema".Tahaksin nad vaalade basseini panna.
Mulle teevad haiget vargad, need eraettevõtjad, aga ka riiklikud. Mulle teeb head, kui neid kinni võetakse, arreteeritakse, kui tuleb välja kõik see, mida teadsime. Aga mõne aja möödudes läheb see mulle igavaks.
Mulle teeb haiget, et Itaalial, et meil, et minul on kaks miljonit miljardit võlga. Me teame, meile korrutatakse seda. Meie elu muutub ükskord selle võla pärast.
Aga kellele me võlgu oleme? Seda ei tea. Seda ei öelda. Üks asi on, kui oleme võlgu kellelegi, kes pole tähtis...olgu, sai mööda pükse ja ongi asjal lõpp. Aga kui oleme võlgu mingile suurele ninale...kaks miljonit miljardit! Valmistugem siis natuuras maksma.
Mulle teeb haiget...teeb haiget telekas sisse lülitada, olla seal ees suutmata seda kinni panna, näha milleni võib...ei ole põhja, ei ole põhja. Inimesed, kes helistavad, sponsorid, arulagedad mängud, saatejuhid, kes naeravad. Ja hambaproteesid, hügieenisidemed, Gabibbod, vaimukad, kõik nagu kalad omas vees...kes ajavad näppe kõrva ja sügavad mune.Ja, kõik need geniaalsed
arvamuseavaldajad, kes riidlevad, karjuvad, solvavad...need vaprad mässajateks maskeerunud perselakkujad!
Mulle teeeb haiget, teeb haiget , et räägitakse oksendamiseni kui palju kanaleid...üks sulle, teine mulle...riiklikud, erakanalid...ja komisjonid, seadused...ilma, et keegi räägiks sellest pasalaviinist, mis iga päev mu koju vajub!
Lõppude lõpuks olen delikaatne, olen juba ütelnud!
Mulle teeb haiget vägivald. Mulle teeb haiget jultumus, ebaõiglus.
Kui aus olla, siis teeb mulle haiget, ka õigussüsteem. Riik, millel on õigusüsteem nagu meie oma, ei saa kunagi tsiviilne olema. Jälestav õigussüsteem, et kui kord viiekümne aasta jooksul, jumal teab, millisel maagilisel põhjusel, täidavad magistraadid oma kohust, siis tehakse neist...Giuseppe Garibaldid.
Mulle teevad haiget kahetsejad...alatud, ühesõnaga...kes pärast naiste, laste ja meeste tapmist "parandavad" oma eksimust: kolm Pater Avet ja Gloriat ja olgu, mis oli.
Mulle teeb haiget Sitsiilia. Kui oleks vaid ainult Sitsiilia! Mulle teeb haiget ka Lombardia, Piemonte, Toskaana, Veneto. Rooma!
Mulle teeb haiget, et "kõik" on maffa.
Mulle teeb haiget, et ma ei saa aru,miks sama liiki loomad üksteisele kõrisse hakkavad.
Mulle teeb haige, kes sureb Jugoslaavias. Kes sureb Somaalias, Ruandas, Palestiinas. Mulle teeb haiget, kes sureb.
Mulle teeb haiget valge maffia, see arstide, ravimite, haiglate ja professorite oma.
Mulle teeb haiget, kes spekuleerib inimeste elu pealt. Ja, need korralikud ,kes lasevad sul analüüse teha ka siis, kui selleks põhjust pole, kes saadavad su oma sõbrast spetsialisti juurde, kõik üks ärivahetus, suur sööming patsientide arvelt.
Jah, mulle teeb haiget vähk. Mulle teeb haiget, et vähk on sajandi tulusaim äri.
Mulle teevad haiget need, kes usuvad, et keegi mõtleb veel teiste inimeste peale.
Mulle teeb haiget igasugune võim, see tuntud, aga ka see tundmatu, maa-alune, tõeline, Mulle teevad haiget kõrgfinantsi kõikumised. Rohkem kui valu, tekitavad need hirmu, sest tunnen enda ümber pimedust, ei näe nägusid. Keegi neist ei räägi, keegi ei tea midagi: nad on puutumatud. Müsteerilised tegelased, kes juhivad nähtamatut mehhanismi, meist niivõrd palju kõrgemal, et peame end õiguspäraselt mängust välja jäetuteks. Ja seal, oma maagilistes ja sametistes saalides, otsustavad me saatuse üle: vabadussõdadest suurmonopolideni, majanduskriisidest müüride langemiseni, kõige julmemate veresaunadeni.
