On sõnu ja lauseid, mis jätavad me sisse täiesti konkreetse jälje - siis, kui keegi meid nendega nagu lumepalliga viskab või siis, kui need tasapisi, märkamatult omaks võtad. Esimesel juhul saad suure mustja sinika, mis hingele tükk aega ebameeldivust tekitab. Teisel juhul saab nendest sõnadest üks haigus, mis esialgu vaid jala ukse vahele paneb, et ennast sinu maailma sisse lükata ning seejärel kogu mõtteruumi vallutab. Just nagu vähkkasvaja.
On lauseid, mis on väikesed ja pretensioonitud, aga tegelikkuses osutuvad omakasu ning arvepidamise kultuuri algpisikuks.
Üks nendest lausetest, või täpsemalt kontseptidest, on - "aga mis sa sellest saad?". Haiglaslik sõnadeühend, mis kannab endas hävitavat viirust ja mida me ekslikult kaitsvaks vaktsiiniks peame. Me arvame, et see on vajalik küsimus julmas võitlusvalmis maailmas ja et hoiab ära , et keegi meid ära ei kasutaks, et keegi meilt jumala pärast midagi tasuta ei saaks. Tõhus meetod takistamaks, et maailmas midagi muutuks.
On igapäevaseid tegusid ja sõnu, mille üle kunagi ei juurdle ega arvesta pöördumatut liblikaefekti, millele nad alguse panevad. Teine selline lause on "meie ei otsusta ju midagi".
On ideid, mis kipuvad jäävama ainult ideedeks, sest nende ellu viimiseks tuleks unustada need eelpool nimetatud kaks lauset. Ülejäänu teostaks liblikaefekt.
Ma elan näppaja elu, kellel südametunnistus alati natuke kipitab. Varastan uneajast aega lugemisele ja siis, kui lapsed tähelepanu nõuavad, avastan, et olen tukkuma jäämas. Jätan sinnapaika nõudepesu, et kirja panna ning viimistleda see kena lause, mis supermercato järjekorras pähe tuli. Võtan aega selleks,et jooksma minna ja seejärel unustan tagasi tulles pesu ööseks välja kuivama...
Eile, kui olin sügavkülmetuse lahti sulatanud ning ära puhastanud, siis tundus, et võib-olla olen seekord ära teeninud üksildase linnapeal jalutamise. Aeg-ajalt on see mulle hädavajalik. Uitan mööda vanalinna ja kui näen mõnda kutsuvat tänavakohvikut, siis maitsen klaasi veini koos oma kalli Roomaga. Praegu hakkab pimedaks minema kella viie paiku ja siis ehib Rooma ennast nagu õhturiietesse. Süttivad jõulukaunistused, tänavalambid ning tõrvikud restoranide ees, mis väljas istujatele seltsiks ja soojuseks on. Ta jagab armastust nagu pruut, kes toa romantiliselt küünaldega ehib. Ka praegu, vihmast räsituna ja veest ikka veel pungis Tiberiga. Koos meenutame vanu aegu ja mõtleme tuleviku peale, mis, loodame, on ikka emotsioonirikas.
Tahaksin, et oleks võimalik teda kallistada ...tänudundest, Igavesele Linnale, mis alati su käest kinni hoiab ja kus sa kunagi üleliigne pole. A te , Roma.
A te che sei l'unica al mondo Sulle, kes oled ainus maailmas L’unica ragione per arrivare fino in fondo Ainus põhjus, et minna lõpuni Ad ogni mio respiro iga oma hingetõmbega Quando ti guardo Kui sind vaatan Dopo un giorno pieno di parole pärast sõnaderohket päeva Senza che tu mi dica niente ilma , et sa midagi ütleksid Tutto si fa chiaro saab kõik selgemaks A te che mi hai trovato Sulle, kes sa leidsid mind All’ angolo coi pugni chiusi nurgast, käed rusikateks surutult Con le mie spalle contro il muro seljaga vastu seina Pronto a difendermi valmis ennast kaitsma Con gli occhi bassi silmad maha löödud Stavo in fila con i disillusi Seisin illusioonitute seas Tu mi hai raccolto come un gatto Sa korjasid mind üles nagu kassipoja E mi hai portato con te ja viisid endaga A te io canto una canzone Sulle alulan ühe laulu Perché non ho altro Sest muud Niente di meglio da offrirti paremat mul pakkuda pole Di tutto quello che ho sellest, mida oman Prendi il mio tempo Võta mu aeg E la magia ja maagia Che con un solo salto mis üheainsa hüppega Ci fa volare dentro all’aria viib õhku Come bollicine nagu seebimullid A te che sei Sulle, kes oled Semplicemente sei Lihtsalt oled Sostanza dei giorni miei Mu päevade sisu Sostanza dei giorni miei A te che sei il mio grande amore Sulle, kes oled mu suur armastus Ed il mio amore grande ja kõige kallim A te che hai preso la mia vita Sulle, kes võtsid mu elu E ne hai fatto molto di più ja tegid sellest midagi enamat A te che hai dato senso al tempo Sina, kes andsid ajale mõtte Senza misurarlo ilma seda mõõtmata A te che sei il mio amore grande Ed il mio grande amore A te che io Sulle, keda olen näinud Ti ho visto piangere nella mia mano nutmas oma käte vahel Fragile che potevo ucciderti Nii õrn, et oleksin võinud sind tappa Stringendoti un po’ kui oleksid kõvemini pigistanud E poi ti ho visto Ja siis nägin sind Con la forza di un aeroplano lennuki jõuga Prendere in mano la tua vita kuidas sa end kätte võtsid E trascinarla in salvo ja ennast päästsid A te che mi hai insegnato i sogni Sulle, kes õpetasid mulle unistusi E l’arte dell’avventura ja seikluse kunsti A te che credi nel coraggio Sulle, kes usud julgusesse E anche nella paura ja ka hirmu A te che sei la miglior cosa Sulle, kes oled parim Che mi sia successa mis on mulle juhtunud A te che cambi tutti i giorni Sulle, kes muutud iga päev E resti sempre la stessa Ja jääd alati samaks A te che sei Semplicemente sei Sostanza dei giorni miei Sostanza dei sogni miei A te che sei Essenzialmente sei Sostanza dei sogni miei Sostanza dei giorni miei A te che non ti piaci mai Sulle, kes sa endale ei meeldi E sei una meraviglia ja oled imeilus Le forze della natura si concentrano in te Loodusjõud koonduvad sinusse Che sei una roccia sei una pianta sei un uragano oled kalju, taim, üks keeristorm Sei l’orizzonte che mi accoglie quando mi allontano oled silmapiir, mis mind ootab, kui kaugle lähen A te che sei l’unica amica Sulle, kes oled ainus sõbranna Che io posso avere keda oman L’unico amore che vorrei Ainus armastus, mida tahaksin Se io non ti avessi con me Kui sind minuga poleks a te che hai reso la mia vita bella da morire, che riesci a render la fatica un immenso piacere, Sulle, kes tegid mu elu hirmuäratavalt ilusaks ja kes teed vaevast suure mõnu. a te che sei il mio grande amore ed il mio amore grande, a te che hai preso la mia vita e ne hai fatto molto di più, a te che hai dato senso al tempo senza misurarlo, a te che sei il mio amore grande ed il mio grande amore, a te che sei, semplicemente sei, sostanza dei giorni miei, sostanza dei sogni miei... e a te che sei, semplicemente sei, compagna dei giorni miei...sostanza dei sogni...
Vahetasime Vittorioga kõneka pilgu, kui eelmisest päevast ülejäänud spaghettitaldrikut külmetuses nägime. Paljud kooseluaastad on viinud meid sellesse õndsasse punkti, et pole enm sõnu vaja, et teada, millised mõtted teisel peast läbi käivad... Need spagettid tuletasid meile meelde ühe imelise lõuna ning unustamatu söögielamuse Naapolis (Da Ciro piazza Dante ja Spaccanapoli juures), kus restoranipidaja toidu ooteks spagettimunarooga pakkus (lihtsalt külalislahkusest ja tasuta, kuna tegemist oli eelmise päeva pastaga). Loodan, et keegi nüüd irooniliselt ei muiga, sest vähe on maailmas roogasid,mis on maitsvamad kui eelmise päeva pasta...kas munaga praetud või siis ahjus parmesaniga üle soojendatult (pasta al forno). Pikk pasta sobib munaroaks ja lühike ahjus tegemiseks.
Nagu ikka itaalia köögi puhul, on asi geniaalselt lihtne: 1 muna 100 gr spaghetti peale (st 400 gr-4 muna)ütleb ametlik naapoli retsept, aga mina panen ikka 1 muna juurde 1 200 grammine (keskmine) mozzarella, kui ei ole,võib ka välja jääda 2 spl parmigianot vöi pecorinot 2 spl extravergine oliiviõli sool (ka pipar, kellele meeldib)
Klopime munad, koos soola(pipra)ja parmigianoga. Lisame sinna kuubikuteks lõigatud mozzarella. Segame selle spagettidega ja seejärel kohe kuuma panni peale. Parem on teha suure tulega (fuoco alto), et vähem aega läheks, kuna pasta ei peaks enam uuesti liialt läbi küpsema. Kui ühelt poolt valmis, keerame munaroa suure taldriku abil ümber ja küpsetame ka teiselt poolt kuldseks.
Tulemus on suurepärane ja sobib hästi ka külmalt söömiseks.
Meie puhul andis maitset juurde ka veel ilus mälestus ja igatsuseiva Naapoli järele.
Viimaste päevadel olen paberile pannud oma tähelepanekuid itaallaste huumorimeelest, vaadanud rohkesti filme suurest itaalia komööditraditsioonist (eriti 60ndatest kuni 80ndateni). Nii olen veetnud pikke tunde Alberto Sordi, Ugo Tognazzi, Nino Manfredi, Vittorio Gassmanni ja Monica Vitti seltsis. Ja mõtelnud selle üle, kui suur ja tõsine(!) sotsiaalne roll on tegelikult siinses ühiskonnas naerul.
Igal mu neljapäevaõhtul on kohustuslik eeskava - 21.00 Annozero Rai2-l, Itaalia päevakajalisi probleeme analüüsiv saade. Siin blogis ka üks mu sellest saatest inspiratsiooni saanud mõtisklus. Hindan saatejuhti Michele Santorot, kes oma hüüdnimele San Toro (Püha Härg) ikka au teeb ja suudab vastasleere kuidagi vaos hoida. Hindan ka alalist külalist Marco Travagliot, kes tavaliselt saateotsad lahti teeb selgitades fakte, tagamaid ning informatsiooni, mis nii lihtsalt lihtkodanikuni ei jõua. Nagu näiteks, millistes ärilistes või sõprussuhetes on kohalikud poliitikud ning ettevõtjad ja kuidas need huvitaval kombel alati risti-rästi põimuvad. Annozero on päris tõsine saade, aga kirsikesena tordil on seal karikaturist Vauro, kes igal saatele punkti paneb.
Tõlgin mõned karikatuurid eilsest saatest: Berlusconi ütles hiljuti, et tema valitsus on paradiis. Pildil Vanajumal, kes protesteerib: "Tegelikult on taevariik ikka minu oma..." ja Berlusconi vastab:"Vanaisa, katsu mitte närvidele käia, muidu kirjutan lisaks Konstitutsioonile ka Piibli ümber!"
Praegusel hetkel on üles kerkinud moraaliprobleem vasaktsentristlikus parteis PDs - vargad on nii paremal kui vasakul. Berlusconi tõttas kohe näpuga näitama, mille peale Pd vastas: "Sina oled viimane, kes õppetunde võib anda!" Tekst karikatuuril: PD ei aktsepteeri õppetunde Berlusconilt moraaliküsimuses. Ja Berlusconi vastus:"Ärge siis hiljen halisege, kui vahele jääte!" Selles, kuidas terve nahaga seaduse käest pääseda, on tõesti tema suurim asjatundja...
Rai2 kärpis "Brockeback Mountain´i saladusi" lõigates välja geisuudlused. Televiisori ees istuv mees ütleb:" Kui ei näidata kahte cowboyd,kes musitavad, mis siis veel meist, töölistest, rääkida, kellele iga päev p...se keeratakse!"
FAO andmetel on maailmas miljard näljast. Päästeorganisatsiooni ametnik näitab dokumenti neegrilapsele:"Loe seda!" "Mis see on?" "Ülemaailmne Inimõiguste Deklaratsioon" "Ma lootsin juba, et menüü..."
Saade oli nukker, sest nägin meeleheitel perekondi ja pärast jäi tükk valu südamesse. Huumor oleks võinud ju tunduda kohatu, aga tänu sellele naeratusele, mis Vauro joonistuste läbi mu näole ilmus, veetsin mõne lõdvestunud minuti ja jäin magama mingi heledama valgusega südames. Ilmselt seesama, mis on itaallastel aidanud minna läbi tumedate aastakümnete ikka ja jälle naeratuse õlekõrrest kinni hoides.
Kõik inimesed, kõigil ajastutel, kaasa arvatud tänapäev, jagunevad orjadeks ja vabadeks; sest, kes ei ole peremees kahe kolmandiku üle oma päevast, on ori. Olgu ta muidu siis riigimees, ärimees, teenistuja, õpetlane. (F.Nietzsce 1878 Umano,troppo umano)
-Arreteeriti meie tänava (via Ostiense) apteeker! Jumal teab, kuidas ma teda ei kannata. Ei anna kunagi ostutšekki ning eksib vahetusrahaga eksimatult enda kasuks. Seejuures püüab sulle selgeks teha, et loll oled sina. Ükskord nõudsin, et ta arvutiga kontrolliks kui palju teeb, kui 15 eurost 11.30 eurot maha võtad. Õnneks ei ole matemaatika ainult arvamus, aga selle peale julges ta ka veel vihaselt puhkida. Väldin seda apteeki igal võimalusel, aga kui lastel on ruttu mingit rohtu vaja, olen ikka sunnitud sinna minema. Nuga hammaste vahel.
Kõigepealt lugesin uudist ajalehest ja seejärel tõendas ka naabrimees baariomanik Martin, et nägi, kui prouat autoga otse apteegist ära viidi.
Süüdistuseks on riikliku tervishoiusüsteemi pettus. 43 inimesega suutsid nad välja petta 10 miljonit eurot lastes korrupteeritud arstidel võltsretsepte välja kirjutada ning tegelike patsientide nimel "anti" tervishoiusüsteemi poolt välja makstud ravimeid, mis seejärel prügikasti läksid. Arstidele maksti ka "naturaalteenustega".
Õnneks on igal oinal ka paregu veel oma mihklipäev! Kes teab, millal Suurte Oinaste kätte järjekord tuleb?
-Sain teada, et olen rikas! Et mulle muidugi vaestekaarti ei anta (40 eurot kuus pluss alandus kassa juures see välja võtta), oli kohe selge. Ega ma seda solvangut polekski tahtnud, aga rahaline toetus peredele,mis võib kuni 1000 euroni ulatuda, oleks küll ära kulunud. Meie pere 2007 aasta sissetulekud ületavad piiri 1 tuhande euro võrra. Ja aluseks võetakse eelmise aasta seisukord, mil ma veel töötasin. Aga kuna toetus on una tantum ,siis järgmisel aastal seda olema ei saa. Jääb vähemalt rahuldus, et saan ennast heal järjel olevaks kodanikuks pidada...
-Kui me kriisist välja ei tule, siis on ka minu süü! Berlusconi ütles eile, et valitsus on teinud kõik võimaliku pankade ja ettevõtete toetuseks. Kriisi allikad on ravitud, edaspidine sõltub tarbijatest. Ma lihtsameelne arvasin, et oleme ikka kodanikud, aga näe, nüüd kasutatakse ainult terminit "tarbija" st. lüpsilehm. Ja pean ikka enne hästi järele mõtlema, kui oma raha rahakotis hoian, ettevõtjatel on seda hädasti vaja! Optimismi, lehmakari! Kui kriis süveneb, siis pole me piisavalt hästi kodanikukohust täitnud st.tarbinud.
-Vatikan ei kirjuta alla ÜRO konventsioonile geide ja invaliidide õiguste kaitsmiseks. Esimene julgustavat homoseksuaalsust ja teises pole selget abordivastast seisukohta. Maailmas on 91 riiki, kus homoseksuaalsus on seadusega karistatav, mõnel juhul isegi surmanuhtlusega. Nii et võitleme siis elu eest, aga geisid - pooge neid pealegi! "Kui suureks saan, võiksin ju paavstiks hakata! Mul poleks vaja nimegi vahetada. Aga tiaaral vahetaks värvi - valge asemel puna-kollane(nagu AS Romal)! Jagaksin raha vaestele ja laseksin preestritel abielluda.Togo(tõlkimatu)!"ütleb mu keskmine poeg Gregorio entusiasmiga."Kõlab ju hästi - Gregoorius Suur II"...
Mumbai sündmused puudutasid mind ootamatult sügavalt. Olin just lõpetanud Gregory David Robertsi raamatu "Shantaram" kolmanda lugemise, nautisin selle fantastilise kirjaniku abil Mumbai linna, tema elanikke ning tukslevat elu, mille Robertsi ergas tundlikkus lugejale jäädavalt omaseks teeb.
Kuulsin, et uudistes nimetati Cafè Leopoldi ning Taj Mahali ja jäin uskumatu ilmega mitmeks päevaks sündmusi jälgima. Leopold on raamatus saatuste risttee, tegelaste tundmaõppimise ning suhete jälgimise koht.Tekkis tunne, mingi side selle omapärase paigaga. Rünnakud Mumbais pigistasid südant nagu oleks tegemist vanade tuttavate ja armastatud paikadega.
"Istusin "Leopoldis" rünnakute hommikul. Lähen sinna iga kord, kui võimalik. Elan sealkandis. Mumbai on haavatud, aga ta pole kaotanud endast parimat: õrnust."
Kas rünnati Leopoldi, kuna see on välismaalaste kokkusaamispaik?
"Rünnati tolerantsuse sümbolit. Õrnus on Mumbai, India ja Leopoldi kõige iseloomulikum joon.Teistes kohtades on tunda, et oled hindude baaris või moslemite kohvikus. Leopoldis mitte. See on party cafè. Siin kohtutakse, naljatatakse, arutletakse. See meenutab mulle üht ilusaimat Islami osa, palverännakut Meccasse,kui usklikud riietuvad kõik valgesse. Kuningas või kerjus, siis on kõik võrdsed."
Tapeti 2 kelnerit ja 5 külastajat. "Mulle öeldi. Omanikud on kaks venda:Farzad ja Farhang.Töötavad samade inimestega aastaid, kohtlevad neid nagu sugulasi. On hull mõelda, et 12 enne nende surma olin seal küsimas oma tavalist granaatõuna mahla."
Kas on normaalne, et läks nii kaua aega terroristide neutraliseerimiseks? nemad tundsin hästi Taj´i plaani, "nahkpead" mitte... "Paljud kritiseerivad ebaõigustatult. India luureteenistus on parim.2006 aasta veresaunade autorid leiti kohe kätte. Kas te ei küsigi, kuidas neid rünnakuid vältida?"
Noh kuidas siis? "Elimineerida ebaõiglused, lahendada Palestiina küsimus, toetada mõõdukaid islamiusulisi, panna kinni Pakistani laagrid ja teha lõpp silmakirjalikkusele:kes võidab vabade valimistega, peab valitsema ka siis, kui see Läänemaailmale ei meeldi."
Ohvrite hulgas oli ka neid, kes tulid Indiasse mediteerima, Kas pole ohtu, et maa kaotab niimoodi oma spirituaalse "firmamärgi"? "Ei. Indias pole sul midagi vaja, et ennast armastatuna tunda, kui tuled lahtise südamega.Rahvas näitab seda praegu haiglates, tänavatel. Sajad inimesed on surnud, armid jäävad alles. Kaotasime süütuse, aga õrnuse aeg pole läbi."
Taas täitub ka minu süda õrnusega, kuulates Robertsit, tema maailmataju ja armastamisvõimet, mis häbi ei tunne ega karda naeruväärne olla. Oma raamatus ütleb ta , et India on Aasia Itaalia ja et itaallased on Euroopa indialased.
Kasutan juhust, et teha varjamatut ja kirglikku reklaami "Shantaramile". Tasub lugeda!!
Tahtsin midagi lisada, aga istusin siin oma varjupaigas, Battiato lugude vahel... ja ühtäkki polnudki enam midagi öelda. Jäi lihtsalt tunne. Nagu siis, kui sõbra juures teed juues tekib vaikus ja on hea olla.
Vivo come un cammello in una grondaia-Elan nagu kaamel vihmaveetorus
Elan nagu kaamel vihmaveetorus me hiilgavas ja austatud ühiskonnas Ja ootan ikka veel head võimalust et tiivad saada ja planeedilt lahkuda Mida peavad nägema ja kannatama mu silmad? jõhkrad sõjadeemonid kes teesklevad palvetamist! Ja ometi tean väga jästi, et iga vägivalla taga peitub Halb...kui oleksin veidi kavalam, ei laseks ma end kiusatada Teavas on täna öösel tinaraske. Kui palju vaeva ja asjatut valu...
La cura- Hool
Ma kaitsen sind hirmude ja hüpohondria eest. vaevade eest, mida oma teel tunda saad. Ebaõigluste ja oma aja pettuste eest, läbikukkumiste eest, mida endale ligi tõmbad. Ma võtan sult ära valud ja tuju muutlikkuse. kinnisideed su maaniatest Ületan gravitatsioonijõu ruumi ja valguse et sul mitte vananeda lasta. Sa saad terveks kõikidest haigustest sest oled eriline ja mina, hoolitsen su eest
Toon sulle eelkõige valgust ja kannatlikkust Käime koos teid, mis viivad olemuseni. Armastuse lõhnad joovastavad me kahesid ja augustituul ei vaigista me meeli. Punun su juukseid nagu lauluviise. Tunnen maailma seaduse ja kingin need sulle. Ületan gravitatsioonijõu ruumi ja valguse et sul mitte vananeda lasta. Ma päästan sind igast nukrusest sest sina oled eriline ja mina, hoolitsen su eest. Mina jah , hoolitsen su eest.
Era d'estate - See oli suvel (Sergio Endrigo)
Oli suvi ja sa olid minuga Oli suvi palju aastaid tagasi Elasime tund tunni järel õnnelikke päevi ja öid ilma homseta.
Oli sügis ja sina olid minuga oli sügis mõni aeg tagasi tund tunni järel ilma naeratuseta kustus suvi su silmis.
Vaatasin sind ja unistasin elust sinuga aga ilusad unistused ei lähe kunagi täide
Oli suvi ja sina olid minuga oli suvi mõni aeg tagasi sinu näol selged pisarad ütlesid ainult hüvasti.
Centro di gravità permanente- Permanentne gravitatsioonikeskus
Üks vana bretoon mütsiga, riisipaberist vihmavarjuga ja bambuskepiga. Julged kaptenid kavalad salakaubavedajad makedoonlased Jesuiidid eukliidsed riietunud munkadeks, et Mingi dünastia imperaatorite õukonda sisse pääseda
Otsin permanentset gravitatsioonikeskust mis ei laseks mul kunagi meelt muuta inimeste ja asjade suhtes ma vajan...
Otsin permanentset gravitatsioonikeskust
Over and over again. Pekingi tänavatel oli maikuu viskasime nalja ja korjasime nõgeseid. Ma ei kannata vene koore võltsrocki,itaalia new wave´i,inglise free jazz punki. Ja ka mitte seda aafrika oma.
Kuni eilseni teadsin lihtsalt tema nime ja oma kujutluses nägin teda palja musklis ülakehaga vägevaid jalahoope andmas. Pole kunagi vaevunud tema filme vaatama. Eile sattusin täiesti juhuslikult oma internetiotsingutes Bruce Lee pärlite peale. Need värskendasid, turgutasid, panid käe õlale ja julgustasid. Enne magama jäämist läks veel mõte sellele mehele ja tema sõnadele, mis mällu sööbisid.
Ja täna siis avastan aimamatutest blogidest, et 27.novembril on Bruce Lee sünniaastapäev.Sõnadele,mis niigi muljet avaldasid, tõmmati nagu joon alla. Kas Elu tahtis midagi vihjata? Olen näinud, et kui äkki saabub mingi informatsioon, mida ise pole otsinud, siis läheb seda varem või hiljem vaja...
Tõlkisin ainult mõned, sest minu eesti keel ei anna edasi nende originaalset jõudu. Vabandan. Mu teisest blogist leiate neid rohkem ,aga itaalia keeles.
Intelligentne vaim on otsiv vaim. Ta ei rahuldu seletustega. Ta ei ole uskuv vaim, sest uskumine on moodus seismajäämiseks.
Teadmistest ei piisa, peab neid rakendama. Tahtest ei piisa, peab tegutsema.
Tõeline vabadus on tuleneb intelligentsusest.
Te ei saa ealeski tuult enda juurde kutsuda, aga saate akna lahti jätta.
Tunda iseenast tähendab end uurida, kui teistega suhtleme.
On lihtsam aktsepteerida teiste inimeste tundeid, kui oleme aktsepteerinud enda omi.
Kui ma teaksin oma ignorantsuse põhjust, oleksin tark.
Uudise leidsin esialgu Gongoro blogist ja seejärel sain ka kinnitust Timesonline´ist: Hollandi poliitik Marjo Van Dijken (PvDA) töötas välja ühe seaduseelnõu, mis sunniks riigi poolt sobimatuteks tunnistatud vanemaid uut rasedust vältima ja juhul, kui see peaks siiski juhtuma, oleks riigil õigus laps kohe ära võtta.
Esmapilgul tundub, et ongi ju õige jõhkratel ja vastutustundetutel vanematel laste saamine keelata. Uute elude huvides ja kannatuste vältimiseks. Minul aga natuke see asi kripeldab. Ma pole oma elus veel usaldatavaid poliitikuid näinud, kes peale tugitoolist tuleneva võimu ka muid huvisid jälgiksid. Olen näinud ka liiga- liiga väheseid kodaniku heaolust huvitatud administratiivtöötajaid ning bürokraate.
Sügav kahtlus uuristab mu südant.Kuhu tõmmata see piir, kus lõppeb poliitikute mõjuvõim me elus? Miks ei piisa enam sotsiaalassistentidest ja kriminaalkoodeksist, et juhtum juhtumi haaval problemaatilistele peredele lahendused leida? Jätame kõrvale kõige ilmselgemad juhtumid, mis prontsentides, usun, nii sagedad ei ole, et omaette seadust vajaks.Kes määrab ja kui täpselt vanemaks sobimatu staatuse? Kui palju ruumi jätaksid "tubli lapsevanema" reeglid tõlgendustele? Ja lausvaesed vanemad oleksid lapsesaamiseõiguse ära teeninud?
Minu intuitsioon ei taha sellist seadustamise katset päris hästi alla neelata, eriti praegustel kummalistel aegadel, kus ühes Euroopa vabariigis võib ka seda juhtuda, et pärast lahutust poeg isale mõistetakse, kuna ema on kommunist, seega sobimatu lapse kasvatamiseks. Ja elagu vabadus!
Johanna teatas koolist tulles, et tahab "rohelisi lihapalle,mida koolisööklas tehkase". Mu umbusklikele järelpärimistele koostise kohta ei osanud ta peale värvi muidugi midagi öelda. Lõpuks tuvastasin kaks fakti, millest tema soovi täitmiseks kinni hakata: lihapallides pole liha ja lisaks rohelisele väljanägemisele on seal ka midagi valget.
Ma tahtsin õigupoolest käega lüüa. Mäletan veel väga hästi, kui ise palusin teha emal midagi koolimenüüst ja regulaarselt oli see TÄIESTI teistsugune asi selles, mida mina silmas pidasin. Sööki ei saa ju nii umbkaudu teha, eriti kui tellijal oma pilt silme ees.
Seejärel võttis olukorra ohjad enda kätte meie kodune kulinaariageenius "babbo" ehk issi Vittorio.
Pean täpsuse huvides mainima, et kõik, mida ma kokkamisest tean, tuleb temalt. Meie armastus sai alguse tonnikalaga spagettidest kell kaks öösel ja tema on ikka see maag kes võlub fantastilise toidu välja ka siis, kui minu meelest külmetuskapis üldse midagi pole. Võib-olla on seda naturaalset talenti kosutanud keemiaõpingud ülikoolis või hoopis muusika-alkeemia konservatooriumis, aga fakt on see, et tal on maitset ja harmooniataju, mis mind pärast 16 aastast kooselu ikka veel üllatab.Kes on näinud "Ratatouille"d, see võib endale rahumeeles keskealist Remyd ette kujutada...
