Kooli

Seekord oli kõigil kolmel hea meel, et kooli algas. Neljal, kui mind kah kaasa arvata.
Pärast esimesi siia-sinna jooksmise päevi peaks jääma hommikuti natuke aega iseenda jaoks.
Kõik kolm eri koolides ja erinevate kellaaegadega...
See on väiksema tütre algkool Testaccios




Keskmine poeg saab õnneks ise minemise-tulemisega hakkama, aga vanemal tütrel on sellest aastast uus kool kesklinnas ja vähemalt paar-kolm nädalat saatmist-järelkäimist.Teen seda tegelikult suure heameelega, sest kool on fantastiline. Rooma vanim lütseum ning iimeeeiiluuus. Ma pole Lidiat veel niivõrd õpihimulisena näinud.Kooli ümbritseva õhkkonna teene. Loodame, et entusiasm kestab ka pärast esimesi kreeka ja ladina keele tunde...
Siin ta on, väljast ja seest:









Ausalt öeldes annaksin eiteamida, et isegi temaga koos kooli minna. Üks asi on tema õpikutesse piiluda, toredam oleks muidugi professoreid kuulata ja ,miks ka mitte, vastamas käia ning kontrolltöid teha.
Eile lugesin poja educazione civile (vastab ehk ühiskonnaõpetusele?) ja konstitutsiooni õpikut. See oli suurpärane lugemine. Oleks vaja ka täiskasvanutele.
Täna tegin lahti ladina keele õpiku esimesest kättejuhtuvast kohast...Lause oli:"Bis pueri senes"...

Väärtused, kahtlused,lahendused, rahulolu

Uitan niisama, et mitte mõelda lahendamata asjadele,mida lahendada ei oska.

Need on asjad, mis kutsuvad esile teatud saamatuse, küündimatuse ning läbikukkumise tunde. Polegi tegelikult olulised, iseenesest.

Ise olen alati muud tähtsamaks pidanud. Minu väärtused on teistsugused olnud.

"Muu" aga on õhkkerge, liiga tabamatu, a lungo termine.

Jälg , mille ta jätab, tuleb nähtavale aja jooksul, aga tänasel päeval on omad nõudmised, pisikesed, maadligi, kriiskavad ja rikuvad suure energiakuluga säilitatud tasakaalu.

Kunagi ütles üks mu itaallasest sõber:"Ja mis siis kui me elu lõpus avastame, et NEIL TEISTEL oli õigus?!"

Sellisel juhul olen ma eksinud, meeleldi. Õnneks.

Valore

Considero valore ogni forma di vita, la neve, la fragola, la mosca.

Pean väärtuseks igat eluvormi. Lund, maasikat, kärbest.

Considero valore il regno minerale, l'assemblea delle stelle.

Pean väärtuseks kivikuningriiki, tähtede nõukogu.

Considero valore il vino finche' dura il pasto, un sorriso involontario, la stanchezza di chi non si e' risparmiato, due vecchi che si amano.

Pean väärtuseks veini, kuni kestab söögiaeg, tahtmatut naeratust, väsimust pärast säästmatut eneseandmist, kaht armastavat vanainimest.

Considero valore quello che domani non varra' piu' niente e quello che oggi vale ancora poco.

Pean väärtuseks seda, mis homme kaotab oma tähtsuse ja täna veel natuke hinnatakse.

Considero valore tutte le ferite.

Pean väärtuseks kõiki haavu.

Considero valore risparmiare acqua, riparare un paio di scarpe, tacere in tempo, accorrere a un grido, chiedere permesso prima di sedersi,
provare gratitudine senza ricordare di che .

Pean väärtuseks säästa vett, parandada paar kingi,tabada õige aja vaikuseks, vastata appihüüdele, küsida luba enne kui istet võtta, olla tänulik, mäletamata mille eest.

Considero valore sapere in una stanza dov'e' il nord, qual'e' il nome del vento che sta asciugando il bucato.

Pean väärtuseks teadmist milline toasein vaatab põhja ja mis nimi on tuulel, mis kuivatab pesu.

Considero valore il viaggio del vagabondo, la clausura della monaca,
la pazienza del condannato, qualunque colpa sia.

Pean väärtuseks hulkuri teekonda, nunnade klausuuri, süüdimõistetu kannatust , ükskõik mis süüga tegemist.

Considero valore l'uso del verbo amare e l'ipotesi che esista un creatore.

Pean väärtuseks tegusõna "armastama"kasutust ja hüpoteesi loojast.

Molti di questi valori non ho conosciuto.

Paljud nendest väärtustest on minust mööda läinud.

Erri De Luca

Gioia Infinita

...veel üks õhtune pizza Lara ja Giulianaga ning homme koju!!!!

L’onda lunga dell’asfalto schiaccia le parole,

sguardi persi oltre i vetri, oltre di noi…

il ritorno porta addosso mal di testa e mal d’anima,

nei silenzi ognuno piano fruga dentro di se..

Dal koma proverò a riemergere,

nelle nebbie mie lisergiche,

omadonna che ora era,

era oggi o ieri sera?

20 notti e poco giorno…

me le sento ora che torno…

ora che la fiesta è andata,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

…INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

Pagherei per questa vibra buona,

per averla sempre quando uno suona,

porto dentro quei sorrisi, le parole, gli sguardi, i visi.

E qualcuno ancora si stupisce del fuoco sacro che ci unisce,

scosse forti dell’anima che nessuno scorderò più!

E questo il Bardo lo sa, lui illumina le città,

cantando si dimena, un W alla strada e un W all’amicizia vera,

che è una cosa rara, che un oceano ci separa,

brindo a voi e a questa vita,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GIOIA INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

(senti Roy come spacca con la tromba

questa è la ricetta della buena onda

senti la tromba,piega la bomba,piega la bomba…)

brindo a voi e a questa vita,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GIOIA INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

Dal koma proverò a riemergere,

nelle nebbie mie lisergiche,

omadonna che ora era,

era oggi o ieri sera?

20 notti e poco giorno…

me le sento ora che torno…

ora che la fiesta è andata,

pace amore e GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

Abball' cu me/Tantsi minuga

Olen mõnikord endamisi mõelnud, et milline side on ühe piirkonna loodusel selle elanike käitumisviisidega.

Abruzzo (pean silmas ikka seda mägi-Abruzzot ja Marsicat, sest mere poole minnes muutuvad taas perspektiivid) on üks kaunis koht ja minu meelest ei jää see sugugi alla Trentino - Alto Adige alpilisele ilule.

Olen ikka imestanud, kuidas need võimsad ja rahulikud maastikud on seoses elanike jäiga ning kinnise mõtlemisviisiga. Jäigad ja kanged nagu mäed? Endassetõmbund nagu orud? Jahedad kui ööd isegi augustikuul? Liigutamatud kui hiiglaslikud tammepuud?

Ja kui eksisteerib selline side, miks tunnen ma end ülihästi "pagedes" külast välja?

Mägede kangus annab mulle energiat, aga see inimeste oma on vastuvõetamatu.

Orud hiilgavad rahu, mis lainestab kõiksusega. Inimeste poolt elatud rahu on aga ükskõikne, nüri, osavõtmatu, küüned enda poole. Puud selle eest jagavad kõike.

Pescinas elamise aastate jooksul (1998-2006) pidasin vaimselt vastu tänu armastusele ja mõistmisele saadud nende elutuks peetud, aga suure hingega entiteetidele.

See kaitses mind elu kandvate, aga väikese hingega kahejalgsete eest. Ja ma ei väsi imestamast, miks neid siinkandis niivõrd palju on...

Meis elavad kõrvuti hea ja halb (mõõdupuuks saab olla ainult süda), mõnedes kohtades tuleb esile halvim, teistes parim.

Teatud kohtades oled suunitud end kaitsma. Kasvõi lihtsalt külmuse eest.

Märkamatult muutud ükskõikseks ning keerad end lukku.

Märkamatult leid end teelt, mis läheb Elule vastupidises suunas.

Siis on vaja leida õlekõrs, millest kinni hakata. Minu jaoks oli see Giovanni, üks kastanipuu Collarmele küla kuuendal kilomeetril. Minu jooksupingutuste esimene eesmärk. Aastatega läksid jooksurajad üha kaugemale, aga leidsin alati selle minuti, et Giovannit tervitada ning oma selga tema krobelise ja vaiguse tüve peale toetada. Et üksteist lähestikku tunda.