Mulle teeb haiget, kui tuleb valimiskutse.
Mulle teeb haiget demokraatia, see ainus demokraatia, mida tunnen:
Mulle teeb haiget Esimene Vabariik, teTeine, Kolmas, Neljas:
Mulle teevad haiget poliitikud...kõik, üha ilgemad ja koledamad. Mulle teevad haiget nõmedad ja pugejad. Ja kui lähedal on nad valijatele, kuidas nad meid tänavad, kuidas nad meid armastavad. Jaa, ka mina tahan suudlusi, hammustusi kaela peale...et paremini aru saada, kuidas mulle perse keeratakse. Kõik, kõik me oleme perse saanud...nendelt, kes olid enne, nendelt, kes praegu, kõikidelt, kelle elukutseks on poliitika.
Mulle teeb haiget, et keegi veel usub, et "nemad" teevad midagi meie, meie perede, meie tuleviku heaks. Ei, pole ühtki otsust, mis oleks tehtud mõeldes rahva heaolule. On ainult see, mis huvigrupile, parteile ära tasub. Et oma võimu kasvatada, et tähtsust omada. Nad teevad seda ainult iseendale, oma jälkide isiklike huvide pärast. Nad ohverdaksid kõik, müüksid kolleege, sõpru, lapsi. Vahetaksid värvi, nime, rahvust, pussitaksid parteikaaslasi.
Mulle teevad haiget poliitikud, kes iga päev üritavad ennast näidata. Neil on meid vaja, me peame neid toetama, me peame neid hääletama, mel peame neid eelistama selles alandavas karusellis, selles suures nägude vabas turus.
Näod...näod, mis annavad mõista, et teavad kõike ja ütle mitte midagi. Näod, mis ei tea mitte midagi ja räägivad kõigest. Viisakad ja veenvad näod,plastikast naeratusega.
Kompetentsed näod, mis esimese subjunktiivi juures kokku varisevad.
Enesega rahulolevad, edevad näod, kes pakuvad ennast nagu kulunud litsid.
Vangalnäod, kes vanglat välja ei kannata ja haigeks jäävad.
Näod, kes ilusate fraaside taha peidavad häbiväärse mineviku. Baarinäod, kes ründavad sind tati ja lolluste deliiriumiga.
Parteikoolide küünilised näod, valmis hoopideks allapoole vööd. Näod, kelel on alati vastus valmis ja kelle jaoks ei leia kunagi sobibvat aega, et neid perse saata.
Solidaarsusest ülevoolavad näod.
mafiosode näod, kes maffiaga võitlevad. Kivisse raiutud näod, mis suure autoriteediga lollusi räägivad.
Ei ole enam nägusid, mis kõneleksid julgusest, maapagendusest, võitlustest, vanglast. On ainult ohjeldamatu egoism, kannakinnitamise maania, raha, võim, räigeim ahnus!
Ja te usute, et ideedel on veel mingit tähtsust?
Kõige rohkem teeb mulle haiget näha meie lapsi enneaegse väsimusega sellest, mida nad enam ei leia.
Ja mulle teeb veelgi enam haiget, et see on meie süü. Jah, jätame võib-olla päranduseks normaalse heaolu, aga meil pole õnnestunud pärandada seda, mille nimel oleme unustanud võidelda ja seda, mida oleme unustanud unistada.
Lõplik kaotus? Ei, ei ma ei usu. Kui see on meie reaalsus, siis sellele näkku vaadata ei tee kellelegi halba. Piisab, et mitte lasta lohutamatuse nõmedusel võimust võtta. Mitte-teadlikkus on see, mis tekitab varjatud iiveldust ja tapab volitusega. Kui inmene näeb selgelt oma haigust, ükskõik millist, on tal ka jõudu sellega rammu katsuda.
On tõesti vaja leida julgus, et oma kitsarinnaline egoism maha raputada ja otsida uus kollektiivne entusiasm, võib-olla just nendest haigettegevatest asjadest, tavalisest rahulolematusest, oma eitamistest.
Sest üksainus inimene, kes karjub oma "ei", on hull. Miljonid inimesed, kes sellesama "ei" karjuvad, võivad tõesti maailma muuta.

