Murdsin siin pikemat aega pead, et kuidas tõlkida lihtsat sõnaühendit "caffè sospeso", et see mingilgi määral väljendaks suurepärast žesti, mis on olnud kasutusel naapoli kultuuris. Hetkel leidsin väga halli väljendi, aga kel tuleb paremaid mõtteid, jätke palun kommentaaridesse.
Tegemist on siis ühe vana naapoli kombega.
Kui kellelgi oli hästi länud päev või lihtsalt hea tuju, siis maksis ta baaris kahe kohvitassi eest, aga jõi ära ainult ühe. Teine kohvi jäi kas järgmisele kliendile või nendele vähemjõukatele, kes vahetevahel barista käest küsisid, kas on ka mõni caffè sospeso st. juba väljamakstud kohvi jäetud.
Selline imeilus tava, mida võib ka mõnes teises linnas kohata. Tõsi küll haruharva.
Caffè sospeso on inimkonnaga jagatud naudinguhetk. Selle vastutasuks on kellegi naeratus.
"See on nagu ülejäänud maailmale väljatehtud kohvi," kirjutas Luciano De Crescenzo oma samanimelises raamatus (mida soojalt lugeda soovitan nagu kõiki teisigi De Crescenzo raamatuid).
Kaunist traditsioonist vaimustus hiljuti ka Appide arendaja Jonathan Stark, kes sisestas smartphone'i oma Starbucks-kaardi triipkoodi, võimaldades seda soovijatel kasutada ja kutsus üles inimesi kaardile dollari panema, et kellelegi teisele kohvitassi välja teha: "Kui oled lahkes tujus, siis lisa kaardile raha ning naudi head karmat." Ühesõnaga - caffè sospeso 2.0.
Täna, 10.detsembril, peetakse Itaalias caffè sospeso päeva. Suurepärane moodus, et tuua head energiat mõrudatesse kriisipäevadesse, millest, usun, saame üle mentaliteedimuutusega - teistega jagades ning ühte hoides.
Tore oleks, kui see caffè sospeso leviks maailmas sama laialt kui espresso või spaghetti al pomodoro.
See oleks justkui pisike sammuke mõistliku maailma poole...
Sest nagu ütles naapoli näitleja Edoardo De Filippo:" Kohvi on elu luule, harjumus, millest piisab, et inimest õnnelikuks teha."
Kunagi ütles Alexander Dumas, et probleemide taga tuleb tihti naisi otsida - "Cherchez la femme".
Mina, kes olen väsinud nägemast/kuulmast Itaalia ning itaallaste kohta näpuga näitajaid, nii välismaised kui kohalikke vingujaid, armastan ikka tähelepanu juhtida toimivale, positiivsele Itaaliale. Arvan, et kui seda esile ei tõsta ja kui seda märgata ei taha, siis ta sinna hädaldamise mädasohu vajubki...
Ja tahan ütelda, et tegelikult on tihti nutikate loominguliste lahenduste taga itaallased, seega "cherchez l'italien", kuigi esmapilgul jääb märkamatuks.
Fotol on Copenhagen Wheel, elegantne valge ülitehnoloogiline hübriidjalgratas. Punase ketta sees tagarattal on arvuti, gps, bluetooth ning patarei, mis akumuleerib kineetilist energiat, vajaduse korral kasutatav kui sõitja väsinud või kui tee ülesmäge.
See on Bostoni MITi SENSEable City Lab'i projekt. Aga...
SENSable City Lab'i direktor on itaallane, arhitekt Carlo Ratti.
Selle realiseerijaks ning tehniliseks konsultandiks on itaalia firma Ducati Energia.
Jalgratas iseenesest on teise itaalia firma Cinelli mudel Mystic.
Projekti finantseeris Ministero dell'Ambiente, Itaalia Keskkonnaministeerium ning fotodki on itaalia fotograafilt Max Tomasinellilt.
Selliseid näiteid on tegelikult palju, igast eluvaldkonnast ning maailmanurgast ja kõige selle pärast ongi mul põikpäine usk itaallastesse. vaatamata kehvadele aegadele, mis , tõsi küll, on juba liiga pikka aega kestnud...
Sadakond aastat tagasi tulid need ohkavad, armastust täis sõnad pähe ühele naapoli luuletajale nimega Aniello Califano.
"Oje vita , oje vita mia...oje core 'e chistu core..."
Muusika tegi nendele sõnadele helilooja Enrico Cannio.
Aastaarv oli 1915. Euroopat oli käristamas I maailmasõda. Sündis üks maailmas tuntumaid naapoli laule "'O surdato 'nnamurato" - "Armunud sõdur".
Tavaliselt oleme me harjunud kuulma seda laulu marsirütmis lõbusates olukordades või staadionikurvidelt jalgpalli partii ajal. Aga tegelikult on selle laulu puhul tegemist ühe sõduri valurikka tundega, kes rindel meenutab oma koju jäänud armastatut. Kindlasti üks ilusaimaid hümne armastusele terves maailmas, läbi aegade.
"Armunud sõduri" kaunimad esitusi on minu arvates vaid kaks.
See on Anna Magnani 1971 aasta filmis "La Sciantosa". Nannarella (nagu Magnanit Itaalias südamlikult kutsutakse) kirglik ning traagiline interpretatsioon liigutab kindlasti absoluutselt igat südant. Sellest ei olegi mõtet sõnu teha, vaid lihtsalt kuulata /vaadata kauni itaallanna erakordset väljendusrikkust:
Anna Magnani taga, kitarr käes, on näha üht ülinoort näitlejat, Giovanni Calonet. Tema kustnikunimi on tänaseks väga tuntud - Massimo Ranieri. Ja just Ranieri ongi teine, kelle esitust ei taha näitamata jätta. 2000ndate alguses tegi Massimo kolm CD ning ülemaailmset turneed naapoli lauludega ( üks ilusam kui teine ja loodan nendest veel tulevikus rääkida).
Tema taaselustas "'O surdato 'nnamurato" tõelise olemuse. Ranieri jaoks oli see omamoodi vajadus, sest pärast Naapoli jalgpallimeekonna hümniks saamist aastal 1975, oli laul hakanud oma Magnani antud sõjavastast identiteeti kaotama.
Massimo Ranieri variant on veidi introspektiivsem, isiklikum, aga suurepärane. Minu jaoks seda enam, et arranžeering on omapärane, vaid kahe instrumendiga - kontrabass, mis mängib poognanga pikki noote ning klahvpillid, mis üheksainsaks hingetõmbeks sulavad. Kontrabassil on mu abikaasa Vittorio ning klahvpillidel Claudio Storniolo.
Olen kuulanud seda lugematutel kontserditel 6 aasta jooksul, mil turnee kestis ja ikkagi on liigutav:
Niisiis, 1975, ühe tähtsa jalgpallipartii ajal, sai "Armunud sõdurist" ka staadionilaul.
Oli pühapäev, 7.detsember. Napoli oli Itaalia meistrivõistluste pingereas teine, vaid ühe punkti kaugusel Juventusest. Napoli pidi mängima Lazioga ning Juventus Torinoga. Vaid pärast mõnda minutit läks Napoli kohe juhtima tänu karistuslöögile. Boccolini poolt löödud värav teeb seisuks Lazio 0- Napoli 1. Pidi aga ootama Torino tulemusi. Kõigest 15 minutit enne partii lõppu ilmus tabelile, et Torino oli värava teinud! Torino 1 - Juventus 0. Napoli punkti võrra Juventusest ees. Sel hetkel hakkakski keegi kurvilt vana viisi üles võtma ja hteke pärast laulis Napoli fänne täis Olimpico staadion seda täiest kõrist...
Sellest ajast on "Armunud sõdurit" lauldud meeskonna tähtsamatel hetkedel, siis kui võit käegakatsutav. Erinevalt näiteks "Roma, Roma, Romast", mida lauldakse iga partii alguses ning "Grazie Romast", mida lauldakse võidetud partii lõpus.
Eks ole omapärane selle laulu tee eesliinildelt staadionile.
Võib-olla on siin mingi seos Winston Churchill lausega, et "Itaallased kaotavad sõdu nagu jagpallipartiisid ning jalgpallipartiisid nagu sõdu".
Aga südames, päris sügaval südames jääb sinna laulu see armastus, see valu, mida siin nii tihti suure humaansusega naeratusega looritatakse.
Naapoli murdes:
Staje luntana da stu core, a te volo cu 'o penziero: niente voglio e niente spero ca tenerte sempe a fianco a me! Si' sicura 'e chist'ammore comm'i' so' sicuro 'e te...
Oje vita, oje vita mia... oje core 'e chistu core... si' stata 'o primmo ammore... e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!
Quanta notte nun te veco, nun te sento 'int'a sti bbracce, nun te vaso chesta faccia, nun t'astregno forte 'mbraccio a me?! Ma, scetánnome 'a sti suonne, mme faje chiagnere pe' te...