Vittorio võttis spinati, keetis selle soolastatud vees, seejärel hakkis ta , lisas sinna värske kohupiima, 1 muna ja natuke riivitud parmiggiano juustu. Tegi segu pallikesteks ja veeretas korraks riivsaiast läbi. Hoidis neid tunnikese taldrikul, et "kuivatada" ja seejärel praadis väga vähese õliga. Tulemus on Lidia (suurema tütre) tehtud pildi peal. Oleks ma teadnud, et ta seda pildistab oleksin taldrikut natuke kaunistanud,aga tema käib nagu maniakk fotoaparaadiga mööda tube ringi ja plõksutab. Noh ja tuligi kasuks, sest 10 minuti pärast neid spinatipalle seal taldrikul enam polnud...
Valge vares istus mu mõtetesse otse Elviina blogist. Siis sai ta toitu me Itaalia eestlaste foorumist, kus avastasin, et paljud läheksid kohe Eestisse tagasi, kui selleks majanduslikud tingimused tekiksid (vastupidiselt minule). Lõpuks sai sellest valgest varesest päris rammus olend tänu mu poolepäevasele reisile Abruzzosse,kus pikka aega elasin.
Eks see valge varese (või õigemini musta lamba) tunne on tegelikult mind sünnist saati jälitanud. Ikka selline tunne, et see, mis ümbritseb pole päris sinu maailm. See sundis mind ka Eestist lahkuma ja pikka aega eesti keelt ainult olude sunnil rääkima. Aga koht, mis pärast esimest umbusklikku pilku mind täielikult omaks võttis, oli ootamatult hoopis siin, 30 km Türreeni mere äärest, Kõiksuse Värav, Igavene Linn. Palju aastaid on sellest ajast mööda läinud, aga mu kiindumus Rooma vastu on üha kasvanud, vaatan teda endiselt armunud ja tänulike silmadega. Ja siinkohal tuleb valge vares jälle mängu. Rooma ongi valgeid vareseid täis. Sellepärast on mul siin hea - omasuguste keskel. Enamus inimesi on eri kultuuridest sisserändajaid, nii Itaalia siseselt kui üle maailma. I romani de Roma, Rooma roomlaseid st. päriselanikke polegi enam väga palju. Selle tõttu on omamoodi valged varesed nemadki...Aga pole neid kunagi kuulnud selle üle nurisemas. See on vana, uhke ja sitke tõug, kes on ääretult uhked oma linna üle ja ääretult lahked ka seda jagama. See on koht, mis on mitmekesisusest oma väärtuse teinud juba sajandeid tagasi ja vaatamata selle oma eripära ohverdamata.
Mõnes mõttes olen valge vares edasi, sest mu kaaslinlastega ei saa ma kindlasti Tammsaarest ja Kivirähkust rääkida ega hapukapsa lõhna poeetikat seletada. Ma küll püüan, aga neil on raske mu tütre nimegi hääldada - Johanna. Aga samas ei ole ma kunagi ennast ükskikuna tundnud, ka mitte kõige karmimatel hetkedel.
Vahel pööran pead, kui kuulen tänaval prantslase noobli r-iga "mortacci tua" või kohtan tõmmut noort nägu, kes puhtaimas rooma murdes vastab mõne proua küsimusele "Di dove sei?/Kust sa oled?" - "A signò, so' de Roma!"/"Olen roomlane!". Siis naeratan.
Õiguse roomlaseks olemisele saad siis, kui armastad südamest seda imelist paika. Ja selle hetke tunned kohe ära. Oma valge varese kannatada saanud südamega teiste valgete vareste seas.
Usun, et igale inimesele, kes oma mõtteid ja oma maailmanägemist avalikkustab, on oluline , et keegi seda lugemisväärseks peab. Ja samas on ka suur nauding leida teisi, kes avavad ukse oma tuppa, kes pakuvad uusi vaatepunkte ja panevad küsimärke, kes jagavad elult õpitut. Kõige väärtuslikum osa on sealjuures side, mis tekib, mis tihtipeale ühest maailma otsast teise viib, uus värviline kivike, mis me kaleidoskoobis üha ilusamaid mustreid aitab luua.
Ja reeglid edasiandmiseks: 1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles. 2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse. 3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse. 4. Peab olema link originaalauhinna lehele. 5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Mulle teeb haiget maailm, mulle teeb haiget maailm ja ma ei suuda leida sõnu et endale selgitada mis see on ,mis haiget teeb...
Mulle teeb haiget, kui naine mind maha jätab...mitte alati. Mulle teeb haiget sõber, kes seletab, miks ta seda tegi. Mulle teevad haiget need, kes peavad ennast maailma keskpunktiks ja ei tea, et maailma keskpunkt...olen mina. Mulle teeb haiget peeglisse vaadata. Mulle teeb haiget, kui öeldakse, et mu tütar sarnaneb mulle. Mul on valus tema pärast. Mulle teevad haiget need, kes kõike teavad ja varem või hiljem sulle seda ütlevad. Mulle teevad haiget liiga haritud, eemalhoidvad ja formaalsed inimesed. Aga veelgi enam need, kes sulle autentsuse nimel näkku röhitsevad. Mulle teeb haiget, et olen täbar...ja mitte ainult tervise poolest. Mulle teeb haiget asjaolu, et piisab hambavalust...et maailm mind enam ei puuduta. Mulle teevad haiget arhitektid, advokaadid, raamatupidajad! Mulle teeb haiget käibemaks, palgast kinnipeetud summad, tuludeklaratsioon, mamma mia,kuidas teeb haiget tuludeklaratsioon. Mulle teevad haiget margid, infopunktid, bürood, järjekorrad. Mulle teeb haiget, et kui kaotan juhiload või sõbrad, siis avaldatakse mulle kaastunnet. Ja ametnikud...kes, kui kontorisse lähed, ei tõsta pead. Ja kui tõstavad, siis vihastavad, et sa nende aega raiskad.Nad kohtlevad sind halvasti, õigus on nende poolel, meie eksime.Ikka on teine kontor, siis veel teine ja siis veel serketärid, asedirektorid, direktorid ja ülddirektorid...Mulle teeb haiget aparaat, oma mentaliteedi,oma kõrkuse ja idiootsusega! Kui tundlik ma olen! Mulle teeb haiget Itaalia, Euroopa, maailma tulevik. Mulle teeb haiget Maa saatus kogu oma osooniaugu ja kasvuhoone-efektiga ja kõigi nende asjadega, mis praegusel hetkel...tõepoolest...ei teegi mulle haiget. Mulle teevad haiget reklaamiklipid. Mitte reklaam iseenesest. Mulle teevad haiget, issand jumal, paljad persed,tissid, kintsud ja kõik need Campari Sodale raisatud ilueedid! Mulle teevad haiget faksid, mobiilid, arvutid, ja virtuaalne reaalsus...kuigi ma ei tea, mis see on. Mulle teeb haiget lollus, nii see loomulik kui kätteõpitud. Mulle teeb haiget trükisõna, kirjastajad...kõik. Mulle teeb haiget, et iga idioot kirjutab raamatu. Teeb reklaami, läheb edetabelisse:nr.1, nr.2,nr.3...Borges nr.37! Mulle teevad haiget ajalehekioskid, ajalehed, ajakirjad koos oma lisadega: kingitus, mäng, CD... cappuccino ja brioche Mulle teevad haiget kõik ajaleheostjad. Mulle teeb haiget ajakirjanduse sõnavabdus, Mulle teeb haiget ajakirjandus. Mulle teeb haiget, et on veel olemas neid, kes usuvad, et ajakirjanikud informeerivad rahvast. Ajakirjanikud, milline häbi! Kutse-eetika,püha õigus informatsioonile. Mis me paneme täna esileheküljele. "Okei - Bosnia surnud, neist ei räägi juba mõnda aega keegi!" Kõik ongi nii, et ei vali mitte tähtsamaid uudiseid, vaid neid, mis toimivad, mis rohkem kasu toovad..karjäärile, peremeestele...Mulle teevad haiget nende häbitud ja jultunud näod. Mulleteeb haiget, et nad võivad vabalt ja häirimatult kirjutada kõiki lollusi, mis pähe tulevad! Ja see ajakiranduse vabadus ajab mind oksele. Kui delikaatne ma olen! Mulle teevad haiget need, kes usuvad, et keegi mõtleb veel teiste inimeste peale. Mulle teevad haiget need, kes arvavad, et kõik inimesed on võrdsed. Mulle teevad haiget need, kes ütlevad, et "suur kala sööb väiksema".Tahaksin nad vaalade basseini panna. Mulle teevad haiget vargad, need eraettevõtjad, aga ka riiklikud. Mulle teeb head, kui neid kinni võetakse, arreteeritakse, kui tuleb välja kõik see, mida teadsime. Aga mõne aja möödudes läheb see mulle igavaks. Mulle teeb haiget, et Itaalial, et meil, et minul on kaks miljonit miljardit võlga. Me teame, meile korrutatakse seda. Meie elu muutub ükskord selle võla pärast. Aga kellele me võlgu oleme? Seda ei tea. Seda ei öelda. Üks asi on, kui oleme võlgu kellelegi, kes pole tähtis...olgu, sai mööda pükse ja ongi asjal lõpp. Aga kui oleme võlgu mingile suurele ninale...kaks miljonit miljardit! Valmistugem siis natuuras maksma. Mulle teeb haiget...teeb haiget telekas sisse lülitada, olla seal ees suutmata seda kinni panna, näha milleni võib...ei ole põhja, ei ole põhja. Inimesed, kes helistavad, sponsorid, arulagedad mängud, saatejuhid, kes naeravad. Ja hambaproteesid, hügieenisidemed, Gabibbod, vaimukad, kõik nagu kalad omas vees...kes ajavad näppe kõrva ja sügavad mune.Ja, kõik need geniaalsed arvamuseavaldajad, kes riidlevad, karjuvad, solvavad...need vaprad mässajateks maskeerunud perselakkujad! Mulle teeeb haiget, teeb haiget , et räägitakse oksendamiseni kui palju kanaleid...