Mulle teeb haiget maailm
Mulle teeb haiget maailm

Mulle teeb head uskuda,
et usaldus pole kunagi kaduma läinud
et ühtäkki ärkab ilus unenägu
ja taassünnib uue elu vajadus

Mulle teeb haiget maailm

Mulle teeb siiski head illusioon,
et vastuseks on täielik eitamine
ja et sallimatuse väljaelamine
kasvatab kihte ja muutub kooriks

Mulle teeb haiget maailm

Aga raev, mis on meile külge jäänud
on tõendiks, et meid pole nullitud
niivõrd ebainimliku saatuse poolt,
mida me ei saa seda jätta lastelastele

Mulle teeb haiget maailm

Mulle teeb head ainult mõte
et leiame uue utoopia...
maailmaga kakeldes.

Miriam Makeba (Johannesburg, 4 märts 1932 – Castel Volturno, 10 november 2008)

Miriam Makeba surm eile Castel Volturnos pärast Roberto Saviano toetuseks organiseeitud kontserti. Kaks suurt saatust, mis omavahel kummalisel viisil põimuvad...

Emaks olemise pahupooled

Nr.1
Lidia 13 aastane
"Su arvuti taga olemise aeg on tänaseks otsa saanud. Juba 10 minutit tagasi, muide."
"Tean isegi, ära käi kogu aeg närvidele!"
"Esiteks, miks sa siis sellest kinni ei pea!! Ja teiseks, ära luba endale sellist tooni!"
"Millist tooni!?! Und näed või?!"
"Just sellist! Oleksid võinud ju vastata:Jah, kohe lõpetan, vabanda, aeg läks üle. Peab siis alati häält tõstma? Tuba on teil korda tehtud?"
"Ikka olen mina see, kelle käest kõike nõutakse!"

Nr.2
Gregorio 11 aastane
"Ära jäta riideid tugitooli peale vedelema.Pane palun kappi."(Püha jumal, räägin nagu mu ema 25 aastat tagasi)
"Küll ma panen, kus see kiire on."
"Kui ma olen suure osa oma päevast koristamisele ja korrastamisele kulutanud, siis meeldiks mulle, et keegi sellest lugu peaks..."
"Oled ikka monotoonne! Che rottura di palle!(tõlkimatu)"
"Ma võin sedasama sinu kohta öelda nähes, et pärast kümnendat meeldetuletamist läheb sul asi järjepidevalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja."
"Ikka olen mina see must lammas, kelle kallal kõik õiendavad!"

Nr.3
Johanna 6 aastane
"Ciao, amore! Kuidas koolis läks?"
"Halvasti!!"
"Miks siis? Flaviano käib mulle närvidele ja Giorgia ei taha enam mu sõbranna olla."
"No küll need asjad ära lahenevad..."
"Ei lahene, ma tean! Sa ei saa aru..."
"Saan ikka! Ka minul tuli koolis selliseid asju ette."
"Ah sinu ajal oli teistmoodi! Minul on omad probleemid.Ära arva, et sa kõiketeadja oled.""

20 aastaselt oli kindel, et minust kunagi emat ei saa. Ma polnud sugugi "jumalkuinunnutaon"-tüüp ega pole seda praegugi.
Lapsed tulid mu ellu Suurest Armastusest, Mis Kõik Muudab ja jumal teab, kust tekkinud teadlikkusest, et elud tahavad minu kaudu ilma tulla. Mina ainult kuuletusin, järgides Armastust ja suurt õrnust, mida nad mu ellu tõid.