Oje vita, oje vita mia... oje core 'e chistu core... si' stata 'o primmo ammore... e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!
Scrive sempe e sta' cuntenta: io nun penzo che a te sola... Nu penziero mme cunzola, ca tu pienze sulamente a me... 'A cchiù bella 'e tutt''e bbelle, nun è maje cchiù bella 'e te!
Oje vita, oje vita mia... oje core 'e chistu core... si' stata 'o primmo ammore... e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!
ja itaalia keeles:
Sei lontana da questo cuore, da te volo con il pensiero: niente voglio e niente spero oltre che tenerti sempre a fianco a me! Sei sicura di questo amore come io sono sicuro di te...
Oh vita, oh vita mia... Oh cuore di questo cuore... sei stata il primo amore... e il primo e l'ultimo sarai per me! Quante notti non ti vedo, non ti sento tra queste braccia, non ti bacio questa faccia, non ti stringo forte tra le mie braccia?! Ma, svegliandomi da questi sogni, mi fai piangere per te... Oh vita, oh vita mia... Scrivi sempre che sei contenta: io non penso che a te solamente... Un pensiero mi consola, che tu pensi solamente a me... La più bella di tutte le belle, non è mai più bella di te!
Kaks päeva tagasi olid ajalehtedes suured pealkirjad "Oleme kuristiku ääre peal". Kõik ütlesid nii - Confindustria, ametühing, hädine opositsioon. Btp, Bot, spread, FTSE Mib ja mida paganat kõik veel tundusid olema nagu pommi timer, mis piiksudes plahvatuseni jäänud minuteid luges... ja mis tegelikult tundus Berlusconi peaministritooli alla paigutatud olevat.
Õhtupoole ilmus uudis, et president Napolitano on eluaegseks senaatoriks teinud Mario Monti, ühe võimalikest uutest peaministritest tehnilise valitsuse eesotsas. Ikka seesama kes on kaks korda olnud EÜ komissar finantsalal, töötanud international advisorina nii Goldman Sachsis kui Coca Cola Company's, istudes kurikuulsate Trilateraalse Komisjoni ja Bilderbergi grupi juhtkondades... See senaatoriks määramine tundub olevat eelsamm enne uueks valitsusjuhiks määramist.
Võtab natuke kõhedaks.
Berlusconi aeg on otsas pärast 17 aastat.
Mäletan veel hästi aastat 1992- 93. See oli periood, kus tundus kõik on muutumas. Oli Tangentopoli, Craxile visati münte ning Montecitorio ees oli hilihõhtuni inimesi. Õhus oli energiat ning soovi kõike uuesti üles ehitama hakata. Esimene Vabariik, prima Repubblica, oli lõppenud.
Teine Vabariik aga algas Berlusconiga ning osutus hullemaks kui esimene... mõnikord tuli esimese Vabariigi poliitikuid isegi taga nutta, nii kriminaalsed kui need ka olnud poleks.
Berlusconi aeg on otsas , aga rõõmu ma ei oska sellest tunda.
Rahvas ei suutnud teda kukutada. Kõik need miljonilised meeleavaldused, No Berlusconi Day, kõik need rahvapoolsed initsiatiivid ei viinud kusagile. Nüüd läheb ta, finantsmaailma/jumal Turu püstol pähe sihtimas, rotid kaovad uppuvalt laevalt kuivema pesa otsinguil ja see on hale vaatemäng.
Millised on teised valikud peale Monti? Teha uued valimised nagu Hispaanias?
Aga enne oleks vaja ka uut valimissseadust, sest see praegune võimaldab parlamenti saata, mitte valitud, vaid parteijuhtide poolt määratud saadikuid. Samuti ei garanteeriks see piisavat stabiilsust ning võtaks liiga palju aega.
Ja keda valida uuegi valimisseaduse puhul????
Loen võimaliku Monti valitsuse võimalike ministrite nimesid ja hakkab paha. Mõned jääksid isegi samaks.
Jääb järele revolutsioon nagu soovitas/nõudis vanameister Mario Monicelli. Need aga, kes revolutsiooni peaksid tegema, on hinnaalandusega IPhone'i järjekorras.
Vaatan siin uudiseid ning Monti naeratavat nägu (kuigi Berlusconi pole veel tagasi astunud). Welfare 'i on Monti pidanud üleliigseks kulutuseks. Tööturg muutub ilmselt sama "paindlikuks" kui hiinlastel, pensioni saaks kätte järgmise elu ajal (siis kui uuesti sünnid, aga enne pead tõestama, et oled ikka sina).
Võib-olla on need kõik liialdused.
Võib-olla Monti hakkab hoopis rohkem maksustama finantstulusid? Hakkab ta võitlema maksudest kõrvalehoijatega, korruptsiooniga või varimajandusega? Muie trügiks vägisi näole, kui poleks tunnet, et lihtrahva (minu) tagumiku all midagi kahtlastelt tiksub...
Ei taha tegelikult hädaldada.
Itaallased on selline kummaline rahvas, kes on alati endast parima andnud ka kohutavaimates olukordades. Raskused tõmbavad neist tavaliselt välja geniaalsuse. Ajalugu räägib enda eest.
Ja kes teab, mida selle perioodi kohta 50 või 100 aasta pärast kirjutatakse?
"Leonardo da Vinci kirjutas 62 aastaselt: "Mu elu on olnud üks läbikukkumine, ma ei ole ära teinud midagi sellest, mida oleksin teha tahtnud."
Tsiteerisin seda lauset, et lohutada inimesi, kes olles kaasa haaratud kinnisideest teha bilanssi oma elu kohta, räägivad mulle oma frustratsioonist.
Keegi pole võimeline tegema reaalset bilanssi oma elust, sest keegi ei saa kindlusega teada, mil viisil ning milliste tagajärgedega on tema eksistents sõlmunud teiste inimeste eludega.
Võib-olla naeratasime ühel heal päeval võhivõõrale, päästes sellega ühe elu."
Näiteks see, et Berlusconi Milanos kaotas. Mitte et Partito Democratico kandidaadi Pisapia edu mind just hõiskama paneks, AGA EILEÕHTUNE VEINIKLAAS MAITSES TAVALISEST TSIPA PAREMINI...
Oleks ma milaanokas olnud, polekski teadnud, kellele hääl anda. Ei tekitanud minus mingit usaldust ka Beppe Grillo " 5 stelle" liikumise 20-aastane kandidaat. Pigem umbusku. Nimelt ei suuda ma tõsiselt võtta Grillo väidet , et päris igaüks võiks linnapeaks olla, kah need ilma igasuguste kogemusteta. Eriti veel linnas nagu Milano, kus linnanõukogu ümber haikalad tiirlevad. Need tõelised. Aga "5 stelle" tulemus - 4% on tõepoolest tähelepanuväärne.
Nende Bologna tulemusest - 9, 4% ma ei räägigi. Suurepärane arvestades, et televisioonis polnud nende jaoks mingit ruumi. Ainsaks vahendiks Internet ja meet-up grupid.
Mulle meeldis ka Grillo kodanike vastutustundlikkusele koputav kommentaar pärast valimistulemusi: "Kõik need, kes hääletasid "5 stelle" liikumise poolt, peavad hakkama tööle, sest te ei andnud meile mitte volitust. Te võtsite kohutuse viia ellu üks programm oma linna heaks. Ja te peate meid aitama."
Ja siis veel ex-magistraat Luigi De Magistris Napolis, kes oma 26, 8%ga läheb ballottaggiole (järgmisele valimiskorrale, kuna keegi ei saanud üle 50%). Kandideeris kah Clemente Mastella (tulemuseks 2%), endine justiitsminister ja DeMagistrise poolt uurimise alla pandud korruptsioonihõnguline poliitik. Tema väitis, et kui De Magistris võidab, siis pidavat ta end tapma. Kuigi 29/30 mai toimub ballottaggio, andis see ex- magistraadi ootamatu tulemus põhjust üle Interneti tögamiseks - "Clemente, kas nöör või püstol?". Aga see on nagu Punase Risti peale tulistamine (loodan, et ka eesti keeles on olemas väljend come sparare sulla Croce Rossa).
Igal juhul - forza, Gigi! :))
Latinas (Lazio) toimus aga omamoodi operatsioon kirjanik Antonio Pennacchi algatusel. Tema, põline kommunist. toetas fašistiminevikuga Gianfranco Fini nimekirja. Siit nende nimetus - "fasciocomunisti". Tulemus 1,06 %. Latina on tugevalt paremäärmuslikkuse mõju all olev piirkond. Pennacchi idee oli (on alati olnud), et "ka fašistid on inimesed" ja ei peaks vastastikku lõhkuma komunikatsioonisildu. Tugeva kriitika osaliseks saanud, ei meeldinud valijatele see üsna ekstravagantne katsetus. See polnud muidagi üllatus.
Ma ei ühine veel juubeldamisega, et Berlusconi ajastu on otsas. Ta on tuhandete resurssidega olevus.