Ka praegu, selleks et end Abruzzole lähemal tunda, pean Pescinast kaugemale minema.

Eiteamitmendat korda uitasime mööda ääretut rahvusparki, käies läbi Pescasseroli külast (Pescinast 40 km kaugusel). Veel mõni aasta tagasi oli see vaatamata oma Rahvuspargi pärli nimele päris tavaline hallivõitu

kohake, aga praegu on temast saanud värvi- ja rahvarikas turismikeskus - kesk-Itaalia Cortina D'Ampezzo. Oli hea meel näha seda maanurka elava ja uhkelt jagamisrõõmusena.

Veelgi suuremat rõõmu tundsin aga, kui nägin Enzo Avitabile kontserdi kuulutust Gioia dei Marsi keskplatsil. Pärast ümberkaudsete külapidude iiveldama ajavat karaoke- ning kahjuks "igihaljaste" kommertscovergruppide "kultuuriprogramme"(?), oli võimalus osa saada ühest elamusest, mida tõesti kultuuriks võib nimetada. Selle polnudki organiseerinud mitte kohalik peokomitee, vaid tuntud kirjanik Dacia Maraini, kes juba üheksandat aastat Rahvuspargis Teatrifestivali organiseerib. Kannatlikult, visalt ilma fondideta ning armastusega.

Dacia Maraini valis Pescasseroli oma inspiratsioonipesaks ja sellest ajast peale on ta end pühendanud siinse iseenda saatuse hooleks jäetud kultuuri elustamisele.

Enzo Avitabile ja Bottari (vaadimängijad) on küll Naapolist, aga abruzzolastel ja põhja -Campania elanikel on ühised antiiksetest sanniitidest esiisad. Pärandina on jäänud väga sarnane murre, mis tundes seda marsica oma võimaldab mul hästi aru saada ka naapoli omast. Ja ikka tuleb mul tahtmine küsida, miks on neil nii sarnane murre, aga nii erinev olemisviis.

Naapoli aval ning elujõuline muusika. Mõned vanad sõbrad-tuttavad nagu müütiline Faustone San Benedetto külast. Ligi kahemeetriline alati lõbus habemik, kes 50 arrosticini suudab ära süüa, kes armastub bluesi ja Harley Davidsoni, aga elab 7 kuud aastas Amatsoonia vihmametsas indiote keskel.

Kontsert oli üks sellistest, mida on raske ära unustada.

Tantsisime Faustonega tarantellat ja tänasime proua Marainit ilusa elamuse eest. Arvasime, et ehk tegi me avaldatud tänu talle heameelt , sest publikut oli vähe, umbes 150 inimest. Cesoli küla "kultuuriprogrammis" oli samal päeval sagra delle pappardelle al cinghiale (metssaelihaga papparedellede sööming), ning enamus ümbruskonnast otsustas kõhutäitmise kasuks. Räägiti, et Cesolis olevat olnud järjekord lausa kahetunnine.

Eks igaüks valib omale elamusi, millega oma eksistentsi rikastada...

Meile jäi bottaride energia, mis kajas nagu südametukse, Enzo Avitabile umile avatus ning küllaktse Faustonelt Ventsueela vihmametsa...jumal teab, äkki tõesti...

Nii tavaline, nii erakordne

Mul, kes armastan elamusi rohkem enesesse kui fotoaparaati jäädvustada, oli esimest korda elus kahju, et ei olnud seda viimast käepärast. Rõdul internetiühendust taga otsides tundsin, et midagi kukkus potsatades õlale, aga sealt välkkiirusel arvuti peale...see miski, mis hetkega liikumatuks jäi ning uudistavalt mulle otsa vaatas, oli sisalik. Väga tavaline iseenesest, siinkandis on neid hulgaliselt, aga see hallikasroheline loomake mu lumivalge mac'i peal, natuke ehmatanud, aga tegutsemisvalmis, oli kaunis vaatepilt. Loomulikult lipsas ta minema pärast mu esimest liigutust ja foto jäigi tegemata...

Selle eest tahaksin jagada pilte Abruzzo ilust, mis on samamoodi ääretult tavapärane ja ääretult erakordne, aga erinevalt sisalikust - tabatavam.