üks sulle, teine mulle...riiklikud, erakanalid...ja komisjonid, seadused...ilma, et keegi räägiks sellest pasalaviinist, mis iga päev mu koju vajub! Lõppude lõpuks olen delikaatne, olen juba ütelnud! Mulle teeb haiget vägivald. Mulle teeb haiget jultumus, ebaõiglus. Kui aus olla, siis teeb mulle haiget, ka õigussüsteem. Riik, millel on õigusüsteem nagu meie oma, ei saa kunagi tsiviilne olema. Jälestav õigussüsteem, et kui kord viiekümne aasta jooksul, jumal teab, millisel maagilisel põhjusel, täidavad magistraadid oma kohust, siis tehakse neist...Giuseppe Garibaldid. Mulle teevad haiget kahetsejad...alatud, ühesõnaga...kes pärast naiste, laste ja meeste tapmist "parandavad" oma eksimust: kolm Pater Avet ja Gloriat ja olgu, mis oli. Mulle teeb haiget Sitsiilia. Kui oleks vaid ainult Sitsiilia! Mulle teeb haiget ka Lombardia, Piemonte, Toskaana, Veneto. Rooma! Mulle teeb haiget, et "kõik" on maffa. Mulle teeb haiget, et ma ei saa aru,miks sama liiki loomad üksteisele kõrisse hakkavad. Mulle teeb haige, kes sureb Jugoslaavias. Kes sureb Somaalias, Ruandas, Palestiinas. Mulle teeb haiget, kes sureb. Mulle teeb haiget valge maffia, see arstide, ravimite, haiglate ja professorite oma. Mulle teeb haiget, kes spekuleerib inimeste elu pealt. Ja, need korralikud ,kes lasevad sul analüüse teha ka siis, kui selleks põhjust pole, kes saadavad su oma sõbrast spetsialisti juurde, kõik üks ärivahetus, suur sööming patsientide arvelt. Jah, mulle teeb haiget vähk. Mulle teeb haiget, et vähk on sajandi tulusaim äri. Mulle teevad haiget need, kes usuvad, et keegi mõtleb veel teiste inimeste peale. Mulle teeb haiget igasugune võim, see tuntud, aga ka see tundmatu, maa-alune, tõeline, Mulle teevad haiget kõrgfinantsi kõikumised. Rohkem kui valu, tekitavad need hirmu, sest tunnen enda ümber pimedust, ei näe nägusid. Keegi neist ei räägi, keegi ei tea midagi: nad on puutumatud. Müsteerilised tegelased, kes juhivad nähtamatut mehhanismi, meist niivõrd palju kõrgemal, et peame end õiguspäraselt mängust välja jäetuteks. Ja seal, oma maagilistes ja sametistes saalides, otsustavad me saatuse üle: vabadussõdadest suurmonopolideni, majanduskriisidest müüride langemiseni, kõige julmemate veresaunadeni. Mulle teeb haiget, kui tuleb valimiskutse. Mulle teeb haiget demokraatia, see ainus demokraatia, mida tunnen: Mulle teeb haiget Esimene Vabariik, teTeine, Kolmas, Neljas: Mulle teevad haiget poliitikud...kõik, üha ilgemad ja koledamad. Mulle teevad haiget nõmedad ja pugejad. Ja kui lähedal on nad valijatele, kuidas nad meid tänavad, kuidas nad meid armastavad. Jaa, ka mina tahan suudlusi, hammustusi kaela peale...et paremini aru saada, kuidas mulle perse keeratakse. Kõik, kõik me oleme perse saanud...nendelt, kes olid enne, nendelt, kes praegu, kõikidelt, kelle elukutseks on poliitika. Mulle teeb haiget, et keegi veel usub, et "nemad" teevad midagi meie, meie perede, meie tuleviku heaks. Ei, pole ühtki otsust, mis oleks tehtud mõeldes rahva heaolule. On ainult see, mis huvigrupile, parteile ära tasub. Et oma võimu kasvatada, et tähtsust omada. Nad teevad seda ainult iseendale, oma jälkide isiklike huvide pärast. Nad ohverdaksid kõik, müüksid kolleege, sõpru, lapsi. Vahetaksid värvi, nime, rahvust, pussitaksid parteikaaslasi. Mulle teevad haiget poliitikud, kes iga päev üritavad ennast näidata. Neil on meid vaja, me peame neid toetama, me peame neid hääletama, mel peame neid eelistama selles alandavas karusellis, selles suures nägude vabas turus. Näod...näod, mis annavad mõista, et teavad kõike ja ütle mitte midagi. Näod, mis ei tea mitte midagi ja räägivad kõigest. Viisakad ja veenvad näod,plastikast naeratusega. Kompetentsed näod, mis esimese subjunktiivi juures kokku varisevad. Enesega rahulolevad, edevad näod, kes pakuvad ennast nagu kulunud litsid. Vangalnäod, kes vanglat välja ei kannata ja haigeks jäävad. Näod, kes ilusate fraaside taha peidavad häbiväärse mineviku. Baarinäod, kes ründavad sind tati ja lolluste deliiriumiga. Parteikoolide küünilised näod, valmis hoopideks allapoole vööd. Näod, kelel on alati vastus valmis ja kelle jaoks ei leia kunagi sobibvat aega, et neid perse saata. Solidaarsusest ülevoolavad näod. mafiosode näod, kes maffiaga võitlevad. Kivisse raiutud näod, mis suure autoriteediga lollusi räägivad. Ei ole enam nägusid, mis kõneleksid julgusest, maapagendusest, võitlustest, vanglast. On ainult ohjeldamatu egoism, kannakinnitamise maania, raha, võim, räigeim ahnus! Ja te usute, et ideedel on veel mingit tähtsust? Kõige rohkem teeb mulle haiget näha meie lapsi enneaegse väsimusega sellest, mida nad enam ei leia. Ja mulle teeb veelgi enam haiget, et see on meie süü. Jah, jätame võib-olla päranduseks normaalse heaolu, aga meil pole õnnestunud pärandada seda, mille nimel oleme unustanud võidelda ja seda, mida oleme unustanud unistada. Lõplik kaotus? Ei, ei ma ei usu. Kui see on meie reaalsus, siis sellele näkku vaadata ei tee kellelegi halba. Piisab, et mitte lasta lohutamatuse nõmedusel võimust võtta. Mitte-teadlikkus on see, mis tekitab varjatud iiveldust ja tapab volitusega. Kui inmene näeb selgelt oma haigust, ükskõik millist, on tal ka jõudu sellega rammu katsuda. On tõesti vaja leida julgus, et oma kitsarinnaline egoism maha raputada ja otsida uus kollektiivne entusiasm, võib-olla just nendest haigettegevatest asjadest, tavalisest rahulolematusest, oma eitamistest. Sest üksainus inimene, kes karjub oma "ei", on hull. Miljonid inimesed, kes sellesama "ei" karjuvad, võivad tõesti maailma muuta.
Mulle teeb haiget maailm Mulle teeb haiget maailm
Mulle teeb head uskuda, et usaldus pole kunagi kaduma läinud et ühtäkki ärkab ilus unenägu ja taassünnib uue elu vajadus
Mulle teeb haiget maailm
Mulle teeb siiski head illusioon, et vastuseks on täielik eitamine ja et sallimatuse väljaelamine kasvatab kihte ja muutub kooriks
Mulle teeb haiget maailm
Aga raev, mis on meile külge jäänud on tõendiks, et meid pole nullitud niivõrd ebainimliku saatuse poolt, mida me ei saa seda jätta lastelastele
Mulle teeb haiget maailm
Mulle teeb head ainult mõte et leiame uue utoopia... maailmaga kakeldes.
Miriam Makeba surm eile Castel Volturnos pärast Roberto Saviano toetuseks organiseeitud kontserti. Kaks suurt saatust, mis omavahel kummalisel viisil põimuvad...
Nr.1
Lidia 13 aastane
"Su arvuti taga olemise aeg on tänaseks otsa saanud. Juba 10 minutit tagasi, muide."
"Tean isegi, ära käi kogu aeg närvidele!"
"Esiteks, miks sa siis sellest kinni ei pea!! Ja teiseks, ära luba endale sellist tooni!"
"Millist tooni!?! Und näed või?!"
"Just sellist! Oleksid võinud ju vastata:Jah, kohe lõpetan, vabanda, aeg läks üle. Peab siis alati häält tõstma? Tuba on teil korda tehtud?"
"Ikka olen mina see, kelle käest kõike nõutakse!"
Nr.2
Gregorio 11 aastane
"Ära jäta riideid tugitooli peale vedelema.Pane palun kappi."(Püha jumal, räägin nagu mu ema 25 aastat tagasi)
"Küll ma panen, kus see kiire on."
"Kui ma olen suure osa oma päevast koristamisele ja korrastamisele kulutanud, siis meeldiks mulle, et keegi sellest lugu peaks..."
"Oled ikka monotoonne! Che rottura di palle!(tõlkimatu)"
"Ma võin sedasama sinu kohta öelda nähes, et pärast kümnendat meeldetuletamist läheb sul asi järjepidevalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja."
"Ikka olen mina see must lammas, kelle kallal kõik õiendavad!"
Nr.3
Johanna 6 aastane
"Ciao, amore! Kuidas koolis läks?"
"Halvasti!!"
