Ega mul polnudki plaanis sel aastal Sanremo kohta midagi kirjutada.
See, et ma ikkagi ümber mõtlesin, on tegelikult Lucio Dalla süü. Ta võtab kätte, läheb lihtsalt siit ilmast ning jätab meid kurba hämmingusse! Tead ju küll, et ega inimesed ei jää ju maa peale, aga kui on tegemist mõne sellisega, kelle lood on saatnud su elu paljusid olulisi hetki, siis oska seda nagu kuidagi aktsepteerida.
Kuulasin taas tema lugusid, et harjuda mõttega. Siis meenuski, et üks Lucio Dalla ilusaimaid laule "4.märts 1943"oli just Sanremo laulukonkursilt, aastast 1971.
No ma virisen ikka igal aastal nii Sanremo esinejate kui laulude tapva keskpärasuse üle.
Nii selgi aastal. Kohe mitte keegi eriti ei meeldinud.
Ühel viiest festivaliõhtust olid lauljate kõrvale pandud keegi vanematest ja tuntumatest. Sel hetkel märkasingi, kuidas laulud justkui rohkem elu sisse said. Ma ei tea kas oli see siis suurem elukogemus või -küpsus, aga laulud tundusid enam elu sisse võtvat. Mulle nimelt meeldib kui esitajal on oskust ennast esitatava suhtes tahaplaanile panna, esile tuua lugu, mitte niivõrd iseennast nagu pahatihti juhtub me patoloogiliselt nähtavusse ning eneseupitamisesse haigestunud ajastul.
Ja tõesti - ühel lool polnudki midagi viga... See oli Noemi esitatud "Solo parole".
Aga vist poleks osanud seda hinnata ilma Gaetano Curreri abita:
(Selgituseks niipalju, et Curreri on ka mitmete Vasco laulude kaasautor)
Ühtäkki oli ka Noemi värskel elujõul uus ning sügavam suund ning dimensioon.
Kui aus olla, siis on Sanremost aastakümnete jooksul väga palju häid laule välja tulnud.
Üks ilusaimaid oligi mu esimesel Sanremol aastal 1991. Unustamatu.
Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et oli esimene. Mäletan tollelt festivalilt veel paljusid teisigi laule.
See aga läks otse südamesse.
Pierangelo Bertoli ja Andrea Parodi/Tazenda "Spunta la luna dal monte"
Notte scura, notte senza la sera,
Öö tume ja õhtuta
notte impotente, notte guerriera.
sõjakas öö, võimetu öö
Per altre vie, con le mani le mie
mööda teisi radu, oma käel
cerco le tue, cerco noi due.
otsin meid kahte
otsin meid kahte
Spunta la luna dal monte
Tärkab kuu mäe tagant
spunta la luna dal monte
tärkab kuu mäe tagant
Tra volti di pietra, tra strade di fango
Kivist nägude, mudast teede vahel
cercando la luna, cercando.
otsin kuud
otsin
Danzandoti nella mente, sfiorando tutta la gente,
tantsides su meeles, kõiki puudutades
a volte sciogliendosi in pianto.
mõnikord nutma puhates
Un canto di sponde sicure, ben presto dimenticato,
kindlate randade laul, õige pea unustatud
voce di poveri resti di un sogno mancato.
täitumata unistuse vaeste jäänuste hääl
Vabandage mu kiirtõlge, aga ma ei taha riskida, et need imelised sõnad jääksid keelebarjäri taha kinni.
Ja nii ma siis mõtisklesingi Sanremo üle, natuke nostalgiliselt.
Eurovisooni vaatajat pole minust enam ammu. Eelmisel aastal heitsin sellele pilgu peale, aga šokeeritult vahetasin pärast 5 minutit kanalit. Arvan, et jään oma Sanremole truuks. Vaatamata kõigele.Jään truuks oma "Vita spericolata"le, oma "Volare"le, oma "Come foglie" le, oma "Con te partiro'"le.
See pisikese mõtisklus sai alguse Janeki provotseerivast lausest: "Kui 52 aastat tagasi süttis Roomas olümpiatuli sajand varem sündinud rahva üle kinnitamaks nende uhkust ja sihikindlust uue riigi rajamise üle peale kaotatud Teist Maailmasõda ning näitamaks maailmale igavest linna, mille märksõnadeks olid La Dolce Vita, Trevi purskkaev, Anita Ekberg ja Federico Fellini, siis mida oleks Itaalial täna tähistada?"
Pigem juureldi asja üle aasta tagasi, 150. sünnipäeva pidustuste puhul ja need olid kõik enamlt jaolt huvitavad arutlused, kui välja jätta loomupärased virisejad, kel vaimusilm on negatiivsega niivõrd hõivatud olnud, et ilusate asjade võnkesagedus on neile tunnetamatuks muutunud.
Kui Monti otsustas 2020 aasta Olümpiamängudele ei öelda, siis oli see meile suur kergendus ning paljude silmis punkt enam-vähem ikka veel nulli ja miinuste vahel kõikuva peaministri kasuks. Kellegil polnud tahtmist kinni maksta seda luksuslikku lõbu, mile sissetulekud oleks kuludele suure tõenäsosusega palju alla jäänud ning needki läinud täitma kahtlasi taskuid.