Rocca Calascia (AQ) ja L'Aquila kiriku ülesehitus (fotod Settimio Delle Spine)






Ortona dei Marsi ja Cesoli (fotod minult)

Tegelikult...

...on mul südamest kahju, et asjad on niimoodi. Et kisub kuidagi viltu.

Olen Pescina üle torisenud nii suusõnaliselt, kui siin blogis.

Olen kirjutanud ka sellest, mille üle olen tänulik vaatamata vastastikusele kõõrdi ning altkulmu vaatamisele.

Olen seletanud tuttavatele, et tuhandete kilomeetrite pikkune vahe Tallinnast Rooma ei tekitanud mul kohanemisraskusi, et tundsin ennast kohe koduselt ja vastuvõetult, aga 123 km, mis Roomast Pescinani viivad, lahutavad kahte eri maailma. Üks oli/on valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja iroonia, tugev reaalsustaju, aga optimism. Teine oli/on külmus ja kinnisus, umbusk ja taktitundetus, resigneerumine, halvasti täidetud igavus.

Aastaid läks mul aega, enne kui suutsin leida oma olemisviisi, omad eelised, omad tugipunktid sellel ompärasel maanurgal, mille nimeks on Marsica.

Nüüd veedame siin aastas ühe kuu selleks, et vana kodu tuulutada ning suve soojemal ajal jahedust nautida.

Pescina(ilmselt kogu Marsica, Abruzzo edela-osa)on üks ajas üsna muutumatu paik. Vittorio tavatseb ütelda oma sünnikoha kohta, et 50 aasta jooksul on siin ainult tänavalambid vahetunud. Aga ometi on siingi mingit tendentsi märgata. Pahemuse poole, minu meelest.

Elanikke on siin peaaegu 5000. Kunagi oli kõik kas karjused või põlluharijad. Mu ämma vanemad pidasid kitsi ja sellest jäigi kogu perele hüüdnimi Crapar'("crapa" kohalikus murdes, it. keeles "capra" -kits). Aga Zauridel, mu ämma perel, on kaks haru - Crapar' id ja Inguastit'id.

"Inguastito", samuti murdelist päritolu hüüdnimi, aga natuke halvamaiguline, tähendab seda, kellel kunagi küllalt ei ole, kes ei oska piiri pidada. Vittorio suguvõsa Inguastit'- sugulastega suheldes pean tunnistama selle hüüdnime fantastilist paikapidavust läbi mitme sugupõlve...

Siinsed hüüdnimed vääriksid lausa omaette postitust.

Nüüd ei peeta enam muidugi selliseid ameteid. Nüüd käib enamus tööl, kas Avezzanos (suurem linnake 40 000 elanikuga 30 km kaugusel), L'Aquilas, Pescaras või Roomas. Põldu peavad veel ainult vanainimesed. Paar päeva tagasi rääkisime ühega neist, kes kurtis, et kogu ta pere nõuab, et ta oma maalapi sinnapaika jätaks, sest supermarketist on odavam, puhtam pealekauba - ei määri riideid. Kellel põlde hektarite kaupa, need kasvatavad juurvilju ka hulgimüügiks, aga hinnad on keskmiselt 20 senti kilost, samal ajal kui poodides müüakse samu juurvilju 2 euro eest. Ei tasu enam ära ja töö on tõesti raske.

See eakas talumees, kellega rääkisime, oli kibestunud: "Noored peaksid traktoritega Rooma minema. Nõudma ja revolutsiooni tegema. Mina olen 75 aastane..."

Noortel on ükskõik.

Pescinas võetakse auto ka selleks, et 200 m kaugusele minna, laenatakse raha selleks, et Cavalli mantlit ja Armani teksaseid osta.

Maa on viimane asi, mis neil meeles mõlgub ja ometi on see siin ainus rikkus.

Näen tahtmist võtta igalt poolt, kust võtta annab, ilma selles eest hoolitsemata. Kel vähegi võimalik, ostab korteri uutes ridaelamutes, jõukamad panevad vanaisalt päranduseks saadud maalapile uhke villa. Miski pole pescinalasele magusam, kui nautida teiste külaelanike kadedust (Pescinast pärit kirjaniku Ignazio Silone tänaseni kehtiv tähelepanek).Keegi ei taha rekonstrueerida olemasolevaid hooneid, sest "need pole ju rahaliselt midagi väärt". Selle tõttu ongi Pescina keskel rohkesti unarusse jäetud maju, mille puruneva krohvi peale on kleebitud silt "Vendesi" - müügil.