"Miks siis? Flaviano käib mulle närvidele ja Giorgia ei taha enam mu sõbranna olla."
"No küll need asjad ära lahenevad..."
"Ei lahene, ma tean! Sa ei saa aru..."
"Saan ikka! Ka minul tuli koolis selliseid asju ette."
"Ah sinu ajal oli teistmoodi! Minul on omad probleemid.Ära arva, et sa kõiketeadja oled.""
20 aastaselt oli kindel, et minust kunagi emat ei saa. Ma polnud sugugi "jumalkuinunnutaon"-tüüp ega pole seda praegugi.
Lapsed tulid mu ellu Suurest Armastusest, Mis Kõik Muudab ja jumal teab, kust tekkinud teadlikkusest, et elud tahavad minu kaudu ilma tulla. Mina ainult kuuletusin, järgides Armastust ja suurt õrnust, mida nad mu ellu tõid.
Mõnikord üeldakse, et "ma pole veel piisavalt küps", et lapsi saada. Olen jõudnud järeldusele, et küps ei saa olla kunagi. Lapsed ongi need, kes "küpsetavad.
Et paned toore toidu potti ja ootad küpseks saamist ilma tuld alla panemata. Lapsed on tuli. Ka õnnistus, mis sunnib pidevalt vaatekohti muutma ja mis ei luba sul kunagi seiskuma jääda. Pead iga päev oma kindlusi küsimärgi alla panema. Pead kasvatama endas üliinimliku kannatuse, mis aga avab uks võrsuvatesse maailmadesse, kuhu on teisiti raske pääseda, mil on meie omaga vähe ühist.
Vanasti tuhnisid vanemad päevikutes. Praegu on õnneks kõik online. Otsin üles oma tütre You Tube´i profiili ning katsun mõista seda, mis tema päevi ja mõtteid täidab.
Issake, millised lemmiklaulud...Ega ma ei saa nõuda, et ta Pink Floydi kuulaks, aga noh....vähemalt Codplay!
Pilk läks "Õhtulehes" rubriigile "Täna telekas". Näidatakse nõukogudeaegset "Sherlock Holmes´i". Mõte läks kohe aastastes tagasi ja tuletas meelde lapsepõlvekangelased, kellele jäävad elu lõpuni Livanovi ja Solomini (tänud, garryq) näod. Kuidas saabki neid unustada! Minu lapsepõlve maailm on kadunud nagu dinosauruste oma...Mitte , et taga nutaks, aga on lihtsalt kummaline, et oled kasvanud dimensioonis, millest enam kivi kivi peale jäänud pole. Õnneks, võite öelda. Kindlasti ongi nii. Mõnikord on aga tahtmine tagasi saada aegu, mil üks piisas nii vähesest, et üks õnnelik õhtupoolik mööda saata.
"Kunagi ei tohi tagasi vaadata, keegi võib seda ära kasutada...", lausub mu mees kuskilt kõrva jäänud aforismi, kui mind lummatult You tube´ist videot näeb vaatamas. Va bene, va bene...
Tegelikult tahaksin ma kirjutada hoopis muusikast või pastast. Aga see, mis siinmaal toimub, ei anna selleks kuidagi võimalust - peaaegu iga päev juhtub midagi põnevat, mis minus reaktsiooni tekitab. Kord negatiivset, kord positiivset.
Obama võidust on möödunud vaid paar päeva, aga itaalia poliitikud on teda juba kahe ebasobiva väljendiga õnnistanud. Esimene jäi, jumal tänatud, ameeriklastele märkamatuks. Tegemist oli Maurizio Gasparriga (ex-ministri ja PdL parlamentääriga), kes väitis: "Obamaga Valges Majas on Al Qaedal põhjust rahul olla". Teise lasi kuuldavale Berlusconi eile oma suure sõbra Putini juures : "noor, kena ja päevitunud" -sõnad, mis mõne tunniga maailmale tiiru peale tegid. Ja oma kodustele vastastele, kes suuri silmi tegid, vastas ta samas meeleolus:"Kas kellegi on midagi selle vastu? Võtku siis endale coglione/sitapea ülikoolidiplom." Naeratama paneb mind asi, et siis oleksin ka mina selle "kõrgharidusega"...mingi tunnistus seegi! Ja ühinen ühe oma lemmikbloggeri Prefe väljakutsega: "Mine ütle seda Tysonile...küll siis näeme, kes on sitapea"
Ja nüüd need fotod Circo Massimolt Roomas, mis mulle headmeelt teevad - õpilaste meeleavaldused Gelmini haridusreformi vastu, mis ei ole sugugi vaibunud ning leiavad järjest uuemaid protestimisviise vaatamata sellele, et siseminister Maroni meeleavaldajate kohta üha uusi toimikuid avab.Nendele noortele Berlusconi poolt "väljaantud" sitapea-diplomist ei piisa.
Vaatamata sellele, et Berlusconi hoidis USA valimistel pöialt McCainile põhjendusega, et "siis ei oleks ta G8-l vanim peaminister", kiirustavad me parempoolsed talle "itaalia Obama"-karikat kätte suruma. Sarnasused on ju kõigile silmnähtavad!! Berlusconi ja Obama - postmodernsed revolutsionäärid, kelle poliitika eesmärgiks on rahva heaolu, masside juhid ja osavad komunikaatorid, keda optimism kunagi maha ei jäta. Ja kui hästi vaadata, siis soeng on kah sarnane ja nahavärv erineb ainult paari tooni võrra... Lõppude lõpuks oleme kõik Hannibali järeltulijad, nagu ütleb üks "Almamegretta" tuntud laul. Kardan, et vasaktsentristlikul Veltronil, keda tihti "õigusjärgselt" ja irooniliselt "meie küla Obamaks" nimetati, on seda raske alla neelata...
Siiamaani aga on itaalia poliitikute (nii vasakult kui paremalt) tegudest ilmnenud moto, mis Obama omast tõesti vaid ühe sõna võrra erineb: I have no dreams.
Lapsed kooli viidud, peaksin hakkama koristma.Aga kuidagi tahaksin leida see 2 ja pool tundi , et vaadata "Zeitgeist Addendumit". Hommikusöögi nõude peale läheb vähe aega, põrandad jätan hiljemaks ja kappide korrastamine...mmmhm..võib veel mõne päeva oodata. Addendumi vaatamist olen juba kuu aega edasi lükanud ja enam ei pea vastu.
Leidsin suure osa ka itaaliakeelsete subtiitritega, aga viimase poole tunni pidin inglise keeles vaatama. Aga tasus ära! Võin julgelt öelda, et olen nõus 99% seisukohtadega, millest filmis räägitakse. Addendumit peaks vaatama küll igaüks, kasvõi ainult selleks, et oma arvamus selgeks mõelda. Ja kui keegi ütleb, et asi jätab ükskõikseks, siis ma lihtsalt ei usu. Sellisel juhul on maailma tulevik tõesti ...pruun.
Mõningad uitmõtted filmist, mis äkki ärgitab kedagi teist vaatama: "Pangasüsteem on reaalsuses moodsa pärisorjuse süsteem. Raha luuakse AINULT võla arvelt ja mida teeb inimene, kes on pangale võlgu? Otsib tööd, et oma võlga maksta. Aga kui raha saab luua AINULT läbi võla, kuidas saab siis ühiskond ealeski võlast vabaks? Ei saagi. Selles ongi asja mõte. Füüsilises orjuses on peremehel kohustus anda orjale peavari ja söök. Majanduslik orjus sunnib orja ise omadega hakkama saama. Finantssüsteem on oma olemuselt nähtamatu sõda rahva vastu. Võlg on relv, mille abil saab ühiskonda pärisorjastada. Intress on tähtsaim kuul relvas. Samal ajal, kui inimesed usuvad, et elavad "normaalset" elu, täiustavad pankurid valitsuste ja suurtööstuse abiga oma majandusliku sõja strateegiaid." "Küllust ei saa kasumil põhineval süsteemis kunagi olema, sest see on tema loomusega vastuolus. Seega on võimatu ka maailm ilma sõjata ja vaesuseta. Kõige eluks vajaliku nappus on vedru, mis hoiab kasumi süsteemi üleval ja seda võib tekitada kunstlikult. KUI INIMESED KÄITUKSID EETILISELT, SIIS VARISEKS KOGU SÜSTEEM KOKKU. Seega ärgem rääkigem aususest. Kapitalistlik süsteem ei saa seda endale lubada. Demokraatia ei ole võimalik monetaristlikus majandussüsteemis, ükskõik milline oleks siis sotsiaalne kord - kapitalism, sotsialism, kommunism või fashism."
Pole oma 19 Itaalias elamise aasta jooksul midagi sellist näinud!
Tänane õppeasutuste üldstreik tõi Rooma muljetavaldava koguse inimesi - õpetajad, õpilased, lastevanemad, õppejõud, üliõpilased...Kogu selle meeleavalduse põhjuseks haridusministri MariaStella Gelmini "koolireform", mis enamusele meelt mööda ei ole. Kasutan sõna "enamus", sest täna mööda Roomat kõndides nägin nii palju rahvast, et ei suuda seda sarnaselt valitsusele kuidagi "vähemuseks" nimetada. Lisaks autoriseeritud rongkäigule, oli linnas veel kaks mitteautoriseeritut, kuna rahvas pidi lihtsalt mitmeks jagunema.