Üks Pavia (Lombradia) üliõpilane, kes ei kannatanud enam välja ema pidevaid telefonikõnesid ning sms, andis oma vanema kohtusse süüdistades teda ahistamises (stalking). Seda enam, et ema kontrollis teda ka tänaval. Sellega oli poiss juba saavutanud politseiameti poolse hoiatuse emale, mis käskis viimasel poega rahule jätta, kuna see tekitas poisis hirmu- ja ärevusseisundeid.
Poiss oli juba vahetanud elukohta ning telefoninumbrit.
Nüüd aga otsustas Regionaalne Administratiivkohus (TAR) hoiatuse tühistada. Värske, vaid mõne aasta vanune seadus ahistamise kohta ei saavat olla "perekondliku konfliktsituatsiooni lahendamise vahendiks".
Ometigi eksisteerib statistikates see 0,5 % juhutmeid, kus tegemist on vanemate või lastepoolse ahistamisega.
See on üks omapärane kohtuasi, mis eilsetest ajalehtedest vastu vaatas ja natuke pikemaks pähe jäi. Igal juhul põnev, et kohtunike otsusel puudus antud olukorral "jälituslik iseloom" ja et on mõistetav ema soov pojaga kontaktis olla...
Ja mõelda, et ema, Põhjaliiga endine linnanõunik, oli 2003 aastal tapnud päranduslikel põhjustel oma isa, kellega tal juba pikemat aega kehvad suhted olnud.
Eile ja täna toimuvad administratiivsed valimised osades Itaalia linnades, millest tähtsamad on Milano, Bologna, Napoli ja Torino. Valimiskampaaniad olid tulisemad nendes suurtes linnades - Milano berluskonistlik linnapea Moratti sõimas autovargaks oma vastast Pisapiat, Napolis olevat pakutud hääle eest tasuta pileteid jalgpallistaadionile jna..Aga ei puudunud põnevaid seike ka väiksemates kohtades...
Näiteks saab näha, kui nutikad on me kohalikud poliitikud, kes suurema taseme poliitikutele alla ei jää...
56 aastane Tiziano Pirani, Ferrara provintsis asuva Cento linna (35 000 elanikku) perekonnaseisuameti töötaja ning parempoolse linnavalitsuse nõunik, kandideeris end kodanikenimkirjas, kuigi tal oli selja taga juba pikem poliitiline karjäär kunagise Bettino Craxi (see, kes Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenes) aegse Partito Socialista ridades. See Cento kodanikenimekiri toetab Berlusconi väärilise liitlase Bossi Põhjaliigat.
Selles poleks midagi imelikku, kui seesama Pirani poleks Finale Emilias (kust on pärit tema abikaasa) kandideerinud end ühe teise kodanikunimekirjaga. Noh, seegi pole iseenesest keelatud asi, aga värvikust annab seigale tõsiasi, et Finale Emilia kodanikenimekiri toetab vasaktsentristlikke opositsiooniparteisid - Partito Democratico, Italia dei Valori ning Sinistra Ecologia e Liberta'.
Pirani ise selgitas, et ta "toetab mõlemal juhul koalitsiooni, mida pean kohalikule kogukonnale paremaks"teooria põhjal, mille kohaselt hääletatakse inimesi ja mitte parteisid. Ega siis mitte sellepärast, et Finale Emilias on vasakpoolsel koalitsioonil suuremad võiduvõimalused!
Eks teooriaid on igasuguseid ja räägitakse, et vastasideoloogiad olevat surnud. Parteiprogrammid kah sarnanevad üha enam üksteisele...
Aga selline double-face poliitka tundub üsna praktiline olevat...
Livorno (Toskaana) kesklinn eile kella 13.30 paiku.
Pere kahe lapsega läheb sisseoste tegema. Viiekümne ringis ema ostab prosciutto crudot, aga poetöötaja (umbes kolmekümnene) lõikab selle liiga paksude viiludena. Ema protesteerib, algab tüli ning asi lõpeb kaklusega tänaval.
Politsei on selgitamas, kuidas jõuti niikaugele, et pidi kohale kutsuma kolm kiirabiautot - poetöötajale ja pereisale, kellel tõsisemad vigastused, aga ka poetöötaja isale ning prosciuttot küsinud emale. Piisab õnneks mõnepäevasest haiglasolekust.
Prosciutto lõikamist ei maksa liiga kergekäeliselt võtta...
Nüüd ta ongi siis kätte jõudnud, see kurikuulus 11.mai. Mida ligemale ta tuli, seda rohkem inimesed sellest rääkima hakkasid. Mõned võtsid lausa puhkusepäevad, et Roomast ära minna, teised otsustasid päev otsa toidukraamiga villa Pamphilis istuda. Jumala eest, ma ei naljata...
Asi on selles, et üks unustusehõlma vajunud iseõppinud sismoloog Raffaele Bendandi (1893 - 1979) oli ennustanud tänaseks võimsa maavärina. Ei kusagil mujal kui Roomas ja linn pidi selle tõttu hävinema. Muidu oleks võinud ju asja lõõpimisega võtta, aga häda on selles, et Bendandi ennustas kahepäevase täpusega ette Avezzano maavärina aastal 1915 ja Friuli oma 1976.
Bendandi arvates sõltuvat maavärinad planeetide liikumisest ja neid on võimalik üsna täpselt välja arvutada.
Teadlaste poolt ei peeta seda teooriat küll tõsiseltvõetavaks. Lisaks sellele rääkis ka Bendandi tööde uurimiskeskus, et tegelikult pole kusagil kirjas täpset kuupäeva.
Ja nagu ikka, ei puudu sellistes stsenaariumites ka Nostradamus, 87 quartina XIX Centuria:
"Päike Sõnni kahekümne kraadi sees
nii tugevalt maa väriseb
suur täidetud teater variseb
õhk, taevas ja maa pimestatud ja häiritud
kui uskmatud jumalat ja pühakuid appi kutsuvad"
20 kraadi Sõnnis peaks olema just 11.mail ja "suur teater" võib olla Colosseum.
On tähele pandud, 11.olevatki selline õnnetu kuupäev. Porta sfiga.
Nooojahhhhh.....
Mine sa võta siis kinni.Aga alahoiuinstinkt on teinud inimestes oma töö.
Kell 8 hommikul läksime Johannaga Mario kontoritarvete kauplusesse, et pastakaid osta. Õmblustöökoja omanik Franco, kes seal fotokoopiaid tegi, väitis kõval häälel, et pidavat olema kella 21 paiku. Ooookkeiiii.....
Kooliukse juurde jõudes kuulsime isade-emade juttu, et hoopis veidi enne keskööd. Oli skeptikuidki, aga ka nemad ütlesid, et iga juhuks ei tasu arveid enne 20ndat maid
Lidia tuli täna koolist vara tagasi, sest oli klassi assamblee, kus tema kunagi ei viitsi osa võtta ja ütles, et oli inimesi, kes ööbisid Circo Massimol. Vaaaa beeeneee.....
Vaatan mõningaid blogisid, kust ilmneb, et eile olevat Frosinone kandis olnud viis 2-magnitudolist maavärinat. Aga selliseid on tegelikult kuskil pea iga päev. Boooh.....
Öösel oli küll kergevõitu uni. Kui üles ärkasin, siis oli millegipärast kerge tunne. Polnudki midagi juhtunud! Mind jättis kogu see psühhoos küll üsna külmaks, aga hea tuju tükkis ikkagi justkui vägisi peale.
Kell on 9.50 ja päike särab taevas. Meeleolu on endiselt suurepärane. Mõelda, kui vähesest võib piisata, et hinnata täie südamega üht tavalist päeva, kus midagi pole juhtunud.
"Kohver rahaga, kus see on ? Saimon, kus on mu raha?"
"Millest sa räägid? Kas ma siis ei andnud juba?"
"Loen kümneni. Kas ütled mulle, kuhu peitsid raha või vahetan su facebooki staatuse!"
"Kuidas sul õnnestus sinna sinne pääseda?????? Kes andis sulle passwordi????????"
"Üks...........kaks........"
"Kuula mind...ma andsin sulle köik, mida sa tahtsid! Mida veel? Räägime...tsviilsete inimeste moodi"
"......kolm......."
"Mu jumal!!!!!! ok, ma palun sind, pane püstol ära, aga ma ei räägi sinuga sellistes tingimustes."
"Kuidas soovid......neli......"
"Su raha on Pariisis, aga kui sa jätad rahule mu profiili, siis ma vannun sulle, et....."
"Ei ole Pariisis..........viis........"
"......ma leian selle raha sul üles...Aga kui puutud mu profiili....kui sa seda puutud......ei anna ma sulle midagi!"
"...kuus..."
"Kuula mind!!!!! Ainus viis jõuda oma eesmärgini on sul ..........eiiiiiiiiii!!!!!eiiiiiiiiiiiii!!
(ähvardaja avaldab Saimoni profiilil tuntud berluskoonlaste laulu " Jumal tänatud, et Silvio on olemas")
"Kas arvad, et on tegemist mänguga!!!! Arvad, et on mäng!!!!!!!Ma hävitan su!!!!!!"
"Raisk!!!!!! Raisk!!!!!!!"
(ähvardaja kirjutab staatusesse "Ma hääletasin....")
"Kus on raha???? Seitse!!!!!
"Ma vannun,et ma tapan su!!!!! Vannun jumala ees, et tapan su!!!!!!!!!!!!!"
"Kaheksa!!!!!
(ähvardaja kirjutab staatusesse püstoliga "Hääletasin Berlusconit" suunates püstolitoru "send"i peale)
"Ma palun sind, sa ei tohi mind niimoodi hävitada.....ära tee seda..... mul on facebookis, sõbrad....ema...... ülemus..."
"Üheksa...!"
"Kuula mind....tahan kaastööd teha....aga kui sa selle asja avaldad, siis on minu jaoks kõik läbi....pead tegema, seda mis õige....seda, mis tead, et on õige....ära tee seda....."
....kümme...."
(järgnevad kommentaarid facebookis:
- ja sa tunnistad seda? Milline julgus!
- näe, kes oli, kes teda hääletas! Kui ma su kätte saan, siis peksan su läbi!
-(pruut) meie vahel on köik läbi. Addio!
-(isa, sirbi ja vasaraga profiilipildis) mu poeg, ma pettusin sinus
-parem gay kui berluskoonlane
-(ülemus) sa oled vallandatud
-(sõber) ma olen seda alati kahtlustanud
-ära naljata, ma ei usu...just sina :(
-ma kustutan su sõprade nimekirjast
-buuuuuuuh!
-ka mina hääletasin teda! Ta on suur!
-tahaksin olla sinu ajus, et natuke puhata
42 aastasel soomlannal Susanna Mälkkil on au olla esimene naisdirigent, kes La Scalas ooperit juhatab.
Teatro Lirico laval olid teinud seda juba Carmen Maria Carneci ja Claire Gibault.
Luca Francesconi ooperi "Quartett" esietendus toimub teisipäeval, 26.aprillil ja jääb kavasse kuni 7.maini.
Kui käid kellegi blogi lugemas, siis hakkad pikapeale tundma nagu oleks tegemist tuttava inimesega.
Vittorio Arrigoniga oligi nii. Ma polnud teda elu sees näinud, aga lugedes tema uudiseid Gazast blogis Guerrilla radio, tundus nagu keegi hea tuttav oleks sind kursis hoidnud sellega, mis toimus tema ümber sellisel räsitud maal nagu Palestiina.
Vittorio Arrigoni kirjutas igapäevastest vaikuse all toimuvatest julmustest. Tänu temale said natuke häält inimesed, kelle hädadega on maailm niivõrd ära harjunud, et ei tekitagi enam inimlikku reaktsiooni.
Vittorio Arrigoni oli koos teiste ISMi International Soldarity Movement) liikmetega elavaks kilbiks, riskides kuulidega, palestiinlastest kaluritele, kes Iisraeli poolt kehtestatud absurdsetest piiridest oma paatidega on sunnitud üle minema, et midagi oma võrkudesse saada. Vanglas oli ta olnud juba paar korda .
Vittorio Arrigoni oli üks vähestest, kes võttis vaevaks vastata Roberto Savianole pärast tema avalikke poolehoiuavaldusi Iisraelile:
Vittorio Arrigoni oli...
See tänahommikune shokeeriv uudis, et ta on tapetud.
Vittorio rööviti eile Gaza Citys ühe ekstremistliku salafiidide grupi poolt, kes andis Hamasile 30 tundi aega, et vabastada nende gruppi kuuluvad vangid.
Hamasi trupp piiras küll ümber paiga, kus Vittoriot hoiti, aga kui pärast tulevahetust suudeti majja sisse tungida, oli ta juba tapetud. Ultimaatumi tähtaeg oleks pidanud otsa saama täna kell neli. Tema käed olid selja taha seotud, silmadel veel side ja kuklast kaotas verd. See kujutluspilt ei taha mul kuidagi silme eest ära minna. Kui käid kellegi blogi lugemas, tundub nagu oleks tegemist hea tuttavaga...
Kirjutab Paolo Barnard: "Uudis on , et Vik on surnud islami mõrvarite käe läbi. Kindlasti on tulemas süüdistuste, vihjete ja komplottismide tulevärk: "...see oli Mossad.... poiss oli seotud selle ja sellega...mustad mängud tema surma taga..."
