Uudise leidsin esialgu Gongoro blogist ja seejärel sain ka kinnitust Timesonline´ist: Hollandi poliitik Marjo Van Dijken (PvDA) töötas välja ühe seaduseelnõu, mis sunniks riigi poolt sobimatuteks tunnistatud vanemaid uut rasedust vältima ja juhul, kui see peaks siiski juhtuma, oleks riigil õigus laps kohe ära võtta.
Esmapilgul tundub, et ongi ju õige jõhkratel ja vastutustundetutel vanematel laste saamine keelata. Uute elude huvides ja kannatuste vältimiseks.
Minul aga natuke see asi kripeldab. Ma pole oma elus veel usaldatavaid poliitikuid näinud, kes peale tugitoolist tuleneva võimu ka muid huvisid jälgiksid. Olen näinud ka liiga- liiga väheseid kodaniku heaolust huvitatud administratiivtöötajaid ning bürokraate.
Sügav kahtlus uuristab mu südant.Kuhu tõmmata see piir, kus lõppeb poliitikute mõjuvõim me elus? Miks ei piisa enam sotsiaalassistentidest ja kriminaalkoodeksist, et juhtum juhtumi haaval problemaatilistele peredele lahendused leida?
Jätame kõrvale kõige ilmselgemad juhtumid, mis prontsentides, usun, nii sagedad ei ole, et omaette seadust vajaks.Kes määrab ja kui täpselt vanemaks sobimatu staatuse? Kui palju ruumi jätaksid "tubli lapsevanema" reeglid tõlgendustele? Ja lausvaesed vanemad oleksid lapsesaamiseõiguse ära teeninud?
Minu intuitsioon ei taha sellist seadustamise katset päris hästi alla neelata, eriti praegustel kummalistel aegadel, kus ühes Euroopa vabariigis võib ka seda juhtuda, et pärast lahutust poeg isale mõistetakse, kuna ema on kommunist, seega sobimatu lapse kasvatamiseks.
Ja elagu vabadus!
Esmapilgul tundub, et ongi ju õige jõhkratel ja vastutustundetutel vanematel laste saamine keelata. Uute elude huvides ja kannatuste vältimiseks.
Minul aga natuke see asi kripeldab. Ma pole oma elus veel usaldatavaid poliitikuid näinud, kes peale tugitoolist tuleneva võimu ka muid huvisid jälgiksid. Olen näinud ka liiga- liiga väheseid kodaniku heaolust huvitatud administratiivtöötajaid ning bürokraate.
Sügav kahtlus uuristab mu südant.Kuhu tõmmata see piir, kus lõppeb poliitikute mõjuvõim me elus? Miks ei piisa enam sotsiaalassistentidest ja kriminaalkoodeksist, et juhtum juhtumi haaval problemaatilistele peredele lahendused leida?
Jätame kõrvale kõige ilmselgemad juhtumid, mis prontsentides, usun, nii sagedad ei ole, et omaette seadust vajaks.Kes määrab ja kui täpselt vanemaks sobimatu staatuse? Kui palju ruumi jätaksid "tubli lapsevanema" reeglid tõlgendustele? Ja lausvaesed vanemad oleksid lapsesaamiseõiguse ära teeninud?
Minu intuitsioon ei taha sellist seadustamise katset päris hästi alla neelata, eriti praegustel kummalistel aegadel, kus ühes Euroopa vabariigis võib ka seda juhtuda, et pärast lahutust poeg isale mõistetakse, kuna ema on kommunist, seega sobimatu lapse kasvatamiseks.
Ja elagu vabadus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar