Valge vares istus mu mõtetesse otse Elviina blogist. Siis sai ta toitu me Itaalia eestlaste foorumist, kus avastasin, et paljud läheksid kohe Eestisse tagasi, kui selleks majanduslikud tingimused tekiksid (vastupidiselt minule). Lõpuks sai sellest valgest varesest päris rammus olend tänu mu poolepäevasele reisile Abruzzosse,kus pikka aega elasin.
Eks see valge varese (või õigemini musta lamba) tunne on tegelikult mind sünnist saati jälitanud. Ikka selline tunne, et see, mis ümbritseb pole päris sinu maailm. See sundis mind ka Eestist lahkuma ja pikka aega eesti keelt ainult olude sunnil rääkima. Aga koht, mis pärast esimest umbusklikku pilku mind täielikult omaks võttis, oli ootamatult hoopis siin, 30 km Türreeni mere äärest, Kõiksuse Värav, Igavene Linn. Palju aastaid on sellest ajast mööda läinud, aga mu kiindumus Rooma vastu on üha kasvanud, vaatan teda endiselt armunud ja tänulike silmadega. Ja siinkohal tuleb valge vares jälle mängu. Rooma ongi valgeid vareseid täis. Sellepärast on mul siin hea - omasuguste keskel. Enamus inimesi on eri kultuuridest sisserändajaid, nii Itaalia siseselt kui üle maailma. I romani de Roma, Rooma roomlaseid st. päriselanikke polegi enam väga palju. Selle tõttu on omamoodi valged varesed nemadki...Aga pole neid kunagi kuulnud selle üle nurisemas. See on vana, uhke ja sitke tõug, kes on ääretult uhked oma linna üle ja ääretult lahked ka seda jagama. See on koht, mis on mitmekesisusest oma väärtuse teinud juba sajandeid tagasi ja vaatamata selle oma eripära ohverdamata.
Mõnes mõttes olen valge vares edasi, sest mu kaaslinlastega ei saa ma kindlasti Tammsaarest ja Kivirähkust rääkida ega hapukapsa lõhna poeetikat seletada. Ma küll püüan, aga neil on raske mu tütre nimegi hääldada - Johanna. Aga samas ei ole ma kunagi ennast ükskikuna tundnud, ka mitte kõige karmimatel hetkedel.
Vahel pööran pead, kui kuulen tänaval prantslase noobli r-iga "mortacci tua" või kohtan tõmmut noort nägu, kes puhtaimas rooma murdes vastab mõne proua küsimusele "Di dove sei?/Kust sa oled?" - "A signò, so' de Roma!"/"Olen roomlane!". Siis naeratan.
Õiguse roomlaseks olemisele saad siis, kui armastad südamest seda imelist paika. Ja selle hetke tunned kohe ära. Oma valge varese kannatada saanud südamega teiste valgete vareste seas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar