Ma ei kirjuta kuigi tihti oma abikaasast.Või õigemini Elu-kaaslasest. Tema olemasolek on niivõrd iseenestmõistetav.
Iseenesestmõistetavad on tema kõvahäälsed kulinaarsaadete paroodiad, millega ta oma gastronoomilisi ettevõtmisi kommenteerib.
Iseenesestmõistetavad on harjutustunnid, mil kontrabass on tema ainukeseks väljendusvahendiks ja tuldpurskavad pilgud, kui miski neid tunde häirib...
Aga sama iseenesestmõistetavad on tema pikad töised äraolekud, mil me tema lollimängimisest, cazzeggiost puudus tunneme.
Iseenesestmõistetavad on me filosoofilised arutelud, mille käigus on niivõrd hea taasavastada kuivõrd tore on kellegagi samal lainel olla, aga veelgi suurepärasem on mõnikord imestada, kuidas inimene, kellega oled 18 aastat igat oma päeva jaganud, suudab sind siiski veel üllatada.
See, mis ei ole iseenestmõistetav, on igapäevane tahe leida tasakaalu ja oskus hoida harmooniat kõikvõimalikes olukordades, mille kaudu elu ikka aeg-ajalt meid proovile paneb. Hoida peret ja igat koosoldud päeva kui loomingut. See ei ole iseenestmõistetav. See on suur anne ja armastus.
Auguri, babbo!
Laste poolt tehtud video "Sonsini story" babbost, tema poolt kirjutatud muusikaga
On ühe rahvuse sünnipäev
mida sel aastal tähistada
aga on raske teeselda nagu aastad polekski möödunud
et aja kortsud me armastatu näol
ei ole jätnud jälge
uskuda veel, et on ainus lipp
nagu nende südames
kes selle eest nutsid Donil, Isonzol
kõrbeliivadel, Anzio merel
mitte selleks et lahutada tema värvid
koos venetod ja sitsiillased
abruzzolased ja toskaanlased
...või selleks et irvitada ja solvata institutsioonides
mille eest seaduseinimesed ja tavalised kodanikud
oma elu andsid
Ka mitte selleks, et ehitada ühiskond
kust andekad põgenevad
ja jääb peale mittemidagiütlevus
kust põhja ja lõuna terroned
täitsid lootuste ja nostalgiaga oma pappkohvrid
ületades ookeani
tõestamaks, et oleme rahvus
Rahvus võimeline ehitama tulevikku rusudele
ja hämmastama kogu maailma geeniusega
mis tunneb vastaste austust ja töö väärikust
Et see tähtpäev kuuluks meile kõigile
Et õpiksime lõppude lõpuks hindama ühtkuuluvust
ja mitte oma poe pisikest kasumit
et ellu jääda üks teise arvelt
vaid igapäevast ühte hoidmist
et uhkuse ja leidlikkusega end vabastada
Et 150 küünalt mille täna kustutame
tuletaksid meile meelde
et vabadus on and mis tuleb minevikust
aga mis toitub tulevikust
Et see aasta annaks meile teadlikkuse
et see mis meil on
on kingiks saadud teistelt
ja see mis saab olema meie lastel
on see, mida oleme osanud anda teistele
Soovitan Itaalia eestlastele :) - kulutage 5 minutit , et proovile panna oma ajalootundmist - Gioco dei Mille/Tuhande Retke mäng.
Lapsemeelne, aga tore, kuna võid avastada ootmatuid lünkasid...
Kolme vale vastusega kukub retk läbi.
Tundub nagu oleks igavik möödas...oh neid õndsaid aegu :) Mäletan neidki aegu, kus pizza margherita maksis 4000 liiri/ 2 eurot ja ooperiteatri ligidal oli baar, kus kohvi maksis 500 liiri/25 senti...
Dicono che è vero che quando si muore poi non ci si vede più Öeldakse, et on tõsi - pärast surma enam ei kohtu
dicono che è vero che ogni grande amore naufraga la sera davanti alla tv Öeldakse, et on tõsi - iga suur armastus jookseb karile õhtu õhtu järel teleka ees
dicono che è vero che ad ogni speranza corrisponde stessa quantità di delusione Öeldakse, et on tõsi - igale lootusele vastab sama hulk pettumusi
dicono che è vero sì ma anche fosse vero non sarebbe giustificazione Öeldakse, et on tõsi, aga kui see nii ka oleks... poleks see mingi õigustus
per non farlo più, per non farlo più Et seda mitte enam teha
ora nüüd dicono che è vero che quando si nasce sta già tutto scritto dentro ad uno schema Öeldakse, et on tõsi - sündides on kõik ette määratud dicono che è vero che c'è solo un modo per risolvere un problema Öeldakse, et on tõsi, et on üksainus moodus probleeme lahendada dicono che è vero che ad ogni entusiasmo corrisponde stessa quantità di frustrazione Öeldakse, et on tõsi - igale entusiasmile vastab sama hulk frustratsiooni dicono che è vero sì ma anche fosse vero non sarebbe giustificazione Öeldakse, et on tõsi, aga kui ka oleks tõsi...poleks see mingi õigustus per non farlo più, per non farlo più et seda mitte enam teha ora nüüd non c'è montagna più alta di quella che non scalerò pole kõrgemat mäge kui see, mille tippu ma ei pürgi non c'è scommessa più persa di quella che non giocherò pole kaotatumat väljakutset kui see, mida ma vastu ei võta ora nüüd dicono che è vero che ogni sognatore diventerà cinico invecchiando Öeldakse, et on tõsi - iga unistaja muutub vanusega küüniliseks dicono che è vero che noi siamo fermi è il panorama che si sta muovendo Öeldakse, et on tõsi - meie oleme paigal, aga panoraam liigub dicono che è vero che per ogni slancio tornerà una mortificazione Öeldakse, et on tõsi - pärast igat innustust pead uuesti pilgu maha lööma dicono che è vero sì ma anche fosse vero non sarebbe giustificazione Öeldakse, et on tõsi, aga kui ka oleks tõsi, siis poleks see mingi õigustus per non farlo più, per non falro più, ora et mitte seda teha enam, nüüd non c'è montagna più alta di quella che non scalerò non c'è scommessa più persa di quella che non giocherò ora ora ora...
Ütlused videos: "Halvim demokraatia on igal juhul parem ka parimast diktatuurist." (Sandro Pertini)
"Moraalses nördimuses on paljudel juhtudel moraali vaid 2 protsenti, nördimust 48 protsenti ja kadedust 50%" (Vittorio De Sica)
"Nuvolari on mineviku, oleviku ja tuleviku parim kiirsõitja" (Ferdinand Porsche)
"Näitleja teeb kõik, et kuulsaks saada, aga kui ta selle saavutab, siis paneb pähe mustad prillid, et teda ära ei tuntaks." (Marcello Mastroianni)
"Itaalia on ainuke koht maailmas, kus enne sündis kultuur ja pärast rahvus. Peame selle üle uhked olema" (Roberto Benigni)
"Poliitiku pilk ulatub vaid järgmiste valimisteni. Riigimehe pilk ulatub järgmiste põlvkondadeni." (Alcide De Gasperi)
"Me pääseme ja suudame edasi minna vaid üheskoos, mitte üks ühe kaupa." (Enrico Belinguer)
"Ja tunnetest ei ole nii kerge lahti saada kui ideedest. Ideed tulevad ja lähevad, aga tunded jäävad." (Alberto Moravia)
"Kallis Itaalia, ükskõik kui õige või vale see ka poleks, see on minu maa kõige oma suurte vooruste ja suurte pahedega." (Enzo Biagi)
"Kultuur on kaheksas sakrament" (don Lorenzo Milani)
"Kui öeldakse, et helesinine särk on iga jalgpalluri sihiks, siis on see puhas tõsi." (Roberto Baggio)
"Inimesed lähevad minevikku, jäävad nende ideed ja moraalsed pinged, mis jätkavad oma teed teiste inimeste jalgadel." (Giovanni Falcone)
"Läbi aegade parim Ferrari on see järgmine." (Enzo Ferrari)
"Itaallased on maailma imeliseim rahvas. Ah et see on käibetõde? Aga mis ma sinna parata saan?..." (Alberto Sordi)
"Elu on ühesuunaline maantee. Võimatu on ümber pöörata või tagasi minna. Hullumeelne oleks gaasi anda." (Sergio Leone)
"Ühtainust asja võin ma öelda: seda, mida me ei ole, seda, mida me ei taha" (Eugenio Montale)
"Meie maa suurim sotsiaalne üksus on perekond. Või kaks perekonda- ametlik ja mitteametlik." (Federico Fellini)
"Usun, et selline unenägu ei kordu kunagi. Värvisin oma käed ja näo siniseks." (Domenico Modugno)
"Intellektuaalne tõejulgus ning poliitiline praktika on kaks lepitamatut asja Itaalias" (Pierpaolo Pasolini)
"Keha pole midagi, loeb ainult vaim." (Rita Levi Montalcini)
Väikese riigi väike president oli Tony Mafioso. Tony Mafioso oli Tony Mafioso ning räägiti, et ta tegeles innukalt kuritegevusega (mõnikord isegi enda teadmata), aga kuna ta oli väikese riigi väike president, siis tegi ta seadusi, mis vähendasid karistusi.
Räägiti, et ühel heal päeval tundis Tony Mafioso ennast kurva, üksildase ja mahajäetuna. Ta tundis ennast vanana. Ja läks lõpuks kohtuprotsessile.
Sel päeval läks Tony Mafioso kohtuprotsessile ning ütles:
"Daamid ja härrad,
tean, et paljud teist tahavad teada, kust võtsin ma rahad oma ettevõtete rajamiseks, kui palju sain ma nendest kasu, kui palju raha investeerisin, et ajada püsti üks keeruline mehhanism, kus on kõrvuti seaduslik ja ebaseaduslik.
Raha, mu härrased!
Mu käte vahelt on jooksunud läbi rahajõgesid. Ma tean kõike rahast.
Sellepärast ütlengi teile, et täna siin mõistes kohut minu üle , ei mõista te kohut lihtsalt ühe inimese üle. Te ei mõista te kohut ühe poliitku ja riigitegelase üle. Teie, mõises kohut minu üle, mõistate kohut raha üle.
Ma tean, et paljud teist peavad silmakirjalikult ebaseaduslikuks, räpaseks võtta euro ja osta selle eest ära üks kohtunik samal ajal kui peavad täiesti seaduslikuks, normaalseks osta euro eest tassi kohvi. Aga härrased!! Üks euro on ikka vaid üks euro!! Kui on tõsi (ja see on tõsi), et kilo tina kaalub sama palju kui kilo õlekõrsi, siis on ka tõsi, et üks lapselt välja petetud euro on väärt ei vähem ega rohkem kui heategevusse antud euro. Sest euro on ikka euro.
Üks euro narkootikume maksab sama palju kui euro leiba, sest euro on euro.
Härrased, juba oma helge karjääri alguses teadsin ma, et pidin enda kontrolli alla saama avaliku arvamuse. Sellepärast ostsin televisioone ja ajalehti. Täna omistan ma ajalehti, mis võivad end ajalehtedeks nimetada ainult sellepärast, et esimesel leheküljel on kirjas "Il Giornale"/"Ajaleht".
Aga ma tunnen ajakirjanikke ja tean, et sama rahaga võid sa palka maksta ausale ajakirjanikule ja ebaausale ajakirjanikule. Sest euro, mille annad vabale ajakirjanikule, maksab sama palju kui euro, mille annad tagumikulakkujale. Ja kui sul on võimalus saada tagumikulakkuja, mis põhjusel peaksin ma siis selle raha andma vabale inimesele.!?!Euro on ju euro!
Mu härrad, paljud inetllektuaalid peavad teid labasteks ja võhikuteks, kuna veedate palju aega teleka ees vaadates kõiki neid sigadusi. Nad ütlevad teile, et peate lugema romaane, minema teatrisse või vaatama "väärt" filme. Teie aga jääte ikka oma diivani peale istuma vaadates sigadusi. Kas teate, miks? Sest ka teie teate väga hästi, et üks euro kultuuri maksab sama palju kui euro ignorantsust. Sest euro on euro.
Teie poeg tahab jalgpalli ja te ostate talle selle. Pärast vaatate etiketilt, et pall on tehtud vaesel maal teisel pool maailma, võib-olla mõne teie pojaga samavanuse lapse poolt ja kes on ehk vahepeal ka ühe neeru ära müünud. On ju nii, eks? Aga kuna üks ühe neeruga lapse poolt tehtud pall põrkab sama hästi kui pall, mis on tehtud määramata ajaga lepinguga tòòle v+etud töölisel. Euro on euro! Sest üks õiguste peale kulutatud euro maksab sama palju kui euro, mis on kulutatud orjuse peale, mu härrased.
Teate ju "Monopoli"mängu?
"Monopolis" on raha, mis muidu ei vääri midagi, aga mängus on ta kõik. Ütleme, et umbes nagu sularaha, mida iga päev kasutame.
"Monopolis" ei saa sa spekuleerida maavärinajärgse ülesehituse pealt. "Monopolis" ei ole võimalik prügiga rikkaks saada. "Monopolis" ei saa litsidesse minna. Ja miks? Lihtsalt sellepärast, sest "Monopolis" pole prügi, seal pole maavärinaid ega litse.
Aga...VÄLJASPOOL "Monopoli", reaalses kapitalistliku ühiskonna mängus on kõik olemas ja me teame, et kapitalismi ühe seaduse kohaselt, kui üks asi esksisteerib, siis saab seda osta ja müüa.
Härrased, rahaga saate ehitada kaevusid ja anda juua janustele aga saate ka panna. suurettevõtete kanna alla valitsusi.
Rahaga võib teha kõike. Rahaga võite maksta kinni haiguslehe Mirafiori (FIAT) paksule naistöölisele, kellel on ka vuntsid, aga sama raha eest võite saada 17 aastase leopardimustrilise seelikuga escorti, kes tantsib kah veel!
Rahaga saate täita viljaladusid, aga sama rahaga saate täita relvaarsenale.
Mu daamid ja härrad! Mina olen Tony Mafioso ja ma ütlen teile, et kui ma ka oleksin akumuleerinud oma elu jooskul ebaseaduslikke miljardeid, siis pole ma seda mitte teinud armastusest illegaalsuse vastu, vaid raha pärast.
Sellepärast ma, Tony Mafioso, ütlen teile, et täna siin mõistes kohut minu üle , ei mõista te kohut lihtsalt ühe inimese üle. Te ei mõista te kohut ühe poliitku ja riigitegelase üle. Kui te täna mõistate süüdi minu , siis mõistate süüdi kapitalismi!"
Selleks aastaks on siis jälle festival läbi. Ei olnud laule, mis mulle väga meeldinud oleks. Oma isikliku statistika kohaselt kuulen üht mõistlikku laulu umber iga 4-5 aasta tagant. Viimati juhtus see aastal 2009, niiet pean vist veel paar aastat ootama...
Sanremo laulufestivali üks olulisemaid aspekte on conduttore (saatejuht vist, kuigi tegemist on kontserdiga), lava peremees. Ja tahan kohe öelda, et see tänavune Gianni Morandiga oli meeldiv. Viimastel aastatel on neid Aristoni teatri lavalt palju läbi käinud, aga Morandi oli nendest parim. Kui jätta kõrvale üliprofessionaalne Pippo Baudo (kes on festivali juhtinud 13 korda, seega "konkurentsist" väljas) ja koomiline Raimondo Vianello (1998), kes oli klass omaette, siis tulebki mulle kohe pähe Morandi. Ja mitte sellepärast, et ta jumal teab mis kõrget taset oleks üles näidanud. Vastupidi. Ega see oligi peaaaegu võimatu kahe eriliselt oskamatu vallettaga (Rodriguez ja Canalis) ning distsiplineerimatute Luca ja Paologa.