Selle kõige juures on mul tegelikult väga kahju, kui näen seda iseenesest väga kaunist paika hoolimatuse käes virelemas, kus palju jääb tegemata inimestevahelise vimma ning vägikaikavedamise tõttu.

Kummaline energia sel kohal...

Olen taas õnnelikult roomlanna, aga tegelikult on mul kahju, et üks mu kunagine kodukoht on sellisel teel.

Abruzzos, taas

Istungi taas kenasti oma vana kodu rõdul ja vaatan mägesid õhtuvalguses värve vahetamas.
Eks see ole Itaalias üks meeldiv asi, et kui pole võimalust puhkusele minna, siis eriti virisemiseks põhjust pole. Igal sammul on vaatamisväärseid paiku. Enne Abruzzosse tulekut mõtlesin isegi Rooma jääda, sest minu jaoks on mu kodulinna suveööd ääretult nauditavad, aga lastel on kindlasti parem siin mägedes.
On ka minul hea võimalus suurepärasteks jahedateks jooksudeks. Nädalavahetusel lähme ehk koos Laraga, minu ammuse jooksukaaslasega, kellega on alati tore lobiseda, mis sest, et me arvamused peaaegu üheski asjas ei kattu. Võib-olla just sellepärast...

Mainimist vääriv eelis on ka muidugi korralik "ignorantne" lambaliha, kohalikud juurviljad, mida Maria Rubina alati kilekotiga kätte surub ning maitsev Pina poolt tehtud pasta all'uovo.

Ilmselt ei pääse ma õhtupoolikutest Pescina pargis, kus täpselt teada tahetakse igat mu elu pisiasja. Selle eest viiakse mind aga ka kurssi värske klatšiga.

Potisinine pimedus on vahepeal küla peale laskunud.

Otsustame autoga sadakond meetrit kõrgemale mägedesse minna. Ja kui õnneks läheb näeme võib-olla rebastki...

19.juuli, pühendusega Paolo Borsellinole

23.mai ja 19.juuli 1992- kaks päeva, kaks pommiplahvatust, kaks itaallast,kes oma aususe ja julguse eest eluga maksid - Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino. Unstamata neid , kes oma kohust täites Falconet ja Borsellinot kaitsmas olid.
Armastusega rahva seas, kel on sellised eeskujud.

Kui pettus on Dolce ja vaikus Gabbana

Juhtusin selle uudise peale täiesti juhuslikult. Ja see tegi mind tigedaks.

Kuidas on võimalik, et ühes kohvikus suvalise kosmeetkatarbeid reklaamiva ajakirja veergudelt leian 10 reaga äratoodud informatsiooni, et Domenico Dolce ja Stefano Gabbana (jah, needsamad jumaldatud moekunstnikud, kelle väljamõeldiste eest terve maailm hingehinda maksab )on saanud 800 miljoni euro suuruse trahvi Maksuametilt selle eest, et nad on oma isiklikes tuludeklaratsioonides peitnud kuninglikke sissetulekuid tänu rafineeritud ühistute matrjoška-süsteemile.

Summa on 8 korda suurem kui trahv, mille osaliseks sai mõni aeg teine masside iidol Valentino Rossi. Ikka maksudest kõrvale hiilimise eest.

Miks ei kuulnud sellest uudistesaadetes? Teen väikese internetiotsingu ja leian, et ainus üleriigiline ajaleht, mis informatsiooni ära toob, on "Il Giornale". Selle eest on rohkesti blogisid trahvi kohta teavet levitanud.

Tuleb välja, et aasta tagasi, kui Maksuameti uurimiste all oli Dolce ja Gabbana firma "D&G" ja kui trahvi suuruseks oli "kõigest" 90 miljonit eurot, siis oli meie stiilsete moekunstnike reaktsioon üsna agressiivne.

Ähvardasid ära võtta oma reklaami kõikidelt ajalehtedelt, kes uudise olid avaldanud.