Mõnikord üeldakse, et "ma pole veel piisavalt küps", et lapsi saada. Olen jõudnud järeldusele, et küps ei saa olla kunagi. Lapsed ongi need, kes "küpsetavad.
Et paned toore toidu potti ja ootad küpseks saamist ilma tuld alla panemata. Lapsed on tuli. Ka õnnistus, mis sunnib pidevalt vaatekohti muutma ja mis ei luba sul kunagi seiskuma jääda. Pead iga päev oma kindlusi küsimärgi alla panema. Pead kasvatama endas üliinimliku kannatuse, mis aga avab uks võrsuvatesse maailmadesse, kuhu on teisiti raske pääseda, mil on meie omaga vähe ühist.

Vanasti tuhnisid vanemad päevikutes. Praegu on õnneks kõik online. Otsin üles oma tütre You Tube´i profiili ning katsun mõista seda, mis tema päevi ja mõtteid täidab.

Issake, millised lemmiklaulud...Ega ma ei saa nõuda, et ta Pink Floydi kuulaks, aga noh....vähemalt Codplay!

Nostalgiahetk

Pilk läks "Õhtulehes" rubriigile "Täna telekas". Näidatakse nõukogudeaegset "Sherlock Holmes´i". Mõte läks kohe aastastes tagasi ja tuletas meelde lapsepõlvekangelased, kellele jäävad elu lõpuni Livanovi ja Solomini (tänud, garryq) näod. Kuidas saabki neid unustada!
Minu lapsepõlve maailm on kadunud nagu dinosauruste oma...Mitte , et taga nutaks, aga on lihtsalt kummaline, et oled kasvanud dimensioonis, millest enam kivi kivi peale jäänud pole. Õnneks, võite öelda. Kindlasti ongi nii.
Mõnikord on aga tahtmine tagasi saada aegu, mil üks piisas nii vähesest, et üks õnnelik õhtupoolik mööda saata.

"Kunagi ei tohi tagasi vaadata, keegi võib seda ära kasutada...", lausub mu mees kuskilt kõrva jäänud aforismi, kui mind lummatult You tube´ist videot näeb vaatamas.
Va bene, va bene...

Kes on "coglione"(sitapea)?

Tegelikult tahaksin ma kirjutada hoopis muusikast või pastast. Aga see, mis siinmaal toimub, ei anna selleks kuidagi võimalust - peaaegu iga päev juhtub midagi põnevat, mis minus reaktsiooni tekitab. Kord negatiivset, kord positiivset.

Obama võidust on möödunud vaid paar päeva, aga itaalia poliitikud on teda juba kahe ebasobiva väljendiga õnnistanud. Esimene jäi, jumal tänatud, ameeriklastele märkamatuks. Tegemist oli Maurizio Gasparriga (ex-ministri ja PdL parlamentääriga), kes väitis: "Obamaga Valges Majas on Al Qaedal põhjust rahul olla".
Teise lasi kuuldavale Berlusconi eile oma suure sõbra Putini juures : "noor, kena ja päevitunud" -sõnad, mis mõne tunniga maailmale tiiru peale tegid. Ja oma kodustele vastastele, kes suuri silmi tegid, vastas ta samas meeleolus:"Kas kellegi on midagi selle vastu? Võtku siis endale coglione/sitapea ülikoolidiplom."
Naeratama paneb mind asi, et siis oleksin ka mina selle "kõrgharidusega"...mingi tunnistus seegi! Ja ühinen ühe oma lemmikbloggeri Prefe väljakutsega: "Mine ütle seda Tysonile...küll siis näeme, kes on sitapea"

Ja nüüd need fotod Circo Massimolt Roomas, mis mulle headmeelt teevad - õpilaste meeleavaldused Gelmini haridusreformi vastu, mis ei ole sugugi vaibunud ning leiavad järjest uuemaid protestimisviise vaatamata sellele, et siseminister Maroni meeleavaldajate kohta üha uusi toimikuid avab.Nendele noortele Berlusconi poolt "väljaantud" sitapea-diplomist ei piisa.