Selleks, et oma maad tähistada ei olegi tegelikult vaja suurt tsirkust või jumalteabmis suurüritusi.
Piisab, et silmad lahti hoida ning hinnata siinset ilu ning suurust, mis meid iga päev ümbritseb. Ma ei pea isegi silmas mitte kauneid loodus- või linnavaateid. Neid peetakse mõnikord rohkem õnnistuseks kui teeneks.
Ma mõtlen nendele tavalistele inimestele, kes läbi keeruliste aegade on kõikvõimalikest raskustest läbi kõndimas, ilma kaotamata oma oskust pisikestest asjadest rõõmu tunda või naeratust, mis justkui õlale patsutaks.
Ma mõtlen nendele itaalia emmedele, kes pärast pikki tööpäevi oskavad nii suurt armastust oma lasagnedesse panna või ühest koolist teise lastele järele joostes suudavad neid ka harrastusringidesse viia. Et millestki puudu ei jääks.
Ma mõtlen nendele itaalia babbodele, kes pärast samu pikki tööpäevi on võimelised oma pisikeste pärast öösiti ües tõusma, sest camomilla soojendamine või pannolino vahetamine käib isaarmastuse juurde.
Ja kõigile neile, kes peresid loovad, vaatamata igasuguste lastetoetuste puudumisele.
Ma mõtlen kõigile nendele tavalistele tööinimestele, kes pärast hulgalisi vallandamisi või sotsiaalseid ebaõiglusi lahinguid peavad, et mitte kriipsu võrragi oma õigustest loobuda. Õigustest, mis on saavutatud juba teiste põlvkondade elu hinnaga ning millest loobumine tähendaks selle ohvri tühistamist.
Ma mõtlen NO TAV (Ei Kiirrongile Val di Susas) liikumisest osavõtjatele, kes põikpäiselt oma kodukohta kaitsevad võimu absurdsete projektide eest.
Võiks veel pikalt jätkata...
Minu jaoks on Itaalia rikkus tema inimesed ja seda saan ma õnneks iga päev tähistada. Kas nendesamade vastupidavate emmedega capuccinotassi taga oma laste mänge jälgimas või ühe koossöödud paninoga, kuulates vana hea tuttava, keda ammu näinud pole , lugusid sellest, kuidas ollakse hakkama saanud.
Saan alati tähistada mõne äkki tööta jäänud tuttava uut hulljulget ettevõtmist või hinnata neid, kellest vaid kuulen või ajaleheveergudel loen.
Saan tähistada iseg itaallaste halastamatut enesekriitikat, kuigi vahel on oht steriilsesse arvustamisesse langeda.
Rääkimata kõigist nendest, kes on juba oma erakordsusega unustamatuks saanud, olles ikka tavalised itaallased kõikide oma puudustega.
Ja saan ka tähistada seda, et olen osa sellest kõigest.
Kui töölt tulen, võtan aega iseendaga olemiseks. Koolid on ikka veel kinni külma ilma tõttu, lapsed kodus või õigemini seitsmendas taevas, ning arvasid, et võib-olla lasevad end ära ristida. Neli päeva ilma koolita olevat käegakatsutav tõend jumala ja kõikide pühakute olemasolust ning nende suurest väest...
Aga ma juba ütlesin neile, et mul on täna üks tähtpäev tähistada. Üks sünnipäev.
Ajakirjanduses hakkas selle kohta artikleid ilmuma mõni aeg tagasi.
Viietuhande hingelisega Zocca külas Modena ligidal peetakse pidustusi 3st kuni 26. veebruarini.
Alates kella 12st kuni keskööni teevad kõik itaalia veebiTV-d ühise otseülekande saatejuhi Red Ronnie käe all.
Sest täna saab 60 aastaseks Vasco. Meie Vasco.
Vasco Rossi on Itaalia ainus tõeline rockstaar.
Rock on niivõrd internatsionaalne nähtus, et on raske näiteks lihtsalt kuulates aru saada, kust maalt esitaja pärit. Rocki standardid ongi sellised, ülemaailmsed ja kõigile mõistetavad, kuid Vascos pole midagi internatsionaalset.
Vasco on üdini itaallane ja tema poeesia välismaalasele vähe aru saadav. Kui keelebarjäär ületatud, siis võib komistada ta ääretult nappide ning kuivade väljendite peale, mis mitte alati verbaalset loogikat ei järgi. Need on pildikesed elust, katkendid emotsioonidest, mis rohkem hinge kui mõistuse poole pöörduvad väga itaallasliku keelekasutusega.
Ei ole küll rohkesti rockikuulajaid, kes hoolega sõnu jälgiksid, kuid Vasco puhul on sõnad ja muusika üksainus üksus umbes nagu „aegruum“, nagu vesi ja vihmapiisad. Vasco ise arvab, et tema sõnadel pole muusikata elujõudu - emotsioonil on kaks tiiba selleks, et lendu tõusta, kui üks neist on nõrk, jääb lend madalaks ja väetiks. Mina tahaksin aga nende sõnade abil aidata pilku heita sellesse maailma...andku Rocki Jumal mulle andeks need kohmetud kohmakad tõlked...