Gianni Morandi on erakordselt umile, tagasihoidlik ja viisakas. Ta on nagu keskmine inimene, kes suursündmuste ajal ei ole glamuor, vaid kohmakas. Ta on nagu meie.
Festivali külalistega intervjuusid tehes- Roberto De Niro oli tema vastu veidi ebaviisakas, Monica Bellucci põhjusetult üleolev, Massimo Ranieri üritas temast laval üle olla ( ha rubato la scena, nagu siin öeldakse). Aga kui Take That tund aega proovidele reedel hiljaks jäid, siis sai Morandi kurjaks, öeldes ülbele Williamsile "You are not professional. This is not the way." Tuli mängu panna organisaatorite diplomaatia, et briti grupp koju poleks läinud.
Aga kõigele vaatamata on ta sümpaatne oma lihtsuses.
Sellepärast on õigus nendel telekriitikutel, kes ütlevad, et teised oleks Morandi asemel maatasa tehtud, aga tema tunnistati "võitjaks", sest Morandi on nagu meie Forrest Gump.
Jäin lobisema...
Ok. Kes siis võitis?
"Sest ideed on nagu liblikad
ei saa neilt tiibu võtta
Sest ideed on nagu tähed
ei saa neid tormid viia
ideed on justkui emade hääled
kes arvasid olevat kaotanud
nad on nagu jumala naeratus
selles universumipiisas
Ütle mulle ikka - kallis
Ütle mulle alati - kallis
ükskord saab otsa see neetud öö
sest meie täidame ta siit
muusika ja sõnadega"
Laulu esikohale tulemine oli kergesti etteaimatav, pühendatud esitaja poolt itaallastele ja eriti naistele.
Minu meelest meloodia natuke banaalne, sõnad ilusad, kuigi olemuselt meenutasid need liiga Ivano Fossati vana (imekena) lugu "Una notte in Italia". Aga olgu...
Teiseks tulid Emma ja Moda'- laul mittemidagiütlev, aga mainimist väärib lauljate convinzione, veedumus ja usk esitatavasse.
Kolmas oli igihaljas Al Bano. Juma teab, miks. Vist on seletus sõnas "igihaljas"
Ahjaa, nagu vist olete isegi kuulnud, võtab Itaalia seekord osa Eurolaulu festivalilt. Selle lauluga:
Raphael Gualazzi, võitja noorte sektsioonis, oli mõni nädal tagasi veel täiesti tundmatu. Selle eest on tal vägev manager -Caterina Caselli.
Laulul ei ole minu arvates mingit sädet ega eripära. Paolo Conte tegi samalaadseid asju juba aastakümneid tagasi. Ainsaks positiivseks küljeks tubli Fabrizio Bosso trompet Ei tea, kas pole liikvel midagi paremat või ei suuda nad läbi "vaba"muusikaturu lihtsalt suurema publikuni jõuda...
Eks igal Sanremol (ja mitte ainult Sanremol) ole oma aja nägu ja kui ta peeglisse pilgu heidaks, siis vaataks sealt vastu Suur Keskpärasus, triumfeeriv ja enesega rahuolev.
Kolmas päev laulufestivalil oli pühendatud ühtse Itaalia varsti kättejõudvale 150ndale sünnipäevale. Seega ei esitatud mitte võistluslaule, vaid itaalia muusikatraditsiooni ajaloolisi lugusid. Ükski nendest interpretatsioonidest ei olnud aga minu meelest tähelepanu väärt. Parim ehk Roberto Vecchioni " 'O surdato 'nnamurato" (kuigi Massimo Ranieri variant jääb ületamatuks). Mõned aga oleks kohe võinud olemata olla. Nagu näiteks Giusy Ferreri... Aga noh - oleme vähemalt rahul püüdega tähtpäeva suurejooneliselt meeles pidada.
On hulk inimesi, kes selle üle nina kirtsutavad. Põhjaliigalased näiteks. Ja Bolzano provintsi president Luis Durnwalder ei taha kah sellest kuulda, kuigi selle autonoomse regiooni linnapead saavad riigilt enam resursse kui ülejäänud.