Võib olla, kõik võib olla, aga tegelikkuses ei lähe miljonid inimesed sügavamale pealkirjadest ajalehtedes. "See vaeseke võitles nende eest ja nemad tapsid ta nagu koera... Kõik islamiusulised on barbarid...Iisraelis poleks seda kunagi juhtunud." Kohviku, kaubanduskeskuse, kontori jutu perspektiivis jääb kahjuks peale see vaatenurk."
Iga Vittorio Arrgoni postitus või artikkel lõppes ikka sõnadega - Restiamo umani, stay human, jäägem inimesteks. Ja minul on tavaks meenutada seda tihti, palju vähem traagilistes olukordades kui see, mis ümbritses Vittoriot.
Sest inimlikkust võime kaotama hakata märkamatult, imepisikestes asjades.
Ma ei kirjuta kuigi tihti oma abikaasast.Või õigemini Elu-kaaslasest. Tema olemasolek on niivõrd iseenestmõistetav.
Iseenesestmõistetavad on tema kõvahäälsed kulinaarsaadete paroodiad, millega ta oma gastronoomilisi ettevõtmisi kommenteerib.
Iseenesestmõistetavad on harjutustunnid, mil kontrabass on tema ainukeseks väljendusvahendiks ja tuldpurskavad pilgud, kui miski neid tunde häirib...
Aga sama iseenesestmõistetavad on tema pikad töised äraolekud, mil me tema lollimängimisest, cazzeggiost puudus tunneme.
Iseenesestmõistetavad on me filosoofilised arutelud, mille käigus on niivõrd hea taasavastada kuivõrd tore on kellegagi samal lainel olla, aga veelgi suurepärasem on mõnikord imestada, kuidas inimene, kellega oled 18 aastat igat oma päeva jaganud, suudab sind siiski veel üllatada.
See, mis ei ole iseenestmõistetav, on igapäevane tahe leida tasakaalu ja oskus hoida harmooniat kõikvõimalikes olukordades, mille kaudu elu ikka aeg-ajalt meid proovile paneb. Hoida peret ja igat koosoldud päeva kui loomingut. See ei ole iseenestmõistetav. See on suur anne ja armastus.
Auguri, babbo!
Laste poolt tehtud video "Sonsini story" babbost, tema poolt kirjutatud muusikaga
On ühe rahvuse sünnipäev
mida sel aastal tähistada
aga on raske teeselda nagu aastad polekski möödunud
et aja kortsud me armastatu näol
ei ole jätnud jälge
uskuda veel, et on ainus lipp
nagu nende südames
kes selle eest nutsid Donil, Isonzol
kõrbeliivadel, Anzio merel
mitte selleks et lahutada tema värvid
koos venetod ja sitsiillased
abruzzolased ja toskaanlased
...või selleks et irvitada ja solvata institutsioonides
mille eest seaduseinimesed ja tavalised kodanikud
oma elu andsid
Ka mitte selleks, et ehitada ühiskond
kust andekad põgenevad
ja jääb peale mittemidagiütlevus
kust põhja ja lõuna terroned
täitsid lootuste ja nostalgiaga oma pappkohvrid
ületades ookeani
tõestamaks, et oleme rahvus
Rahvus võimeline ehitama tulevikku rusudele
ja hämmastama kogu maailma geeniusega
mis tunneb vastaste austust ja töö väärikust
Et see tähtpäev kuuluks meile kõigile
Et õpiksime lõppude lõpuks hindama ühtkuuluvust
ja mitte oma poe pisikest kasumit
et ellu jääda üks teise arvelt
vaid igapäevast ühte hoidmist
et uhkuse ja leidlikkusega end vabastada
Et 150 küünalt mille täna kustutame
tuletaksid meile meelde
et vabadus on and mis tuleb minevikust
aga mis toitub tulevikust
Et see aasta annaks meile teadlikkuse
et see mis meil on
on kingiks saadud teistelt
ja see mis saab olema meie lastel
on see, mida oleme osanud anda teistele
Soovitan Itaalia eestlastele :) - kulutage 5 minutit , et proovile panna oma ajalootundmist - Gioco dei Mille/Tuhande Retke mäng.
Lapsemeelne, aga tore, kuna võid avastada ootmatuid lünkasid...
Kolme vale vastusega kukub retk läbi.
Tundub nagu oleks igavik möödas...oh neid õndsaid aegu :) Mäletan neidki aegu, kus pizza margherita maksis 4000 liiri/ 2 eurot ja ooperiteatri ligidal oli baar, kus kohvi maksis 500 liiri/25 senti...