Mulle ei meenu, millal täpselt ja kuidas Vasco mu ellu tuli. Tundub, et olen teda kogu aeg, terve elu tundnud, sünnist saati. On laule läbi mille saan taas elada oma kaugeid Eesti-aastate kogemusi ning meeleolusid ja see teeb Vasco minu jaoks ajatuks.
Vasco on täiesti tavaline inimene. Seda väljendab ka tema perekonnanimi – Rossi, kõige levinum Itaalias. Meeleolud, millest ta laulab, on tuttavad frustreeritud kontoritöötajaile, palju läbi elanuile elus kannatanuile, mahajäetuile, rõõmujanulistele, eksijaile, maailmaparandajatele.
Vasco annab hääle sellele seletamatule ning põikpäisele rahutusele, mis me kõigi sees pesitseb, mis sunnib tuhandeid küsimusi esitama, aga mis ei leia vastuseid. Ka Vascol pole vastuseid.
Vasco on kahtluse kultiveerija, tema viisid on inimliku rännu colonna sonora .
Vasco laulud ei vanane, sest südame seisundid ei vanane.Läbi aastakümnete oleme ikka milleski pettunud ja uuesti uskuma hakanud, ikka iseennast otsides sotsiaalsete kohustuste, südame hääle, vastuhaku ja moraali järgimise vahel.
Credi che sia facile
Usud, et on kerge
Credi che sia semplice
Usud, et on lihtne
vai a farti fottere
käi õige kuradile
credi che sia
usud, et on lihtne
una storia semplice
lihtne lugu
cielo senza nuvole
pilvitu taevas
un amore utile
kasulik armastus
sempre alla ricerca dov’è??
alati otsides kus see on?
dov’è? Fin là!!
kus see on? seal kaugel!!
Dov’è? Questa felicità??
kus see on? See õnn??
(„Stupido hotel“)
Vasco on täiesti ebatavaline oma väljendusrikkuses.
Vasco võtab kitarri ning laulab „Sally“ mitmetuhande inimese ees, ilma oma võimsa grupi ning arranzeeringu abita niimoodi, et ka kõige külmaverelisemal vippistikul pisar silmas ja meik voolamas. Vasco võtab De Gregori, itaalia 70ndate Bob Dylani, „Generale“ ning annab talle jõu ja elutungi, mis ületab kaugelt originaali.
Tõmbaksin hea meelega paralleele tema ja mõne teise laulja vahel, aga sama hea meelega tunnistan, et pole võimalik.
Vasco ei sarnane kellegile.
Tema oli see, kes esimese itaalia lauljana 90ndatel staadioneid täitma hakkas ning terve selle staadionitäie ka „lendama“ suutis panna. Tasuta kontsert Catanzaros, Sitsiilias 2004 tõi kokku 400 000 pealtvaatajat ja ristiti kohe Vascstockiks (Woodstocki järgi).
.
Vasco on poeet, kes ei vali sõnu, aga ütleb otse südamesse:
Sono lontani quei momenti
On kaugel hetked
quando uno sguardo
kui üks pilk
provocava turbamenti
sind segadusse suutis viia
quando la vita era più facile
kui elu oli vähe kergem
e si potevano mangiare anche le fragole
ja sai veel maasikaidki süüa
perchè la vita è un brivido che vola via
sest sulgkerge võbin on me elu
è tutto un equilibrio sopra la follia
habras tasakaal kohal pöörasuse melu
senti che fuori piove
kuula väljas vihma tuli
senti che bel rumore
kuula imeline heli
(„Sally“)
Ütleb Vasco: „Ega ma siis enne ei otsusta, et nüüd kirjutan sellise laulu. Laul tuleb välja ning alles seejärel näen seda ka ma ise, et kas on tõeline või mitte.“
On tundeid, mis inimestes elavad, aga mida on keeruline kirjeldada. Vasco leiab selle õige lause, Vasco on nende tunnete fotograaf ja emotsioone peab silmaga nägema...
Vascol on naisterahva tundlikkus ning mehelik jultumus. Tundlik võib-olla sellepärast, et teda lapsepõlves ainult naised ümbritsesid: ema, tädid, õed... ja jultunud ehk sellepärast, et kasvas rekkarmehe perekonnas . Kindlasti on ta jäägitult aus ning vahetu...rahva meeleolude, hinge rabdomant...
Minu lapsed oskavad Vasco laule peast ja seda juba 5-6 aastaselt. Ma ei kuula üldse tihti kodus muusikat ja vahel olen imestanud, kuidas see võimalik on. Hiljuti sain teada, et nii on juhtunud ka paljudes teistes peredes. Võib-olla hõljuvad laulud tõesti õhus, nagu väitis Eduardo De Filippo, tuntud Naapoli näitleja. Aga on ka neid, kes arvavad, et Vasco tungib DNAsse. Kuidas muidu ära seletada, et tema muusika austajate hulgas on pea 3 generatsiooni ja selle mõjuvõime ei tundu vähenevat.