Poleemikat oli vaja teha ka vaba päeva pärast 17.märtsil. Et on kriisiaeg ja tuleb töötada, ütles Töösturite Liidu esimees Marcegaglia. Normatiivide lihtsustamise minister põhjaliigalane Calderoli (kas pole kena ministeerium??) kiitis takka. Olevat hullumeelsus. Täna aga otsustati õnneks, et jah, teeme sellest siiski pidupäeva, kuna tuleb vaid korra 50 aasta jooksul.
Nagu oli ette aimata, sai eilse õhtu naelaks lauludega mitteseotud Roberto Benigni pikk ja ääretult kaasahaarav etteaste Itaalia ja tema hümni kohta, mis algas elutervelt hullumeelse saalitulekuga valge hobuse seljas tricoloret lehvitades. Ja jätkus imeilusa lectio magistralisega, millest saan siia tuua kahjuks vaid mõningaid lauseid.
"Itaalia on ainus maa terves maailmas, kus enne sündis kultuur ja seejärel rahvus"
"Cavour, Mazzini, Garibaldi väljusid poliitikast vaestemana (kui sinna sisenedes), aga jätsid rikkuse meile. Haruldane asi."
"Meie lipp on ainus, mis tuleb maailma suurimalt poeedilt (Dantelt). Armastage seda lippu."
"Ärgakem, sest ainus viis oma unistusi ellu viia, on üles ärgata"
Kulus ära ka torge Põhjaliiga liidrile Umberto Bossile, (kui see oli kord torisenud lause üle hümnis:"Itaalia on ärganud ja Scipio kiivri pähe pannud. kus on Võit? Langetagu ta pea, sest Jumal lõi ta Rooma orjaks"/vabandage toortõlke pärast :)), et Itaalia ei ole Rooma ori).
"Aluseks, armas Umberto, on selles lauses Võit (kui jumalanna) ja mitte Itaalia". Bossi ja tema poliitkasse trügiv järglane 20nene Renzo pole just kooliainetes eriti tugevad.
Õiges kohas oli ka meeletuletus kui palju väärt mehi ja naisi jätsid selle idee eest oma elu. Üks idee, mil on igavene väärtus.
Muidugi on Itaalia ühendamises ajaloolisi aspekte, mis ei ole nii väga üheselt ja positiivselt võetavad ning millest on viimasel ajal palju räägitud. Kindlasti aga ei olnud eile koht ja aeg, kus hakata i-dele punkte peale panema. Eile oli õige hetk näha seda, mis meid ühendab. Bolzanost Palermoni.
Sõnum läks pärale, sest Benigni esinemise ajal oli ligi 20 miljoni vaatajaga tipp-hetki. Midagi see ikkagi tähendab...
Benigni kirg on niivõrd ehe, et seda ei saa kuidagi ei retoorika ega patriotismi pähe võtta. Ja, nagu ütles Benigni isegi, ei ole midagi ilusamat kui terve patriotism. Arvan, et sellest on praegusel hetkel tõesti natuke puudus. Kui kõike kiputakse mustades värvides nägema ning maha tegema, ükskõik kui õigustatult, siis võime oma teelt kõrvale kalduda.
Ilusal, mis minevikus, ei tohi kunagi ununeda lasta.
Väärtuslikku, mis olevikus, on mõnikord raske näha, aga seda peab ka TAHTMA näha. Sellele peab ruumi andma. Seda peab kaitsma ja sellest peab vaimustuma. Seda küll igal hetkel, mitte ainult tähtpäevadel. Õnneks on meil niivõrd palju, millest vaimustuda.
Oma etteaste lõpus kujutas Roberto Benigni ette, kuidas laulaks seda hümni üks tollaegne Itaalia ühtsuse eest võitlev nooruk, kel ei tule und ning kes tähistaeva all mõtleb mitte sellest, kuidas kaitsta mitte oma isade maad, vaid oma laste tulevikku. Teades, et järgmine päev võis viimaseks jääda.