Dolce ja Gabbana on ühed Itaalia suurimatest reklaamikuulutajatest . Nii öelda "big spender". Niivõrd "big", et räägime miljarditest reklaami peale kulutaud eurodest. Nende miljardite ees jäid enamus suid ja trükimasinaid siis seekord juba ilma D&G protestitagi vakka. Eks see, kes maksab muusika, määrab ka millist laulu laulda...

Mulle meeldib küll kenasti riides käia, aga stiil, mida eelistan, korrektsus ning kohusetundlikkus oma kaaskodanike ees.

Äkki suudan veenda selle stiili võlus ka mõnda eestimaalast, kes hästi järele mõtleb enne kui rahakoti "D&G" kaupluses välja võtab.

Öö

Ma ei saagi täpselt aru, millal õhtust saab öö.

Nii nagu ei ole ma kunagi ära tabanud, kuidas muutused tasahilju ühest aastaajast teise, ühest perioodist järgmisesse suunavad.

Märkan ainult, et midagi on teistmoodi.

Silmapiir vahetub nagu hologramm ning meeleolud justkui polekski mitte enam minu, vaid kellegi tundmatu omad.

Aga see tundmatu olen mina.

See, kes muutub ja see, kes vaatleb, Aegade Algusest.

Öö võimendab emotsioone, mille niigi ebamäärased piirjooned hajuvad päeva valguses.

Öö laseb silma sisse vaadata nendele aimdustele, mida päeval nimetan illusioonideks, aga mis hetkel, kui linnatuled Tiberis end peegeldama hakkavad, ilmutavad end meeldivalt tahkel kujul.

Ma ei tea, mis on reaalsem.

Ilmselt see, mida ise tõeliseks pean.

Miski pole tõelisem kui Rooma suveöine niiske hingav tuul.

Miski pole usutavam kui lungotevere hiiglaslike puude lõhn.

"Miski pole vastupidavam kui hellus," ütlevad nad ühel häälel.

E’ piovuto il caldo

Sadas,soojus

Ha squarciato il cielo

rebestas taeva

Dicono sia colpa di un’estate come non mai

Öeldakse, et on ebatavalise suve süü

Piove e intanto penso

Sajab ja ma mõtlen

Ha quest’acqua un senso

On siis mõtet sel veel

Parla di un rumore

räägib mürast

Prima del silenzio e poi…

enne vaikust ja siis...

E’ un inverno che va via da noi

See on talv, mis lahkub

Allora come spieghi

Millega siis seletada

Questa maledetta nostalgia

seda neetud igatsust

Di tremare come foglie e poi

et väriseda nagu puulehed, et seejärel

Di cadere al tappeto?

maha langeda

D’estate muoio un po’

Suviti veidi suren

Aspetto che ritorni l’illusione

Ootan, et tuleks tagasi illusioon

Di un’estate che non so…

Suvest, millest ei tea

Quando arriva e quando parte,

kunas tuleb ja kunas läheb

Se riparte?

Ja kas üldse läheb

E’ arrivato il tempo

On kätte jõudnud aeg

Di lasciare spazio

teha ruumi

A chi dice che di spazio

sellele, kes väidab et ruumi

E tempo non ne ho dato mai

ja aega pole ma kunagi andnud

Seguo il sesto senso Della pioggia il vento

Järgin vihma ja tuule kuuendat meelt

Che mi porti dritta

mis viib mind otseteed

Dritta a te

otse sinu juurde

Che freddo sentirai

kes tunned külma

E’ un inverno che è già via da noi

See on talv, mis on meist lahkumas

Allora come spieghi

Questa maledetta nostalgia?

Di tremare come foglie e poi

Di cadere al tappeto?

D’estate muoio un po’

Aspetto che ritorni l’illusione

Di un’estate che non so…

Quando arriva e quando parte,

Se riparte?

E’ un inverno che è già via da noi

Allora come spieghi

Questa maledetta nostalgia?

Di tremare come foglie e poi

Di cadere al tappeto

D’estate muoio un po’

Aspetto che ritorni l’illusione

Di un’estate che non so…

Quando arriva e quando parte,

Se riparte?

E’ arrivato il tempo

Di lasciare spazio

A chi dice che di tempo

E spazio non ne ho

Dato mai