Dietro non si torna
Tagasiteed ei ole
non si può tornare giù
maa peale enam ei saa
quando ormai si vola
kui juba kord lendad
non si può cadere più!
on võimatu kukkuda!
Vedi tetti e case
Näed katuseid ja maju
e grandi le periferie
ja suuri linnaosi
e vedi quante cose
näed palju tähtsaid asju
sono solo fesserie!
kui lihtasai rumalusi!
(“Gli angeli”)
Vasco laulab ja kirjutab seda, mida elab
Tema elu on olnud tormiline nagu rokkaritel ikka, probleemid anfetamiinide ja kokaiiniga, mille pärast ta 22 päeva 1984 aastal ka vanglas veedab.
Vasco tahab elada täie rinnaga, nõuab taga oma õigust eksimustele ning see tahtmine viib ta elu kõrvalteedele.
Kirjutab „Vado al massimo“, „Vita spericolata“, viib nad oma jultumuses San Remo lavale ning jääb viimaste sekka. Kriitikud süüdistavad teda hümni laulmises seaduse ääremail elatavale elule ning narkootikumidele. Aga plaatide läbimüügis jääb ta esikohele mitmeks kuuks.
„Vita spericolata“/“Uljas elu“ kõnnib otse itaalia muusika ajalukku.
Ütleb Vasco:“ Olen õppinud, et mitte aeg, vaid Armastus parandab kõik haavad“
„On kummaline näha vananevat Vascot, sest paljud meist nägid temas 80ndatel elupõletajat, nagu kangelased, kellest ta laulis – Steve Mc Queen, Sid Vicious. Aga siin ta näed on, oma 59 aastaga ning Emilia-Romagna mägilase kortsuma hakkava näoga.“(M.Monina)
La cambio io la vita che
Muudan ise elu
non c’e la fa cambiare me
mis ei suuda muuta mind
portami al mare
vii mind mere äärde
fammi sognare
pane mind unistama
e dimmi che non vuoi morire…
ja ütle, et sa ei taha surra...
(„Dimmi che non vuoi morire“, sõnad V.Rossi Patty Pravo repertuaarist)
Vasco ei õpeta, vasco pole intellektuaal ega targutaja. „Siddharta paadimees“, nimetas teda ajakirjanik Lorenza Biasi.
Vasco armastab inimestega jagada, aga mitte inimesi jagada.
Ütleb Vasco:„Jagada halbadeks ja headeks on alati ohtlik Arvustamine tuleks minu meelest peatada, vähemalt inimeste suhtes. Vanasti öeldi, et kohtumõistmine tuleb jätta jumalale. Mina ütlen, jätame kohtumõistmise üldse ära. Inimolevus on kompleksne. On olukordi ja elukogemusi, mis viivad sind teatud teele, sunnivad sind teatud viisil käituma. Seega ei või iial teada. Inimeste hinnang on ühekülgne.“
portatemi Dio lo voglio vedere,
tooge Jumal mu ette, tahan teda näha
portatemi Dio gli devo parlare,
tooge Jumal mu ette, pean temaga jutu maha
gli voglio raccontare di una vita che ho vissuto
tahan talle seletada oma läbi elatud elu
e che non ho capito a cosa è servito
ja et pole aru saanud, mis oli sellest kasu
(“Portatemi Dio”)
Vasco kontsert on kollektiivne rituaal, mille käigus aetakse seljast maha sotsiaalne roll, avatakse süda ja ollakse iseendaks. Siis näed enda ümber 130 000“iseennast“ ja mõtled, kui sarnased me sismas oleme – naised või mehed, vasakult või paremalt, noored või vanad, põhjast või lõunast, rikkad või vaesed.
Vasco kontsert on vabastav kogemus. Sa ei ole ainult kuulaja, vaid eelkõige väljendaja.
Liberi liberi siamo noi
Vabad vabad oleme
però liberi da che cosa???
aga vabad millest???
chissà cos’è? Chissà cos’è!
mis see küll on? Mis see küll on!
Finchè eravamo giovani
Kui olime noored
era tutta un’altra cosa
oli hoopis teine asi
chissà perchè? Chissà perchè!
kes teab miks? Kes teab miks!
Forse eravamo stupidi
Võib-olla olime rumalad
però adesso siamo cosa???
aga mis me nüüd oleme???
(„Liberi...liberi“)
Vasco läheb alati oma teed.
Tema lauljakarjääri algusaastatel oli Bolognas rohkesti rockgruppe, kes ta peale kõõrdi vaatasid, kuna ta ei järginud rocki klišeesid. Enamus rockeritest ahvis välismaiseid suurnimesid, aga Vasco laulis põikpäiselt itaalia keeles ning kirjutas itaallastele omase meloodilise tunnetusviisiga.Aeg aga andis talle õiguse, publiku armastus samuti.
1990 pakkus Rolling Stones Vascole võimalust esineda nende soojendusbändina. Torino kontserdile polnud piisavalt pileteid müüdud ning Vasco osalemine oleks staadioni täitnud. Rolling Stones olid (ja on!) Vasco vaieldamatud iidolid, aga ta ütles ära pakkumisest, mis oleks iga kohaliku rokkari õnne tippu viinud: “Austan neid väga, aga keeldun olemast turunduse hammasrattaks. Väärikuse küsimus.“
Minu äranägemist mööda on väärikuse küsimus ka see, et ta välismaal pole sama kuulus kui Ramazzotti või Pausini. Selleks, et teistes riikides nime teha, peab teatud kommertslikke valikuid tegema. Vasco puhul oleks see tähendanud sõnumi ohvriks toomist.
Ütleb Vasco:
„Ma ei lähe välismaale nagu Ramazzotti, tema on palju ilusam. Samuti ei laula ma ei inglise ega hispaania keeles. Eksportida itaalia rocki on sama hea, kui eksportida itaalia Coca-Colat . Minu saavutus on teha rocki usutavalt itaalia keeles. See on ainus tähtis asi. Paljud maailma rocki suurnimed teevad vähem publikut kui mina. Välismaal käin ma puhkusel...“
Vasco on omamoodi usk.
Tema oskab itaallastest välja tõmmata selle poole, mis illusioonivabalt teistsugust tulevikku unistab. Kus sirgjoonelisus oleks au sees ning kus ei pea äraelamiseks lömitama. Vasco publikut võlub see siirus ja kompromissitus, mis annab toitu järjekindlusele, et läbi korruptsiooni, valede ja roomamise selga sirgelt hoida.
Ütleb Vasco:„Kui ma alustasin, tahtsin iga hinna eest inimeste südamesse jõuda ja olin valmis selle eest surema. Tolle aja müüdid olid sellised. Mu isa suri 56 aastaselt, oli olnud koonduslaagris sõja pärast, mis talle korda ei läinud, mina võisin ju siis ohverdadad oma elu asja eest, millesse uskusin. Ühel heal päeval leidsin, et olen ellu jäänud. Ütleme nii – olen elav näide, et uljast elu võib ka rahulikult elada:“
26.juunil 2011, “Vivere o niente” turnee ajal lausus Vasco Rai1 uudistesaadetes sõnad, mis levisid hetkega üle terve Itaalia. Oli hilisõhtu, peaaegu öö, aga juba järgmiseks hommikuks polnud kedagi, kes poleks teadnud - Vasco smette. Vasco jätab rockstaari karjääri.
Paljudele oli see justkui noahoop südamesse, aga leidus ka neid, kes oma rahuolu väljendasid. Vasco on üks nendest, kes äratab armastust või viha.
Jäin hetkeks uskumatu uudise ees mõttesse. Ei saa eitada, et oma viimaste lava-aastate jooksul oli Vasco end muusikaliselt kordama hakanud, aga iga tema esinemine, kasvõi vanade lauludega, laadis õhku millegi seletamatult ehtsaga. Millegi sellisega, mida praegustel kergelt plastmassist ja hingetult digitaalsetel aegadel nii väga lihtsalt ei leia ja millest nii väga puudus on.
Jäin mõttesse, sest pidin tunnistama üht tõsiasja, mida kunagi pole tahtnud sõnadesse panna. Tundus liiga lapsik. Võtsin aga endale selle luksuse - olla sentimentaalne, võib-olla ka naeruväärne - ja lasin oma teadvusesse tõe, et ilma Vasco lauludeta oleksin ma teistsugune inimene.
Need on muutnud ja mõistnud mind rohkem kui paljud inimesed, kellega reaalselt kokku olen puutunud. Tema poolt kirjutatu on mu tundeid paremini kirjeldanud kui ma ise olen kunagi suutnud. Sellest see piinav hellustunne ning tänulikkus Vasco vastu.
Pole oluline kui Vasco viimastel lauludel pole uut sära.
Pole olulised tema mõnikord provotseerivad või vaieldavad arvamused, mida ta nüüd sotsiaalvõrgustikes levitab, olles avastanud selle uue kanali.
Jäävad noodid ja sõnad, milles vibreerivad miljonite hingede keeled, mida ta on võnkuma pannud. Minu oma on vaid üks nendest.
Vasco on laulnud pea 30 aastat. Ta häälel on kustutamatult tema elu ja sõnumi tempel.
Piisab, et laseb kuuldavale vascoliku „eeeeh...“ ja juba lähebki mul olemine soojaks.
On üks laul, mis mulle eriti südamelähedane, räägib sõdurist, kes sõja lõppedes rindelt koju tuleb ning mis minu jaoks on igasuguse vabanemise,uue elu alguse ning paremasse maailma usu metafoor. Laul on Francesco De Gregori sulest, aga ometi kuulen oma kõrvus seda alati Vasco armastusväärselt rämeda häälega, lohakalt väljavenitades sõnu, kus kerget emilia-romagna aktsenti.
Ei ole vist midagi kiusatuslikumat kui rahvuslikud stereotüübid.
Itaallased on lõbusad reeglirikkujad, venelased enesekesksed vodkasõbrad, sakslased ohmud korramaniakid, ameeriklased lärmakad lollid, eestlased napisõnalised ning süngevõitu.
Rahvuslikud stereotüübid võimaldavad kahe sõnaga midagi vaimukat pilduda ka kõige väiksema silmaringiga inimesel. Lõppude lõpuks saab vaid veidi nalja.
Eelmises postituses kirjutasin just, et on mõttetu rõhutada rahvustevahelisi erinevusi. Kultuurilised eripärad on suur väärtus, igas neist on midagi õppida ja neid võib hinnata ilma barjääre hoidmata.
Naljakal kombel ongi meil siin avaliku arutluse all "Der Spiegel"is 23.jaanuaril ilmunud Jan Fleisschhaueri artikkel , mis algab sõnadega: "Olgem ausad, kas kellelgi oli kahtlust, et Concordia laevaõnnetusega seotud kapten oli itaallane. Kas suudate ette kujutada, et sellise manöövri koos laevalt lahkumisega oleks teinud sakslane või veelgi parem - inglane?
Selliseid tunneb kergesti ära puhkusel mere ääres. Nad käituvad teatraalselt ning žestikuleerivad rääkides. Üldkokkuvõtes on ta kahjutu, aga teda ei peaks suurte masinate juurde laskma. Teha "bella figurat" - nii kutsutakse rahvuslikku sporti, mis seisneb endast hea mulje jätmises.Ka Francesco Schettino tahtis teha "bella figurat", aga jooksis karile."
Edasi võrdleb artikkel rahvuslike stereotüüpide kasutamist sugudevahelise ebavõrdsusega - need on mõlemad harjumused, mida peeatkse aegunuks, aga ometi väga vastupidavad ja nendega põrkame igapäevases elus väga tihti kokku.
Provotseerivalt kirjutatud, on see lugu rahvuste erinevast psühholoogiast ja sellest, kuidas euro põhiliseks veaks on eri rahvuste surumine samadesse raamidesse.
Juhtus aga, et see mitte ehk kõige selgema intentsiooniga artikkel ajas vere keema meie nõmedikel.
Nii ilmuski mõni päev hiljem , täpsemalt 27. jaanuaril - "Mälu päeval" (koonduslaagrite ohvrite mälestuspäeval) ajalehes "Il giornale" esilehel suur pealkiri "Meile Schettino, teile Auschwitz".
Algatati tobe üldistustel põhinev poleemika.
Kui meedial on vaja artileid müüa, siis vaadatakse vähe kui terve mõistuse pärane see on. Ülesässitatud lugejad jagunevad leerideks, kommentaaride hulk kasvab ja loetavus samuti.
Ja tegelikult peakski olema meie endi vastutus selline üldistustega reostatud mentaliteet välja juurida. Eelkõige me igapäevases elus.
Mulle meeldis ajakirjanik Marco Ventura arvamus:
"Tõsi, kiustaus üldistada, langetada tervele rahvusele süüd, mis on individuaalsed, on liiga suur ja mõnikord on peaaegu võimatu sellele vastu panna. Tahaksime öeda, et sakslased meid ei kannata. Oleme liiga erinevad. Rohutirtsud, ei siis sipelgad. Meie tekitame ehk natuke segadust, aga nemad on robotid. Meie pealispinnalised, nemad tähenärijad. Ainult, et nii ei lähe me millimeetritki edasi euroopa teadlikkuse kasvatamisel. Ku me taha üldistusi kasutada ka eurooplaste suhtes, riiakad, lahkuhoidvad, ennasthaavavad (autolesionisti)."
Ma ise asendaksin "euroopa teadlikuse" lihtsalt "inimeseks olemise teadlikkusega". Üldistused ei pea paika ka ei aafriklaste, aasialaste ega lõuna-ameeriklaste suhtes.
Ja kui üldistada, siis tasub ehk leida üles positiivne, mis meile mõne rahvuse juures meeldib. Hoiame ära "sangue amaro"/"kibeda vere" ning kontsentreerume meeldivale . Sellega võidame kõik.
Teadmiseks:
Itaalis saadik Berliinis, Michele Valensise, kirjutas "Der Spiegelile" ka vastuse:
"Soovitan hr. Fleischhaueril jätta rahule üldistused, eriti mis puutuvad rassi. Need kuuluvad eilsesse päeva, mida keegi taga ei nuta. Lõdvestuge ja tulge meile Itaaliasse külla."
Concordia õnnetuse puhul meenutame siiski aga ka neid, kes kangelaslikult käitusid. Neid oli rohkem kui üks.
Kui oled otsustanud elada maal, mis pole su sünnikoht.
Siis ollakse kas külalised, kui koduks jääb endiselt maa, kus ilmavalgust nägid, või saadakse omainimeseks. Viimasel juhul vahetab sõna "kodu", tähendust, värve ning lõhnu. Diventa casa mia.
Koht, kuhu kuulun.
Kogukond, millega oma saatuse seon. Minu südame paik.
Maa, mida hoida tahan.
Omainimeseks ei saa väga ruttu.
See on pikk sotsiaalne, aga eelkõige kultuuriline protsess, mis teeb inimesest kogukonna liikme, seob teda ümbritsevaga. Aga ega paljud seda ihkagi. Polegi vaja. Igal meist on oma tee käia.
On neid, kes eelistavad jääda igavesteks külalisteks. Lihtsalt palju pikemaks kui vanasõna järgi kuulsaks saanud kolmeks päevaks.
Ka sel juhul ei saa siiski vaid külaliseks jääda, vaid peab võõrustajate kombeid austama (ka siis kui ei taha neid omaks võtta ja mileks loomulikult keegi sunnitud pole), nendele kommetele mitte näpuga näitama. Pole ilus pererahvast kritiseerida või alla kriipsutada kuivõrd erinevad nad on. Ei saa nõuda, et nemad sind mõistaksid enne kui pole ise maksimumi teinud, et neid mõista.
Ka külalistel on moraalne kohustus pärast pikemat võõrsil olemist nõusid pesta, tolmulapp kätte võtta või kulude maksmisele kaasa aidata st. aktiivselt kogukonna heaolu eest muretseda. Selleks peab olema muidugi piisavalt osavõtlikust, et end kursis hoida, millised on võõrustajate probleemid, millised on nende tagamaad ja kuidas saab igaüks nende lahendamisele kaasa aidata. On vaja ka taktitunnet, et oma arvamus sekka öelda arvestades nende inimeste kultuurierinevusi, väljendades igal juhul lugupidamist.
Usun, et integreerumine algab hetkel, mil lakkame piiri tõmbamast enda ja teiste oma kaasmaalaste vahel.
Itaalias elades on kaasmaalased itaallased.
Integreerumiseks ei piisa pelgalt keeleoskusest. On vaja mõistmist, mis ei saa toimuda seni kuni eksisteerib barjäär, mis sunnib meid kasutama sõnu "mina/meie" ja "nemad".
Kui suudame vaid näha, et "nemad" on nii ja "meie" olema naa.
See on vaid toit stereotüüpidele, klišeedele. Neil, kel on võimalus ühte maad seestpoolt näha ning hinnata, on ka moraalne kohustus neid stereotüüpe mitte toita, vaid ümber lükata.
Võib imetleda inimestevahelisi eripärasid ilma seinu ehitamata.
Ilma näpuga näitamata.
Arvamata, et "minu/meie" moodi on parem, õigem. Igal käitumisel on omad sügavad juured, omad head ja halvad pooled.
Tundsin suurt tarvidust seda öelda, meelde tuletada,
kuuldes ning lugedes Itaalia/itaalaste kohta ringiliikuvaid hinnanguid ja arvamusi.
Itaalia on tegelikut väga hea koht, kus õppida umiltà'd ning lahti saada pahest , mille nimi presunzione.
Concordia laevaõnnetusest on vaevalt nädal möödas.
11 perekonda on oma liikmest ilma jäänud. 24 perekonnal ei ole veel kindlust oma lähedase saatusest - kadumaläinuid on 24. 6 itaallast, 2 ameeriklast, 12 sakslast, 2 prantslast, 1 indialane, 1 peruulane. Viimse kutse ees oleme aga kõik samasugused, lihtsalt inimesed....
Kaugel ollakse selgusest, kuidas asjad tõepoolest kulgesid. Kapten Schettino on koduarrestis. On neid, kes on tema käitumise pärast täis nördimust, on neid kes lihtsalt sõimavad ja neid kes kaitsevadki.
Kaitsta on tegelikult siin vähe. Rannavalve ülema Gregorio De Falco telefonikõnesid kapteniga on raske kaheselt mõista. Ebalev, end õigustav Schettino ja De Falco, kes karjub:" Minge tagasi pardale, kurat!!"
Seesama lause on nende seitsme päeva jooksul niivõrd populaarseks muutunud, et kuuleb lausa tänavapildis ja kõikvõimalikes olukordades. Enamalt jaolt on sel irooniline maik.
Räägib mu fb sõber, et ka välismaal, kui kuuldi, et on itaallane, vastati "Vada a bordo, cazzo!". Varem öeldi "Aa, Berlusconi...". Nüüd on siis Rannavalve ülema fraas käigus.
Nagu juureolevalt pildilt näha, hakkas üks Põhja-Itaalia firma ka t-särke tootma. Hind 13 eurot, saadaval Internetis.
Niivõrd kehv ka kui ei ole seda lauset ikka ja jälle kohata, sest see on mõeldud vastutustundetu korralekutsumiseks, on mul tunne, et tegelikult on tegemist õige lausega õigel ajal.
Mitte ainult kaptenile.
Iseenestmõistetavalt käib tema ümber eriline meediakära. Samas mainitakse vaid mõne artikliga neid kes hetkegi oma elu säästmisele ei mõelnud -
siiani kaduma jäänud muusik Giuseppe Girolamo, kes oma koha päästepaadis ühele lapsele loovutas, pardakomissar Manrico Giampredoni, päästetud in extremis 36 tundi hiljem,
animatore Michele Ghiani, kes 23 last õnnelikult peredeni toimetas
või mitukümmend teist laevatöötajat igast rahvusest, kes enne reisijatele ja seejärel iseendale mõtlesid.
Nendele ei olnud vaja öelda - tagasi pardale, kurat!
Aga enne kui kive viskama hakata...
Paljud on võrrelnud Itaaliat Concordiaga, võib-olla liialdatult võib-olla mitte. Tänases situatsioonis võiks ehk kogu maailma uppuva laeva metafoori kasutada...
Aga oleme me kõik niiväga kindlad, et me isegi esimesel võimalusel "päästepaati" ei hüppa? Et ei tee seda , mis hetkel tulus selle asemel, mis õige?
Selline käitumisviis, mis kogukona kahjust ei hooli kui omakasu mängus ei erine palju kapteni omast, kuigi mitu korda väiksemas mastaabis... Võib olla näiteks tegemist pisikese maksupettusega - maksta midagi mustalt, võtta ise musta sissetulekut, mängida residentsiga, et vähem makse maksta või et toetusi saada.
Võib olla tegemist tuhande teise väikese ebaaususega.
Võib ka ju õigustada, et ega keegi sellest surma saa.
Me ei tea iial, millised tagajärjed võivad olla ka väiksematel tegudel. Nagu liblika tiivalöögil. Või lumepallil, mis mäetipust veerema hakkab. Ilmselt pole oluline, millises riigis elad. Ikka tuleb teha valik tulusa ja õige vahel olukordades kus need ei kattu. Ja järge ütelge, et mujal pole selleks vajadust....
Murdsin siin pikemat aega pead, et kuidas tõlkida lihtsat sõnaühendit "caffè sospeso", et see mingilgi määral väljendaks suurepärast žesti, mis on olnud kasutusel naapoli kultuuris. Hetkel leidsin väga halli väljendi, aga kel tuleb paremaid mõtteid, jätke palun kommentaaridesse.
Tegemist on siis ühe vana naapoli kombega.
Kui kellelgi oli hästi länud päev või lihtsalt hea tuju, siis maksis ta baaris kahe kohvitassi eest, aga jõi ära ainult ühe. Teine kohvi jäi kas järgmisele kliendile või nendele vähemjõukatele, kes vahetevahel barista käest küsisid, kas on ka mõni caffè sospeso st. juba väljamakstud kohvi jäetud.
Selline imeilus tava, mida võib ka mõnes teises linnas kohata. Tõsi küll haruharva.
Caffè sospeso on inimkonnaga jagatud naudinguhetk. Selle vastutasuks on kellegi naeratus.
"See on nagu ülejäänud maailmale väljatehtud kohvi," kirjutas Luciano De Crescenzo oma samanimelises raamatus (mida soojalt lugeda soovitan nagu kõiki teisigi De Crescenzo raamatuid).
Kaunist traditsioonist vaimustus hiljuti ka Appide arendaja Jonathan Stark, kes sisestas smartphone'i oma Starbucks-kaardi triipkoodi, võimaldades seda soovijatel kasutada ja kutsus üles inimesi kaardile dollari panema, et kellelegi teisele kohvitassi välja teha: "Kui oled lahkes tujus, siis lisa kaardile raha ning naudi head karmat." Ühesõnaga - caffè sospeso 2.0.
Täna, 10.detsembril, peetakse Itaalias caffè sospeso päeva. Suurepärane moodus, et tuua head energiat mõrudatesse kriisipäevadesse, millest, usun, saame üle mentaliteedimuutusega - teistega jagades ning ühte hoides.
Tore oleks, kui see caffè sospeso leviks maailmas sama laialt kui espresso või spaghetti al pomodoro.
See oleks justkui pisike sammuke mõistliku maailma poole...
Sest nagu ütles naapoli näitleja Edoardo De Filippo:" Kohvi on elu luule, harjumus, millest piisab, et inimest õnnelikuks teha."
Kunagi ütles Alexander Dumas, et probleemide taga tuleb tihti naisi otsida - "Cherchez la femme".
Mina, kes olen väsinud nägemast/kuulmast Itaalia ning itaallaste kohta näpuga näitajaid, nii välismaised kui kohalikke vingujaid, armastan ikka tähelepanu juhtida toimivale, positiivsele Itaaliale. Arvan, et kui seda esile ei tõsta ja kui seda märgata ei taha, siis ta sinna hädaldamise mädasohu vajubki...
Ja tahan ütelda, et tegelikult on tihti nutikate loominguliste lahenduste taga itaallased, seega "cherchez l'italien", kuigi esmapilgul jääb märkamatuks.
Fotol on Copenhagen Wheel, elegantne valge ülitehnoloogiline hübriidjalgratas. Punase ketta sees tagarattal on arvuti, gps, bluetooth ning patarei, mis akumuleerib kineetilist energiat, vajaduse korral kasutatav kui sõitja väsinud või kui tee ülesmäge.
See on Bostoni MITi SENSEable City Lab'i projekt. Aga...
SENSable City Lab'i direktor on itaallane, arhitekt Carlo Ratti.
Selle realiseerijaks ning tehniliseks konsultandiks on itaalia firma Ducati Energia.
Jalgratas iseenesest on teise itaalia firma Cinelli mudel Mystic.
Projekti finantseeris Ministero dell'Ambiente, Itaalia Keskkonnaministeerium ning fotodki on itaalia fotograafilt Max Tomasinellilt.
Selliseid näiteid on tegelikult palju, igast eluvaldkonnast ning maailmanurgast ja kõige selle pärast ongi mul põikpäine usk itaallastesse. vaatamata kehvadele aegadele, mis , tõsi küll, on juba liiga pikka aega kestnud...