Gelmini reform näeb ette fondide järk-järgulise vähendamise tervele koolisüsteemile 7,4 miliardi euro võrra 3 aastaga, üheainsa õpetaja sisseviimise algklassides ja praeguse 40 koolitunni asemel 24 tundi nädalas ning näeb ette õpetajate vähendamise 130 000 inimese võrra. Ülikoolid tahetakse avada erakapitalidele sihtasutuste näol. Need on valupunktid paari sõnaga.Täpsemat informatsiooni siit (Andestage, kui õigeid termineid pole kasutanud, pikk siinelatud aeg on oma töö teinud). Asjad on muidugi komplekssemad, aga idee on selles, et hariduse pealt ollakse kanged kokku hoidma, samal ajal, kui suutööstusele ja pankuritele ulatatkse alati abistav käsi.
Nüüd, on veel üks omapärane tahk asja juures - demokraatia ei peaks siiski olema võitjakoalitsiooni dikatuur. Berlusconile on aga alati "võim" teise tähendusega olnud. Nagu täna ühest blogist lugesin, ei oska ta vahet teha sõnadel "valitsema" ja "kamandama". Tema jaoks on need miljon inimest Roomas ja (usun) teist sama palju üle terve Itaalia vasakpoolsete poolt ülesässitatud lollidekari. Võib-olla mõned tõesti. Aga kindlasti ei ole igasuguse usutavuse kaotanud vaevu jalgel seisval PD-l enam nii suurt mõjuvõimu. Ainus asi, mis tõesti inimesed väljakule "ässitas" on Berlusconi autoritaarne ning üleolev suhtumine ühte suurde osasse Itaalia kodanikest. Tema tahab näha alamaid, mitte kodanikke. Ja kui keegi ei mõtle samamoodi nagu tema, siis on tegemist lihtsalt arulagedatega, kes millestki aru ei saa.
Itaalia haridussüsteem vajab tõesti reformi, aga seda ei saa teha sellisel häbematul viisil ,mitte kedagi asjaosalistest kuulates, ilma arutluseta parlamendis ning dekreedi kaudu.
Voglio parlare al tuo cuoreTahan rääkida su südameleleggera come la nevekerge nagu lumianche i silenzi lo sai,ka vaikusel, kas tead,hanno parole on sõnadDopo la pioggia ed il gelo Pärast vihma ja külmaoltre le stelle ed il cielo teispool tähti ja taevastvedo fiorire il buono di noi näen meie headust õisi ajamasil sole e l'azzurro sopra i nevai päikest ja helesinist igilume kohalVorrei illuminarti l'anima Tahaksin valgustada su hingenel blu dei giorni tuoi più fragili, io ci sarò su hapramate päevade sinises olen su kõrvalcome una musica, nagu muusikacome (una) domenica di sole e d'azzurro nagu pühapäev täis päikest ja helesinistVoglio parlare al tuo cuore Tahan kõneleda su südamele come acqua fresca d'estate nagu värske vesi suvelfar rifiorire quel buono di noi anche se tu, tu non lo sai panna õitsema see hea, mis meis, mis siis, et sina seda ei teaVorrei illuminarti l'animanel blu dei giorni tuoi più fragili, io ci sarò come una musica, come (una) domenica di sole e d'azzurro. Vorrei liberarti l'anima, Tahaksin vabastada su hingecome vorrei nel blu dei giorni tuoi e fingere che ci sarò kuidas küll tahaksin, su päevade sinises, teeselda, et saan alati su kõrval olema che è sempre musica, et on alati muusikasempre domenica et on alati pühapäevdi sole e d'azzurropäikeseline ja helesinineVoglio parlare al tuo cuoreTahan rääkida su südamelevoglio vivere per te di sole e d'azzurroTahan elada sinu jaoks päikesest ja helesinisest
Ilmunud "Päevalehes" 1.11.08 Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.
Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema - pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.
Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?
Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra“ pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega. Edasi loe siit.
Põhjamaalt Itaaliat vaadates võib see tunduda üsna eksootiline paik. Mõnikord võib see eksootika seisneda ka korrektsuses ja aususes keset finantskriise, toksilisi varasid ja paadunud spekulaatoreid- omadused, mida pahatihti eelarvamused ei luba Itaaliaga seostada.
Aga ometi on neid inimesi, kes usuvad, et ettevõtlust saab ka õiglaselt edasi viia. Usuvad kohe nii kangekaelselt, et on nõus loobuma osast oma kasumist, et mitte kedagi vallandada, et oma töötajate töökindlusesse ning parematesse töötingimustesse investeerida. Selle eksootilise mehe nimi on Vittorio Giulini, tema firma nimi "Liolà", õmblusvabrik, mis tegeleb ka trikotaaži töötlemisega, ja see omapärane oaas asub Borgomaneros, Novara provintsis.
Oma intervjuus saatele "Report" Rai3s tunnistab ta, et tal on küll olnud vahel kiusatus toomisprotsess Aasiasse viia, sest Itaalias tootmine on keeruline ja ei ole tasuv. On ju lihtsam osta Vietnamist või Bangladeshist valmistoodangut ja sellele etiketid peale õmmelda (nagu teevad valdav enamus firmadest). Ilmselt oleks ta peale sellise paljukasutatud taktika omaksvõtmist praegu palju rikkam. Vittorio Giulini otsustas aga austada jõupingutusi, mida selle pere firma koos oma töölistega on pikki aastakümneid teinud. Vabrikus on 200 töötajat, 200 peret, kellele "Liolà" tahab endiselt sissetulekut garanteerida. Out-sourcing teenuseid ei kasutata isegi mitte masinate korrashoidmiseks ega sööklas.
Poleks muidu ehk uskuma jäänudki, kui poleks oma silmaga näinud 22 aastast naeratavat tütarlast, kellel on TÄHTJATU leping. Ei tea, kuidas Eestis, aga siinmaal on see täielik anomaalia! Või siis eakas daam, kes räägib, et on selles vabrikus töötanud 40 aastat, alates 15ndast eluaastast.
Giulini ütleb, et tal on õnnestunud oma ettevõtet läbi kriiside juhtida nii, et on suutnud isegi võlgadest eemale hoida, investeerides inimestesse, nende oskustesse, väärikusse ja integraalsesse made in Italy kvaliteeti ja tuletab meelde, et tööstusel pole ühiskonnas mitte ainult majanduslik, vaid ka SOTSIAALNE roll.
Tahan veel ära tuua saatejuht Milena Gabanelli lõpusõnad:"See ettevõtja on saavutanud edu riskides isiklikult, ilma võlgu võtmata, loobudes lihtsalt AHNUSEST. On tõsi, et kui süsteem laguneb, siis on üksikisik kaitsetu, aga riigis, mis on üles ehitatud väike- ja keskettevõtlusele, sõltub saatus ka üksikisikust."
Vaatasin vale sisse e ho capito che è una malattia
ja sain aru, et see on haigus dalla quale non si può guarire mai
millest ei parane kunagi e ho cercato di convincermi
üritasin end veenda ... che tu non ce l'hai.
…et sina seda ei põe E ho guardato dentro casa tua
Ja vaatasin su kodu sisse e ho capito che era una follia
ja sain aru, et see oli hullumeelsus avere pensato che fossi soltanto mia
arvata, et oled ainult minu e ho cercato di dimenticare
ja üritasin unustada di non guardare.
mitte vaadata.
E ho guardato la televisione
ja vaatasin telekat e mi è venuta come l'impressione
ja mulle jäi mulje che mi stessero rubando il tempo e che tu...
et minult varastatakse aega ja et sina… ... che tu mi rubi l'amore
…et sina varastad mult armastust ma poi ho camminato tanto e fuori
aga hiljem jalutasin kaua ja väljas c'era un gran rumore...
oli palju kära che non ho più pensato a tutte queste cose.
ja ei mõtelnud enam kõigest sellest
E ho guardato dentro un'emozione
Ja vaatasin siis emotsiooni sisse
e ci ho visto dentro tanto amore
ja nägin selles nii palju armastust che ho capito perché non si comanda al cuore.
et sain aru, miks südant ei käsuta E va bene così...
ja olgu pealegi nii… senza parole... senza parole...
sõnatult…sõnatult… E va bene così, senza parole E va bene così, senza parole... E va bene così...
E guardando la televisione mi è venuta come l'impressione che mi stessero rubando il tempo e che tu... che tu mi rubi l'amore poi ho camminato tanto e fuori c'era un grande sole che non ho più pensato a tutte queste cose...
E va bene così... senza parole... senza parole... E va bene così, senza parole E va bene così, senza parole Testi di Vasco Rossi
Naapoli prügiprobleem pole kaugeltki lahendatud. On itaallasi, kes filmivad igapäevast võitlust oma kodukoha eest ning üritavad teavet levitada situatsioonist, millest meedia eelistab vaikida. Tõelist olukorda saab näha saidilt "La Terra dei Fuochi"/ "Tuledemaa". Soovitan heita sellele leheküljele pilgu, sest ülesvõetud material on mõtlemapanev.Campania maakonna elanikel on kõrini vaikimisest ja valedest ning jutustavad videote kaudu, kuidas valitsuse võiduhüüe "Prügiprobleem lahendatud 58 päevaga!" on ainult muinasjutt.Berlusconi kasutas osavalt linna hädasid oma valitsuse propagandistlikuks reklaamikampaaniaks. Pärast Naapoli kesklinna puhtakstegemist jäävad elanikele pärandiks linna ümbritsevates külades suitsevad mürgised prügihunnikud ning sõjavägi.Võtan laenuks ajakirjanik Marco Travaglio lause :"Kadunud pole mitte prügi, vaid uudistesaadete telekaamerad." See on Aversa 21.septembril:
Ilmselt arvavad mõned ajakirjanikud, et tõde ei tõsta vaadatavust või on tegemist hoopis ustavusega peremehest peaministrile. Internetis näeb aga tänu videokaameratega "relvastaud" inimestele, et peale prügi on Itaalias veel üks valupunkt - konstitutsioonilised õigused..