Obamamaania itaalia moodi

Vaatamata sellele, et Berlusconi hoidis USA valimistel pöialt McCainile põhjendusega, et "siis ei oleks ta G8-l vanim peaminister", kiirustavad me parempoolsed talle "itaalia Obama"-karikat kätte suruma.
Sarnasused on ju kõigile silmnähtavad!! Berlusconi ja Obama - postmodernsed revolutsionäärid, kelle poliitika eesmärgiks on rahva heaolu, masside juhid ja osavad komunikaatorid, keda optimism kunagi maha ei jäta. Ja kui hästi vaadata, siis soeng on kah sarnane ja nahavärv erineb ainult paari tooni võrra... Lõppude lõpuks oleme kõik Hannibali järeltulijad, nagu ütleb üks "Almamegretta" tuntud laul.
Kardan, et vasaktsentristlikul Veltronil, keda tihti "õigusjärgselt" ja irooniliselt "meie küla Obamaks" nimetati, on seda raske alla neelata...

Siiamaani aga on itaalia poliitikute (nii vasakult kui paremalt) tegudest ilmnenud moto, mis Obama omast tõesti vaid ühe sõna võrra erineb: I have no dreams.

Zeitgeist:Addendum

Lapsed kooli viidud, peaksin hakkama koristma.Aga kuidagi tahaksin leida see 2 ja pool tundi , et vaadata "Zeitgeist Addendumit". Hommikusöögi nõude peale läheb vähe aega, põrandad jätan hiljemaks ja kappide korrastamine...mmmhm..võib veel mõne päeva oodata. Addendumi vaatamist olen juba kuu aega edasi lükanud ja enam ei pea vastu.



Leidsin suure osa ka itaaliakeelsete subtiitritega, aga viimase poole tunni pidin inglise keeles vaatama. Aga tasus ära! Võin julgelt öelda, et olen nõus 99% seisukohtadega, millest filmis räägitakse. Addendumit peaks vaatama küll igaüks, kasvõi ainult selleks, et oma arvamus selgeks mõelda. Ja kui keegi ütleb, et asi jätab ükskõikseks, siis ma lihtsalt ei usu. Sellisel juhul on maailma tulevik tõesti ...pruun.

Mõningad uitmõtted filmist, mis äkki ärgitab kedagi teist vaatama:
"Pangasüsteem on reaalsuses moodsa pärisorjuse süsteem. Raha luuakse AINULT võla arvelt ja mida teeb inimene, kes on pangale võlgu? Otsib tööd, et oma võlga maksta. Aga kui raha saab luua AINULT läbi võla, kuidas saab siis ühiskond ealeski võlast vabaks? Ei saagi. Selles ongi asja mõte.
Füüsilises orjuses on peremehel kohustus anda orjale peavari ja söök. Majanduslik orjus sunnib orja ise omadega hakkama saama.
Finantssüsteem on oma olemuselt nähtamatu sõda rahva vastu.
Võlg on relv, mille abil saab ühiskonda pärisorjastada. Intress on tähtsaim kuul relvas.
Samal ajal, kui inimesed usuvad, et elavad "normaalset" elu, täiustavad pankurid valitsuste ja suurtööstuse abiga oma majandusliku sõja strateegiaid."
"Küllust ei saa kasumil põhineval süsteemis kunagi olema, sest see on tema loomusega vastuolus. Seega on võimatu ka maailm ilma sõjata ja vaesuseta.
Kõige eluks vajaliku nappus on vedru, mis hoiab kasumi süsteemi üleval ja seda võib tekitada kunstlikult.
KUI INIMESED KÄITUKSID EETILISELT, SIIS VARISEKS KOGU SÜSTEEM KOKKU. Seega ärgem rääkigem aususest. Kapitalistlik süsteem ei saa seda endale lubada.
Demokraatia ei ole võimalik monetaristlikus majandussüsteemis, ükskõik milline oleks siis sotsiaalne kord - kapitalism, sotsialism, kommunism või fashism."