Tavaliselt ei pista ma oma nina laste kodustesse ülesannetesse, aga seekord kuuldus lastetoast hingepõhjast tulevaid sajatusi professor De Lillo aadressil. Ka minule ei ole ta eriti sümpaatne ja läksin vaatama, kas ehk on mul põhjust tütre needustega ühineda. Põhjuseks olid "operazioni con i polinomi" (eesti keeles täpselt ei tea - ehk lihtsalt võrrandid?).
Võtsin enesekindalt paberilehe ette - lõppude lõpuks on ju tegemist 13 aastaste tuisupeade koolitükkidega! Jäin paariks minutiks mõtlema..., siis veel paariks...ja pliiats ei nihkunud sugugi paigalt. Oot-oot, kuidas see nüüd oligi...Üritan meeleheitlikult õigeid neuroone põlema panna, aga mida pole seda pole. Elavhõbe enesehinnangu kraadiklaasis teeb järsu languse, kui käsi Lidia matemaatikaõpiku järele sirutub. Sukeldun reeglitesse ja tunnen, kuidas ootamatul tärkab minus sõjakus: no vaatame, kas ma seda siis tõesti ära ei lahenda!
Issake, alles nüüd meenub se vana tuttav valem, nüüd, mil teda must-valgel kirjas näen: (a+b)²= a²+2ab+b².
Asun uuesti võrrandi kallale, aga vastus ei tule välja...Ei ole võimalik!
Lidia kannatus hakkb katkema. "No mis sa jamad! Homme ütlen, et ei saanud aru. Küll ta uuesti seletab." Minu põikpäisus on aga haistnud väljakutset nagu haikala verd. Kas mina või tema!
Pärast tunniajalist võitlust võrrandiga tunnen, kuidas mõistus hakkab hägunema. Numbrid ja tähed ruudus, kuubis ja viiendas astmes virvendavad silme ees. No on ju õige!Miks ta siis välja ei tule!?
Lõpuks märkan ühte plussi, mis hoopis miinus peaks olema. Bastardo!!!! E vieni....!!!!!!! Chi sono!!!!!!!!Kuulen kõrvus "Oodi rõõmule" ja viskan enda ümber üleoleva pilgu stiilis "kas võisite kahelda??" Võidurõõm on suur, mis sest, et see rõõm sarnaneb rohkem tundele, mis oleks täitnud jahimehe südant, kes hiirt tulistab...aga saak ikkagi!
Otsustasin iga päev ühe ülesande ära lahendada, et ajurakud enneaegsele pensionile ei jääks. Sain ka väikese elu õppetunni - ka õigest valemist on vähe kasu, kui plussid ja miinused paigas pole...
Samal ajal, kui Cattolica Ülikoolis ilmuvad seinale fašismi ülistavad plakatid ja Friuli Venzia Giulia kuulutab maakonna presidendi Renzo Tondi tahtel välja leinapäeva (!)Haideri surma puhul, käisin piazza Navonal andmas allkirja referendumi tegemiseks lodo Alfano tühistamise kohta (seasus, mis annab immuunsuse 4 kõrgemale riigiametikohale). Lisaks sellele oli Roomas veel teine suur valitsusevastane meeleavaldus, aga meie suurimad ajalehed leiavad, et on palju tähtsamaid uudiseid, millest rääkida...Olgu pealegi...Aga siis on mul õigus ütelda, et see olukord mulle ei meeldi. Kohe sugugi mitte. Jumal tänatud on meid palju,kes sama mõtlevad.
Olen üks nendest (vist vähestest) inimestest, kes pole kunagi oma juuri taga ajanud. See lihtsalt ei kuulu minu maailmanägemusse. Ma pole kunagi huvitunud ei sugupuudest ega traditsioonidest. Juba lapsest saadik oli mu pilk pigem taevas kui maamullas ning kasvades avastasin, et kui tahad õhku tõusta, siis pead vabanema paljudest kammitsatest, nii emotsionaalsetest kui vaimsetest. Seetõttu pole ma kunagi oma eesti päritolule rõhku pannud, pole vajadust tundnud. Samuti ei häirinud mind, kui mõtted ja unenäod tasapisi itaalia keelde üle läksid. Vastupidi - tundsin, kuidas midagi minus muutus, kuidas avanes üks uks, kuhu hea meelega sisenesin. See maailm oli hubane, sõbralik, aga ka universaalne ja piiritu.Lastega rääkisin esialgu eesti keeles, aga nähes nende loomulikku ja iseenesestmõistetavat itaalia keele eelistust ning vähest huvi eesti keele vastu, ei hakanud ma peale käima. Ilmselt polnud see uks neile sama ahvatlev, kui mulle itaaliakeelne maailm. Inimelu ülevus ei seisne juurte sügavuses, vaid lennu vabaduses ja selle graatsilisuses -selline veendumus on mind alati saatnud. Jätkuvust ja järelpidavust näen ma pigem uute värvide ja perspektiivide lisamises eelkäijate kaleidoskoopi.
Elasin pika perioodi oma elust külas, mis paikneb Kesk-Itaalia Appenniinides, mu mehe sünnikoht. See küla on tugevasti kinni traditsioonides ning juurte-juttu kuuleb seal väga tihti. See osa "puust" aga mis maa peale jääb, on kivistunud, muutumatuse mull Kõiksuses, inimesed umbusklikud, konservatiivsed ja ettevaatlikud. Nii mõnigi elanik tõmbas paralleele Macondoga Marquez´i raamatust "Sada aastat üksindust". Mu esimesed aastad seal kulusid lihtsalt toibumiseks hoobist, mille see "sügavajuureline" kultuur mu lennuvõimele andis. Metafoor metafooriks, aga lõpuks sain ma sellest üle joostes mägede vahel. Piisavalt kõrgele jõudes sirutasin käed tiibadena laiali ja lasin end täiel kiirusel allamäge joosta. Võib-olla oli see hirmus lapsik, aga väga vabastav...
Lapsed kasvasid üles selles külas, aga imekombel ei hakanud neile külge isegi mitte murre, mida 98% kohalikest oma igapäevases suhtlemises kasutab (ka lasteaias ja koolis). Ma ise armastan väga nii murdeid kui keeli, aga selles ei sarnane mu lapsed mulle üldse. Olen katsunud ära hoida seda, et nad kohendaksid oma eelistusi minu heameele ärateenimiseks, et neid oma olemisviisiga kammitseda.Tean , kui palju aega võtab hiljem iseenda ülesleidmine...
Ka perekonda ei suuda ma näha üksusena, millel juured ja traditsioonid. Pere on pesa, kus on ainuvalitsev väärtus - Armastus, salapärane liim, mis universumeid koos hoiab Kus on Armastuse juured? Mis keeles ta räägib? Mida annan ma endast oma lastele? Tähtsamaks, kui juured pean seda Armastuse, lennuvõime ja vabadusevaliku seemet, mis ei ole seotud paiga, tavade või teatud sõnavaraga. Seemet, mida ükskõik millisesse maailmanurka kaasa võtta ja mida ükskõik millises keeles edasi anda. Seemet, kus võrsub see Armastus, mis ei nõua ema-isa tõekspidamiste ja tavade järgimist, vaid kohustab iseenda omasid leidma.
Hommikul ajalehti lugedes jääb mõnikord silm pidama mõnele nendest kergekaalulistest päevauudistest kroonikaleheküljel. Tänases "City"s: "Mu isa raiskab 6 miljonit eurot, ta peab mind üleval pidama."
Artikkel on 36 aastase Milaano noormehe põikpäisusest,kes nõuab, et ta heal majanduslikul järjel eakas isa teda üleval peaks senikaua, kuni oma ülikooliõpingutele vastava töö ei leia. Milaano tsiviilkohus lükkas tagasi poisi?(siin kasutatakse kuni 40nda eluaastani sõna "ragazzo") nõude 2000 euro suurusele toetusele kuus (pluss 57 000 eurot hilineva maksevõlgnevuse katteks ja miljon eurot moraalset kahjutasu). Seaduse järgi pole isa oma kohustest kõrvale hiilinud makstes regulaarselt alates 1986.a., mil toimus lahutus, kohtu poolt määratud 650 000 liiri suurust toetust. Praeguseks on see muidugi naeruväärne summa - 300 eurot, aga siiski ei suutnud kahte ülikoolidiplomit omav noor insener kohtunikkku veenda selles, et ta on töö otsimiseks tõhusaid jõupingutusi teinud. Seega oli esimese astme kohtuotsus - ei mingit ülalpidamisraha.
Nüüd kaebab noormees asja edasi, tuues välja asjaolu, et isa on uue noore naisega 6 miljonit eurot ära kulutanud samal ajal, kui tema koos emaga on sunnitud töötusest tingitud rahapuudusel samas korteris elama. Poja advokaat viitab ka paari aasta tagusele kohtuprotsessile Al Bano ja Romina Poweri vahel, mis määras, et vanemad on kohustatud lapsi üleval pidama ka täiseas, kuni nad majanduslikult iseseisvaks ei saa, garanteerides sotsiaalse seisusega vastava elutaseme.
Itaalia justiitssüsteemis on kolm astet enne kui lõpliku kohtuotsuseni jõutakse. Milaano insener on alles teist ootamas ja tihtipeale on see lõplik otsus kahele esimesele vastupidine. Viie-kuue aasta pärast saame ehk teada, kuidas asi lõppeb... seniks on "poiss" juba härrasmehe ikka jõudnud ja ehk on tal arveteõiendamisest energiat üle jäänud, et mingi töö leida. Papà võib-olla selleks ajaks Viagrast kangestunud või hoopis veelgi noorema neiu hoolitsevas seltskonnas.
Ja elud on läinud kohtuskäimiste, vaenu ning trotsi peale...
